Kuhu koer on maetud?
Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis on 2021. aasta kevadest avatud näitus „Koopast kaissu. Koera ja inimese lugu“. Ent miks jutustab ajaloomuuseum sel korral riigipiiride painutamise asemel koertest? Või nagu nooremad külastajad sageli õhinaga uurivad: kas näitus on tõesti mõeldud koertele ja ma võin oma lemmiku muuseumi kaasa võtta?!
Kuigi koerast on ammu saanud paljudele pereliige, on näitus valminud siiski eelkõige inimperekondadele külastamiseks. Maarjamäe lossi parki on neljajalgsed sõbrad aga lahkelt oodatud. Eesti Ajaloomuuseumi näituse kuraatoreid Krista Sarve ja Mari-Leen Tammelat ning meie head konsultanti Maarja Tali huvitas eelkõige, kuidas kajastuvad koera kohtlemises, kaasamises ja kujutamises inimkonna arengud, uskumused, teadussaavutused, trendid ning mõtteviisi muutused. Peast lipsas läbi mõte: mis oleks, kui annaksime koerale hääle ja ta saaks jutustada ajaloost oma vaatepunktist lähtuvalt ise?
Näitusetegijad unistasid ka sellest, et pärast ajaloojutustust saaks külastajale näidata, milline on ideaalis ühe õnneliku koera elukeskkond, ning anda rohkem aimu sellest, KES koer päriselt on – kuidas ta maailma ja enda ümber toimuvat tajub ning mil moel ennast väljendab ja meiega suhtleb. Ehkki koeral on inimese 206 luu vastu panna 319, on teadlased välja uurinud: kõik imetajad tunnevad sarnaseid emotsioone. Näitusel on ära toodud näiteks koerte haugatused mängumörinast elevushaukumiseni. VR-prillidega saab vaadata maailma koera silmadega. Ning üheksa mängukoera ootavad, et lapsed leiaksid üles just nende hoolitsusvajaduse.
Ühe seina täidab näitusel tõugude kaart – teadaolevalt on maailmas rohkem kui 400 tunnustatud koeratõugu. Nende päritolu kohta saab huviline kuulata audiolugusid jutupliiatsiga maakaardile osutades. Koerte suurus ja välimus varieerub enam kui ühegi teise imetaja oma. Taoline tõugude erisus on saavutatud suuresti viimase 300 aasta aretuse tulemusel. Mõttekoht: mida taoline välimiku muutmine koera jaoks tähendab? Lisaks on näitusel esindatud krantsi ja hübriidkoera temaatika, instagramikoerad ja filmikoerad, linnakoerad, kangelaskoerad jpm – palett, milles praegu elame.
Mis aga kõige toredam – esmakordselt Eestis on osteoloogid ehk luu-uurijad ühe arheoloogide leitud iidse koerahamba põhjal välja nuputanud, milline õieti nägi välja u 11 000 aastat tagasi Pärnumaal Pulli asumis elanud esimene teadaolev koer siinsetel aladel. Pulli asumi koer ilmub vaataja ette elusuuruses ja jutustab hologrammi ning jutupliiatsi lugude abil oma elust inimese kõrval läbi aastatuhandete. Sümpaatselt karuse hääle on koerale andnud Juhan Ulfsak.
Seda kõike võib uudistada muidugi „Võta jälg üles!“ pereraja abil, vastav tööleht on muuseumis kohapeal saadaval kolmes keeles: eesti, vene ja inglise.
Eriti ootame näitusele kõiki laste- ja noortegruppe, kes tunnevad võrdselt huvi nii inimkonna ajaloo kui ka inimlikkuse vastu üldisemalt, kes soovivad laiendada oma silmaringi ja küsida: „Miks?“
Muuseum pakub kaht muuseumitundi, mis avavad koera ja inimese ühise teekonna loo: „Elu koera nahas“ on lasteaiale ja nooremale kooliastmele ning „Kuhu koer on maetud?“ vanemale kooliastmele. Näha ning kuulda saab lemmikloomade heaolust ja hoolitsusvajadusest. Uudistatakse esimese teadaoleva koera hammast Eesti aladel ning joonistatakse lastega üks vahva metsakutsikas. Noortega uuritakse, kuidas on inimene koera läbi mitme ajalooperioodi suhtunud, kuidas koer on inimese kõrval alati sobiva parnterluse leidnud ning millised teadmatusest tehtud otsused meie lemmikuid tänapäeval ohustavad. Avastamisrõõmu pakuvad kõigile nn koeraametite kapid, kust saab teada, millised karjäärivõimalused tulevad kõne alla seoses koerte „eriliste annetega“. Tervikuna soodustavad muuseumitunnid ühiskonnaõpetuse eesmärkide saavutamist ja sotsiaalsete pädevuste ning empaatia arengut. Muuseumitunde saab tellida endale sobivaks päevaks, kirjutades aadressil tellimus@ajaloomuuseum.ee.
Kahtlemata on igal külastajal lisada meie näitusele oma koeralugu ja kogemus. Kõik lustlikud portreed oma lemmikust saab joonistada tagasisideseinale või meile elektroonilise arvamuse jätta. On rõõm, et üks näitus tekitab nii palju mitmesuguseid seosed ja poeb otse südamesse – nagu üks tõeliselt hea näitus tegema peabki. Alati jääb õhku küsimus, miks on just koerast saanud üks kõige lemmikumaid lemmikloomi maailmas. Ja miks oli just koer see loom, kelle inimene esimesena ajaloos kodustas? Loodame, et sellele leiab iga külastaja oma vastuse(d) näituselt „Koopast kaissu“, mis jääb avatuks järgmise aasta suve alguseni.
