Keelekaste: B, tähestiku tähtis teine
„Keelekaste“ tähelood algasid ligi kaks aastat tagasi a-ga, ja siis oli muu hulgas juttu sellest, kuidas a märgib tähestiku esimese tähena sageli just neid asju, mis on kusagil esimesed, parimad, kõige olulisemad.
On täiesti mõistuspärane, et b, tähestiku teine täht, märgib siis enamasti asju, mis on paremuselt või olulisuselt teised. B, paremuselt teine hinne, kõigest hea; sort B, teise, madalama sordi kaup; plaan B, teine, natuke kehvem, varuks olev tegevuskava; B-kategooria film, väikese eelarve, vähem tuntud näitlejate ning nõrgema süžeega linateos; beetaisane, domineerivale ehk alfaisasele alla jääv isasloom … Ka Vana-Kreeka õpetlast, Aleksandria raamatukogu peabibliotekaari Eratosthenest Küreenest olevat kutsutud Beetaks, sest ta küll valdas ja mõjutas paljusid distsipliine – matemaatikat, geograafiat, astronoomiat, ajalugu, filosoofiat –, kuid ei spetsialiseerunud päriselt ühelegi ning jäi iga konkreetse valdkonna tõelise asjatundja järel teadmistes ikka ja jälle teiseks.
Osutades niisiis millelegi b-tähe või beeta abil, osutame vaikimisi kohe sellelegi, et olemas on ka a või alfa, mis on b-st või beetast kuidagimoodi etem. Ent seda ei saa võtta mingi üldkehtiva tõena. Vahel viitab b lihtsalt millelegi, mis tuleb järjekorras teisena, aga on paremuselt või tähtsuselt sellegipoolest a-ga täiesti võrdne – või siis nimelt tähtsam ja parem. Meil on B, malelaua ruudustiku vasakult poolt teine ruut, mis ei ole kuidagi kehvem või tühisem esimesest, A-ruudust; on ka B-kategooria juhiload, mis annavad õiguse juhtida B-kategooria, see tähendab suuremaid ja keerukamaid sõidukeid; beetaversioon on aga tarkvara prooviversioon, mis on talle eelnenud algelisemast, alfaversioonist täiustatum ja sisaldab vähem vigu.
A ja b ei ole avangard mitte üksnes tähestikus, kirjatähtedena, vaid ka häälikutena. Esimene täishäälik, mida laps hääldama hakkab, on just a, ja esimene kaashäälik, mille ta suhu saab, on b (ühes selle intensiivsema variandi p-ga). A on kõige avatum ja b (p) kõige suletum häälik, neil on kõige hõlpsam vahet teha, samuti ei nõua nende kuuldavale toomine võrreldes näiteks h ja õ-ga kuigi palju kõneorganite tööd – asjaolud, mis teevadki neist kõige kergemini omandatavad häälikud.
Sellest kergusest hoolimata on b paljudes indoeuroopa keelte sõnades aja jooksul moondunud mingiks muuks häälikuks, näiteks v-ks. Beeta, mis vanakreeka keeles hääldus veel b-na (Κέρβερος – Kerberos), hääldub nüüd, uuskreeka keeles v-na (Βόλος – Vólos). Tähe enda nimigi on uuskreeka häälduses „viita“, mitte „beeta“. Ka bulgaarlaste, makedoonlaste, venelaste ja paljude teiste kirillitsas kirjutavate slaavi rahvaste В või в hääldub v-na, sest kirillitsa loodi kreeka kirja eeskujul, ent ajal, kui beeta tähistas seal juba v-häälikut. Heaks näiteks on siin kreeka nimi Basilides ‘kuningasarnane, kuninglik’, mida kreeklased hääldasid kunagi b, nüüd aga v-ga, ning millest tuleb meilegi hästi teada slaavi Василий (Vassili).
B on muuseas täht, mida kreeklased võisid kunagi, nii kaks tuhat kuussada ja enam aastat tagasi südamerahus kirjutada ka teistpidi, paunad vasakule. See sõltus kirjutamise kord nii-, kord naapidisest suunast: vasakult paremale kirjutades oli nende b tänapäevases mõistes õiget-, paremalt vasakule kirjutades aga valetpidi. Sama loogika kohaselt võisid kreeklased, nagu ka etruskid ja varased roomlased, kirjutada näiteks veel tähti C, D, E, F, K, L, N, P, R ja S.
Alles kirjutama õppival lapselgi võivad need tähed kord ühte ja kord teise suunda vaadata – nad ei oska seda dimensiooni veel kuigivõrd oluliseks pidada –, aga enamasti möödub see probleem üsna kähku, just nagu laps saab kiiresti selgeks, mispidi käib selga särk, jalga kummik ja kätte kahvel. Vastasel juhul kasvaks temast ju barbar – sõna, milles venelased on muuseas taas olnud ühte meelt uuema aja kreeklastega, öeldes варвар (varvar) ja tuletades sellest nime Варвара (Varvara), meie aga jaganud häälduseelistusi vanade kreeklastega, rääkides „barbaritest“ ja ristides lapsi vastavalt Barbarateks.