Keelekaste: Ž sajand eesti keeles
Just nagu š, leiutas ka ž-tähe tšehhi usumees ja filosoof Jan Hus 15. sajandil. Ja just nagu š, tuli ka ž-täht eesti keelde sadakond aastat tagasi ladinakirjaliste slaavi keelte tähestikest koos ladina šrifti kasutuselevõtuga – asendamaks gooti kirjale omast digraafi sh või zh.
Sarnaselt teiste võõrsõna- ja võõrtähtedega tekitab ž-gi mõnes inimeses võõrastust ühes sooviga teda meie tähestikust, üldse eesti keelest välja visata. Leonhard Lapin on pannud ette tõsta see „„puhtast“ Eesti Tähestikust“ eraldi „võõrtähtede tähestikku“ (olgugi et tegemist pole võõrtähe, vaid omatähtede hulka kuuluva võõrsõnatähega) ja Asko Künnap on leidnud, et ž moodi „värdmärke“, mida ei kasuta eriti „ükski täiemõistuslik kaasmaalane“, poleks vahest üldse vajagi. Küllap oleksid püüdnud ž-d turmata ka mõned varasemad võõr(sõna)tähtede suhtes tõrksad kirjareformaatorid, näiteks Bengt Gottfried Forselius ja Johann Hornung, kui see täht nende eluajal eesti kirjas vaid olemas olnuks.
Ž diskrimineerimisest oli veidi pikemalt juttu kunagises z-tähe loos („Sa ülearune kirjatäht?!“, ÕpL, 13.12.2019) – nagu ka sellest, mida tähendaks tema ärakaotamine ja asendamine mingi teise tähe või tähtedega. Säästlikkuse, täpsuse ja tähendusselguse mõttes oleks see tagasiminek, see muudaks ääretult keeruliseks paljude võõrsõnade ja võõrnimede kirjutamise ega tooks lõppeks mingit märkimisväärset kasu. Liiati maksab midagi ka saja-aastane traditsioon! Ja olgu pealegi, et ž ei ole eesti kirjas kuigi sage; olgu pealegi, et gootikirjalistes tekstides on sõnad nagu „dzhungel“ ja „shantaazh“ ja „zhürii“ ning Masing kirjutas „želee“ asemel „sillee“ – nüüdsed keelelised vajadused ja võimalused on ju teistsugused.
Prestiižsetest sõnaraamatutest, mis koondavad sõnu, millel on mingit laadi kestvust ja kaalu, ning kuhu päevapõnevad juhusõnad juba hoobilt ei satu, näeme, et ž tähtsus eesti keeles on sadakonna aasta jooksul pigem kasvanud kui kahanenud. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“ (1918) mööndakse vene ж-tähe märkimist zh-ga gooti kirjas, ent soovitatakse siis, kui „Eesti keeles Ladina kiri tarwitusele wõetakse“, märkida seda juba ž-ga – soovitus, mis muutus tungivamaks 1930. aastate lõpus. Raamatus endas eelistataksegi juba ž-d, näiteks sellega algavaid sõnu on seal neli: „žaanr“, „želatiin“, „želee“ ja „ženii“.
Elmar Muugi „Väikeses õigekeelsus-sõnaraamatus“, mille kümme trükki ilmusid aastail 1933–1946, on juba neliteist ž-ga algavat sõna. Ja meie viimastes ÕS-ides (2006–2018) on ž-ga algavaid sõnu kakskümmend üheksa, kohanimed lisaks. „Eesti keele seletavast sõnaraamatust“ ja „Võõrsõnade leksikonist“ leiame neid arusaadavalt rohkemgi, poolesaja ringis, põhiliselt prantsuse ja vene, aga ka näiteks hiina ja saksa päritolu laene. „Žileti“ ja „žürii“ leiab isegi „Eesti keele põhisõnavara sõnastikust“! Ehk on see piisav – lisades ka kõik teised ž-d sisaldavad sõnad –, et seda tähte alal hoida, püüdku mõni võõrastades, isiklike eelistuste ja emotsioonide ajel ning keele ülemäärase lihtsustamise ja puhastamise soovist pealegi ž-d ebavajalikuks väita?
Pealegi, kas pole hea, et meil on võimalus, tahtes anda lausele mingit erilist, näiteks arhailist, koomilist, poeetilist, eksootilist või kõnekeelset münti, kirjutada „ajakirja“ ja „pagasi“ asemel „žurnaal“ ja „bagaaž“, „kaelkirjakliku“ asemel „žiraflik“, „maastiku“ asemel „peisaaž“, „ehete“ asemel „bižuterii“ ja „Borjomi“ asemel „boržomm“? Kas pole mõnus rääkida „oranžist Žigulist garaažis“, selmet seletada „apelsinikarva VAZ-2101-st mootorsõidukite hoidmiseks mõeldud ehitises“? Kas pole tore meenutada Indoneesia lähistroopilises ürgmetsas kohatud naistekütist, aga siiski laitmatu käitumisega kohalikku sõnadega „trehvasin džunglis donžuanist džangkangi džentelmeni“? Kirjutame me jazz, „jats“ või „džäss“, ütleme „kangastus“ või „miraaž“, „olustikumaalija“ või „žanrist“ – igal variandil on juures oma tähenduslik alatoon ja oma stiilipeensus. Loobuda ž pakutavatest pragmaatilistest ja esteetilistest võimalustest – see oleks täielik blamaaž.