Eneli Jefimova: „Minu jaoks ei ole ujumine kohustus, ma naudin seda“

Selle suve üks suursündmus oli paljude jaoks Tokyo olümpiamängud. Naiste rinnuliujumises saime kaasa elada ja pöialt hoida Sillamäelt pärit 14-aastasele Eneli Jefimovale, kes on Eesti olümpiakoondise noorim osaleja läbi aegade. Eneli käib Tallinna Audentese koolis 9. klassis ja treenib Kalevi ujumiskoolis Henry Heina käe all.

Tänavune aasta on Eneli jaoks olnud eriti edukas: aprillis võitis ta Stockholm Openil naiste 100 m rinnuliujumises ajaga 1.06.82 kuldmedali ja täitis olümpianormi. Mais püstitas Euroopa meistrivõistlustel Budapestis 100 m distantsil 1.06.47-ga uue Eesti rekordi ning pälvis täiskasvanute tiitlivõistluste kõigi aegade kiireima 14-aastase ujuja tiitli. Juunis võitis Roomas juunioride Euroopa meistrivõistlustel nii kulla, hõbeda kui ka pronksi. Tokyo olümpiamängudel jõudis Eneli 100 m rinnuliujumises poolfinaali ja sai üldkokkuvõttes 16. koha. 200 m rinnuliujumise distantsil kuulus talle 27. koht.

Kohtusime Eneliga 27. augustil, kui kooliaasta ei olnud veel alanud, kuid treeningud juba käisid. Koolimajja intervjuud andma tuligi ta otse Kalevi ujulast.

Kuidas trennis läks?

Hästi läks, ujusin kuus kilomeetrit ja õhtul lähen uuesti trenni. Kuna uus hooaeg on algamas, on meil kolm korda nädalas kaks trenni päevas. Hommikul teeme rohkem koormustrenni, õhtul lihvime tehnikat ja harjutame põhiala.

Kas said pärast olümpiamänge pisut puhata ka?

Jah, veetsin kaks nädalat kodus Sillamäel ja lihtsalt nautisin perega olemist. Olingi peamiselt kodus, käisin palju jalutamas, mängisin väikese õega. Tema on üks mu suurimatest fännidest – ootab mind alati koju ja kurvastab, kui ma jälle ära lähen. Kahjuks me ei saa nii tihti kokku, kui tahaks.

See aasta on olnud sinu jaoks väga edukas.

Seda küll. Palju on olnud tiitlivõistlusi: kõigepealt Euroopa meistrivõistlused Budapestis, mis olidki mu kõige esimesed tiitlivõistlused. Pärast seda juunioride Euroopa meistrivõistlused ja siis olümpiamängud. Juunis ja juulis ma muudkui reisisin.

Kuidas sa oma tulemusega Tokyos rahule jäid?

Alguses olin natuke pettunud, et ma finaali ei pääsenud. Kui oleksin ujunud isikliku rekordi, oleksin saanud. Aga ma eriti ei kurvasta, sest mul on olnud päris edukas hooaeg. Peamine eesmärk oligi olümpial poolfinaali saada, ja sinna ma sain. 

Ka sa enne poolfinaali närveerisid ka?

Ausalt öeldes ei ole ma kunagi võistlustel närvis. Üritan võtta kõiki võistlusi ühtemoodi, ka olümpia poolfinaali püüdsin võtta nagu tavalisi võistlusi. Võib-olla tuli seekord siiski väike närv sisse, mistõttu kõik ei läinud nii, nagu oleks tahtnud.

Naiste rinnuliujumises on praegu suurem osa Eesti rekordeid sinu nimel.

Jah, 100 ja 200 m rekord pikas ja lühikeses basseinis ning 50 m rekord pikas basseinis, ainsana ongi puudu 50 m lühikeses basseinis. Kaks noorterekordit kompleksujumises on mul ka. Oma kõige esimese täiskasvanute rekordi tegin 200 m rinnuliujumises 13-aastaselt. Olen seni arvanud, et mulle sobivad võrdselt hästi kõik distantsid, aga viimasel ajal olen aru saanud, et 100 m distantsil olen kõige tugevam.

Mida sa ise oma sportlikest saavutustest kõige tähtsamaks pead?

Neid on kaks. Üks on see, et olen juunioride Euroopa meister, ja teine, et olen olümpiamängude poolfinalist, need on minu jaoks kaks kõige tähtsamat ja kõige lahedamat saavutust. Võistlus, mis mulle elu lõpuni meelde jääb, oli aprillis Rootsis, kus ma olümpia A-normi ära täitsin. Tabloolt oma tulemust nähes hakkasin basseinis nutma, aga mitte kurbusest, vaid õnnest, kui hästi ma ujusin.

Kuidas sa üldse ujumise juurde jõudsid?

Olen pärit Sillamäelt sportlikust perest. Ema tegeles korvpalliga, isa võrkpalliga, onu on tennisetreener. Juba lasteaia ajal tegin palju sporti: mängisin tennist ja malet, käisin kergejõustikus, võimlemas ja ujumas. Juba siis meeldis ujumine mulle kõige rohkem. Kooli minnes kõige jaoks enam aega ei jätkunud ja pidin ühe valima. Valisin ujumise. 9-aastaselt hakkasin võistlustel käima.

Millises lasteaias ja koolis sa käisid?

Käisin Sillamäe Pääsupesa lasteaias, mis on eestikeelne lasteaed, ja läksin ka eesti kooli. Minu kodukeel on küll vene keel, aga emal on põhimõte, et kuna elame Eestis, tuleb eesti keelt osata. Mu õde läks sel sügisel samuti eestikeelsesse kooli. Lisaks käisin inglise keele koolis ja tegin sporti. Mu päev oli selline, et hommikul läksin ühte, pärast teise kooli ja siis veel trenni. Viienda klassini oli lihtne, aga kuuendast alates oli raske seda kõike ühendada.

Kas mõnikord oli tunne, et ei taha trenni minna?

Pigem ma ei viitsinud mõnikord kooli minna, trennis käia tahtsin alati. Mäletan, kui ükskord ütlesin emale, et ma ei taha trenni minna, oli ema hästi üllatunud. Hakkasin siis ise ka mõtlema, et seal on ju nii lahe, miks ma ei taha minna! Minu jaoks ei ole ujumine kohustus, vaid hobi, ma naudin seda.

Seitsmendasse klassi tulid Tallinnasse Audentese kooli. Kas kodust ära tulla oli raske?

Tulin Tallinna seepärast, et siin olid treenimiseks paremad tingimused kui Sillamäel. Raske ei olnud, sest mu vanavanemad elavad Tallinnas, elasin suvi läbi nende juures ja käisin Kalevi ujumiskoolis trennis. Sügisel, kui kool algas, läksin õpilaskoju elama. Mõnes mõttes oli isegi põnev üksi ilma vanemateta elada. Ma saan hakkama.

Kuidas te treeneriga läbi saate?

Väga hästi. Mul on väga hea treener Henry Hein, kes on minuga väga palju tööd teinud ja mind aidanud. See on väga tähtis, et treeneri ja sportlase vahel oleks usaldus ja hea läbisaamine.

Kuidas sa sporditegemise kõrvalt õppimisega hakkama saad?

Seitsmendas klassis olid mul kõik viied, aga, kuna eelmisel aastal pidin palju võistlustel käima, tuli kaks nelja sisse – eesti ja inglise keel. Lemmikaine on mul matemaatika. Õppima ma tegelikult ei pea, sest saan õnneks tunnis kohe kõigest aru. Ülesanded ja kodutööd püüan õhtul ära teha, muidu on pärast palju raskem.

Kas sul jääb aega ka sõpradega suhelda?

Jääb ikka! Mul on väga toredad sõbrad ja klassikaaslased. Nii küll ei ole, et ma 24/7 ainult õpin ja ujun.

Mida pärast põhikooli plaanid teha?

Tahan kindlasti gümnaasiumi lõpetada ja pärast seda lähen võib-olla välismaale matemaatikat õppima. Ujumisega tahan ka edasi tegeleda.

Näed sa end tulevikus pigem matemaatiku või sportlasena?

Pigem sportlasena. Kuigi ma õpin hästi, ei ole mul õppimises nii erilisi tulemusi kui ujumises.

Treener Henry Hein: Eneli on andekas ja töökas

Henry Hein, mis teeb Enelist hea ujuja?

Kindlasti see, et tal on selleks annet ja head füüsilised eeldused, mis mõlemad on ujumise puhul tähtsad. Enelil on kaasasündinud hea veetunne, mida treenida ei saa. Ta on leidnud enda jaoks spordiala, mis talle kõige paremini sobib. Anne on üks asi, aga ta on ka imekspandavalt töökas – kahe ja poole aasta jooksul, mis ta minu grupis treenib, ei ole ta kordagi trennist puudunud. Ta on alati kohal, ka siis, kui on raske või ei viitsi trenni teha, nagu selles vanuses vahel juhtub. See on üks oluline põhjus, miks ta nii hea on.

Mis võistlustesse puutub, siis Eneli on võistlustel hästi külma närviga. Tema jaoks ei ole vahet, millistel võistlustel ja kellega koos ta võistleb, ta võtab seda hästi rahulikult ja teeb oma asja. Eneli ujub, sest see meeldib talle, ta ei mõtle sellele, milliseid aegu või kohti teised temalt ootavad. Minu kui treeneri ülesanne on aidata tal sellist heas mõttes muretut suhtumist hoida, et ta ei hakkaks ka tulevikus endale liiga suuri pingeid peale panema.

Kuidas üks treeningpäev välja näeb?

Päevad on päris pikad: hommikune trenn on poolteist, õhtune kuni kaks tundi, enne basseini minekut veel üldkehaline treening jõusaalis või võimlas. Iga päev kolm-neli tundi basseinis on üsna tavaline.

Kuna kool algab kell 8.30, on esimene trenn enne tunde. Hommikul kell 5.50 võtan Eneli Audentese juurest auto peale ja sõidame Kalevi ujulasse. Ilmselgelt ei ole kellegi unelmate tegevus varahommikul kell kuus basseini hüpata, aga kui tahad tippu jõuda ja maailma ujumises kaasa rääkida, tuleb seda teha.

Milline iseloom Enelil on?

Eneli on hästi rõõmsameelne ja lõbus, just selline nagu temavanused ikka. Võiks ju arvata, et kui oled 14-aastaselt olümpiamängudel käinud, oledki superstaar valmis, aga Eneli ei pea end teistest kuidagi erilisemaks või paremaks. Küll aga on ta väga iseseisev ja tubli. Kui teistel on kodus vanemad, kes neid toetavad ja igapäevategevustes aitavad, siis tema peab ise hoolitsema selle eest, et tal oleksid asjad pestud, tuba korras, kooliasjad tehtud, et ta korralikult sööks ja piisavalt puhkaks. Seni on ta kõige sellega hakkama saanud.

Kas Eneli suurepärased tulemused on seotud Tallinna tulekuga, kui teist tema treener sai?

Võib öelda, et rahvusvahelises mõttes küll. Esimese täiskasvanute medali Eesti meistrivõistlustel sai Eneli 10-aastaselt, juba siis oli tema andekus näha. Aga läbimurre omavanuste ja täiskasvanute seas rahvusvahelises seltskonnas tuli siis, kui ta Tallinna tuli.

Millistel hetkedel olete tema üle kõige rohkem uhkust tundnud?

Neid hetki on treeningutel olnud palju. Võistlustest on kõige meeldejäävamad need, kui ta ujus eelmise aasta novembris esimese täiskasvanute Eesti rekordi ja sel kevadel täitis Rootsis olümpianormi.

Millisteks võistlusteks te praegu valmistute?

Järgmine suurem võistlus on Euroopa lühiraja meistrivõistlused novembris Kaasanis. Peamine töö on aga suunatud 2024. aasta Pariisi olümpiamängudeks valmistumisele, kus eesmärk on juba ka tulemust teha. Pärast seda, kui Eneli 2025. aastal gümnaasiumi lõpetab, otsustame, mis variant talle parim on. Kui Eestis ei ole tal enda tasemel treeningkaaslasi ning tema arendamiseks on vaja rohkem teadmisi-oskusi, kui meil siin pakkuda on, tuleb ta suunata sinna, kus on paremad tingimused, rohkem treenereid, füsioterapeute ja kõike muud, mis tippspordi juurde käib.

Kui kaugele Eneli ujumises jõuda võib?

Usun, et täpselt nii kaugele, kui ta ise unistab ja soovib. See ei ole kindlasti lihtne ja nõuab väga suurt tööd, aga tema puhul on kõik võimalik.