Hool laste eest on igavene

3. sept. 2021 Krista Kumberg laste- ja noortekirjanduse spetsialist ja uurija - Kommenteeri artiklit
Jaan Rannap. Foto: erakogu

Täna, 3. septembril 90. sünnipäeva tähistav Jaan Rannap on eesti lastekirjanduse elav klassik, kelle puhul ei pea tervitama üksnes kordustrükke, vaid saab lugeda ka uusi raamatuid.

Jaan Rannapi lühijutt „Kajakas ja kivi“ lõpeb järgmiselt: „Äkki oli tal vastus küsimusele, mis on igavene. Igavene oli hool ja mure laste pärast.“ Tõepoolest, nii meri kui kivi muutusid, vahetasid lausa kohta, kuid kajakate põlvkonnad tulid üha uuesti oma pesapaika, et oma järglased ellu juhatada. Inimlaste juhatamisel on oma roll ka headel raamatutel.

Ilma liialdamata saab öelda, et 3. septembril oma 90. sünnipäeva tähistav Jaan Rannap on eesti lastekirjanduse elav klassik. Kirjaniku puhul, kes ligi kuuekümne aasta jooksul üle neljakümne raamatu välja andnud, tekib huvi, kuidas tema loomingu käsi käib, mida tema hinnatud ja tunnustatud teostel tänastele lugejatele öelda on.

Lapsed tahavad uut

Teose ajas kestmise üks mõõdupuu on kordustrükkide arv, lastekirjanduse puhul ka see, kas raamat arvatakse koolilugemise soovitusnimekirjadesse. Teine tingib suurelt jaolt ka esimese. Jaan Rannapi raamatutest on kõige enam uuesti trükitud kaht: „Nublut“ ja „Agu Sihvka annab aru“ (esmatrükid vastavalt 1972 ja 1973). Koolis loeti ja loetakse veel mitmeid tema teoseid. Kaua püsis nimekirjas merikotka poja päästmisele pühendatud „Viimane Valgesulg“ (esmatrükk 1967), milles ühendatud kirjaniku loomingu kaks põhiteemat: poiste seiklused ja loodushoid.

Mesilaste ja sipelgate salaelust muinasjutu võtmes jutustav „Maari suvi“ (1983, 1. osa ilmus 1976), laste ja loomade sidemest kirjutatud „Alfa + Romeo“ (1978) ning „Toonekurg Tooni“ (1986) kuulusid pikemat või lühemat aega koolilugemisse. Episoodiliselt on teisedki Rannapi teosed lapsi nende kooliteel saatnud. Päris kindlasti kannavad kõik nimetatud ja nimetamata jäänud teosed sisuliselt ka praegu selle rolli välja, aga kas ka väliselt?

Praegusaja lastel on justkui väikesed antennid küljes, mis rihitud välja uut ära tundma. Paku neile mõnd hästi säilinud, kuid juba mitukümmend aastat tagasi ilmunud väärt raamatut ja nad tõmbavad nina vingu. Vastsete raamatute peale seda naljalt ei juhtu. Jah, möödas on ajad, kui silmaga nähtavalt vanad raamatud lugejates lastes huvi tekitasid ja motiveerisid gooti kirja krõnksudest aru saama. Sestap on teretulnud, kui kirjastajad võtavad vaevaks ja avaldavad uuesti algupärase lastekirjanduse väärtteoseid. Seda saab teha kahel moel: nostalgialainel ja n-ö ilulõikuse korras ehk siis täpselt niisugusena nagu enne või sootumaks uues kujunduses.

Kaks kordustrükki

Kirjastus Loovhoog andis Rannapi juubelisünnipäevale mõeldes välja kaks kordustrükki – aastal 1970 esmakordselt ilmunud „Topi“ ja 1999. aastal avaldatud „Jänese mängutoosi“. Patt oleks neid muidugi puhtakujulisteks kordustrükkideks nimetada. Mõlemad raamatud said uue kujunduse ja uued illustratsioonid. Mis on muidugi väga hea. „Topile“ joonistas pildid Ed Labetski ja „Jänese mängutoosile“ Kertu Sillaste.

Labetski võttis eeskujuks Heino Sampu pildid ja kujutas valdavalt samu stseene, puhuti on ka kompositsioon täpselt sama, nagu näiteks puuris oleva lõvi kujutamisel. Nii vana kui uue raamatu kaanel ripub šimpans o-tähe rõnga küljes, õun peos. Kirjandusliku loomingu puhul nimetaks sellist asja tsitaadiks. Piltide puhul? Vast austusavalduseks kunstnik Sampule?

Labetski pildid on rõõmsad, reipad ja igati nüüdisaegsed. Kertu Sillaste seevastu ei ole ennast Henno Käo piltidest mõjutada lasknud. Tema illustratsioonid on jõulise joonega ega jäljenda üks ühele tegelikkust ja kannavad loo meeleolu. Tahan kiita ka raamatute reapikkust (täpsemalt lühidust), reavahet ja paraja suurusega kirja. Lapse jaoks teevad need, näiliselt pisiasjad, iseseisva lugemise märksa lihtsamaks.

Tänast lugejat lahutab nendest raamatutest vastavalt viiskümmend ja kakskümmend aastat. Tunnistan, et tundsin huvi ja ärevust, kui need ammuloetud jutud ette võtsin. Kas ja millega Rannapi teosed praegu kõnetavad? Kas väljaandja on vajalikuks pidanud omasse aega jäänud detaile nüüdisajastada? On ju mõnest „Sipsiku“ kordustrükist välja jäänud Kuule lendamise seik ja „Pille-Riini lugudest“ vanaisaga paraadil käimise peatükk.

Mööndusena uutele aegadele on „Topi“ lõppu lisatud pisuke sõnastik, millest selgub, kes on zootehnik, kes miilits ja kuidas kutsutakse praegu Võidu väljakut. Ahvipoisi seiklused ise on ju õigupoolest ajatud. Üle lugedes märkad ühtäkki, et ka sellise puhtakujulise seiklusloo sisse poetas Rannap teadmiste raasukesi. Ta mainib nagu möödaminnes, kus inimahvid elavad, mida söövad ja kui nutikad ning osavad nad olla võivad. Humoorikas jutustamisstiil ja pidevad pöörded sündmustikus peaksid sobima ka multifilmidega üles kasvanud ning seetõttu tempot hindavatele lastele.

Iga lugu ütleb midagi

„Topit“ ja „Jänese mängutoosi“ lahutab oma 30 aastat. Üheksakümnendad oli periood, mil paljud, ka kirjanikud, tundsid, et uus aeg tingib uusi teemasid, pead olema kaasaegne ja püsima tempos. Mis oli harjumatult pöörane. Pluss muutunud majandusmehhanismid, mille tõttu polnud raamatute väljaandmine enam endisel moel võimalik.

Lastekirjanikud võtsid eesmärgiks selgitada ja mõtestada muutusi lapse tasandil. Tekkisid lood pankadest ja rottidest, mis kokkuviidult selgitasid pankroti mõistet. Nuheldi äriajamist ja rahaahnust, pajatati moblast ja pika sabaga arvutihiirest, kõneldi toompealistest jne.

Peidetud sõnumit suurtele kohtas päris väikestele lastele adresseeritud raamatuis. Ka Rannapi jutukogus „Jänese mängutoos“ on mõni taoline lugu. Harakas peab siin oksjonit, aga unustab raha küsida, teisal jällegi tegeleb kollase ajakirjandusega. Jänesepojal on klapid peas ja nii satub ta korduvalt autorataste alla. Pole oluline, kas klapid on ühendatud pleieri või nutitelefoniga, eks ole. Üks mängutoos puha. Kass viib varblase pangamaja pankrotti ja muudab lindude aktsiad samaväärseks puulehtedega, mida need õigupoolest ka olid, aga pangajuhatajal endal on varud hoopis kindlamasse kohta kanditud …

Selgitatakse reklaami toimemehhanisme ja katsetatakse neid kodus. Vanemale lugejale tuleb meelde Anu Lambi sulnil häälel lausutud „Seda kassid ostaksid“ ja mõni muugi omaaegne reklaam.

Valdavalt pajatavad jutud ikka lastest ja inimloomusest, mitte üheksakümnendate olmest või majanduselust. Ikka selgub, et vanemate lausutud hoiatused ja õpetussõnad pole tühi jutt. Rannapil on iga looga midagi ütelda. Naerad nalja ära ja mõtled: oot, aga see on ka elus nii. Sageli ei oska see, kes õpetab, seda, mida õpetab („Kirves järves“). Ei ole kauni koore varjus alati ilusat sisu, tõdeb trammivagun („Kuidas trammivagun Truuta südame kaotas“). Näiliselt kehvad tingimused võivad osutuda kasulikeks („Kõvera tüvega õunapuu“). Tähtis on leida ala, mille puhul sinu eripära osutub tugevuseks („Tigu Tõnu tee tippu“).

Ehkki „Jänese mängutoosis“ toimetab metsarahvas inimeste viisil, piiluvad loomapojukeste naha ja karvade vahelt välja tegelikult lapsed mis lapsed. Samas jagab kirjanik ka teadmisi looduse kohta. Näiteks et kobraste hambad kasvavad eluohtlikult pikaks, kui nad ei saa puitu närida. Mis võib lindudega rändel juhtuda, kes ja miks talveund magavad jne. Jutukogus tegutsevad ka esemed – sõiduriistad, pastakas, ahi, robot, väike jope ning mitmed teised.

Huumor on Rannapi juttudes peen ja pealetükkimatu. Selle mõistmiseks tuleb kübeke aega võtta, kiigata pealispinna alla. Ja esmapilgul tõsine tekst on ühtäkki väga naljakas ning teravmeelse puändiga („Judomeistrid“). Naljakate olukordade edasiandmine vesteliselt ja hoolsalt valitud sõnadega muudab lugemise mõnusaks. Jutustaja on tuntavalt kohal nagu vanaisa, kes võtnud lapselapse oma kõrvale tugitooli ning nüüd talle piibujuttu puhudes väikest viisi juhatusi-õpetusi jagab.

Rõõmu teeb, et Jaan Rannapi puhul ei pea tervitama mitte üksnes kordustrükke, vaid saab lugeda ka kirjaniku uusi raamatuid. Tänavu ilmus „Metskits Lembi ja verevennad“ – taas kord lugu loodusest, metslooma päästmisest ja naksakatest poistest, kes ei ela oma elu ega mängi oma mänge ekraani kaudu.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!