Kui anded on peidus

10. sept. 2021 Viire Sepp andekate hariduse ekspert - Kommenteeri artiklit
Andekuse konverentside sage külaline on autist Leland Lee, kelle kujunemisel väga omapärase käekirjaga ja kõrgelt hinnatud kunstnikuks on olnud määrav toetav arengukeskkond. Tema kõrval seisab loo autor. Foto: erakogu

Topelterilisus, mis võib varjata nii andeid kui häireid, peidab ohtu, et anne võibki jääda unarusse.

„Mis andekas ta on, ei oska isegi õigesti kirjutada“, „No selliste varesejalgadega küll kaugele ei jõua“, „Enne õppigu käituma, siis vaatame, kas saadame olümpiaadile“. Küllap oleme nii mõnigi kord olnud selliste kommentaaride tunnistajateks.

Igapäevaelus juhtub sageli, et inimesele antakse hinnang pigem tema negatiivsete omaduste või ebatavaliste käitumismallide põhjal. Pered püüavad hakkama saada laste käitumise eripärade korrigeerimisega. Lasteaias püütakse suruda erinevused kergemini käsitatavatesse raamidesse. Haridusasutuses nivelleeritakse igasugune „mõõdust“ väljas olev ühetasaseks. Paraku läheb sellistel puhkudel kogu tähelepanu pigem laste nõrkustega tegelemisele, nende anded jäävad aga märkamata ja kuhtuvad.

Koolid ja lasteasutused on üsna hästi hakkama saanud spetsiifiliste õpiraskustega laste toetamisega. Koolituste najal on saadud üha teadlikumaks, kuidas kohanduda niisuguste laste eripäradega, kel on pervasiivsed arengu- või aktiivsus- ja tähelepanuhäired. Samavõrd peaks kasvama oskus ära tunda olukordi, kus lapse võimekus varjab hoopis õpiraskusi, ja vastupidi. Või kui tema andekus on maskeerunud käitumises, mis esmapilgul näib viitavat hoopis häirele.

Topelterilisus võib varjata nii andeid kui häireid

Teaduskirjandusse ilmus topelterilisuse (ingl twice exceptionality) teema alles möödunud sajandi 80-ndatel. Eesti keeles saab otse üle võtta ka selle termini ingliskeelse lühendi 2E. Pedagoogikas võib 2E-õppija teaduslikust uurimisest rääkida alles käesoleval sajandil. Eestis on selles veel pikk tee ees. Topelterilisusest saame rääkida, kui kõrge vaimne võimekus või spetsiifilised erivõimed esinevad koos füüsilise või sensoorse puude, psüühikahäirete või neuroloogiliste eripäradega. Enamikul juhtudel on sel puhul oht õpiraskuste kujunemiseks ja ilma keskkonnas muutusi tegemata lapse potentsiaal ei realiseeru – andekate alasooritust on nimetatud käesoleva sajandi ohtlikuimaks epideemiaks.

Kirjanduses on sagedamini välja toodud kolme tüüpi 2E-õpilasi.

Esimese grupi moodustavad niisugused lapsed, kelle õpitulemused on algklassides suhteliselt head. Õppekava raskemaks muutudes tulemused järjest halvenevad, kuid ka siis võivad jääda õpiraskused varju, kuna probleemide põhjuseks arvatakse olevat pigem motivatsioonipuudus, madal enesehinnang või mõni muu tegur.

Teise grupi moodustavad lapsed, kelle õpiraskused on küll üsna varakult tuvastatud, kuid kelle kõrged võimed on jäänud avastamata. Niisugustele lastele määratakse tavaliselt õpiabi ja mitmesuguseid kompensatsioonimeetmeid, kuid neile ei pakuta võimetekohaseid ülesandeid ega arenguvõimalusi nende tugevates valdkondades. Sellesse gruppi kuuluvad tavaliselt spetsiifiliste õpiraskustega, koordinatsiooniprobleemide või sensoorse häirega õpilased.

Kolmanda, kõige suurema grupi moodustavad lapsed, kelle võimed ja õpiraskused kas maskeerivad või varjavad üksteist. Sageli on neil sotsiaalsed ja käitumisraskused, nad on unelejad, kool ei huvita neid, nad jätavad laisa mulje. Need lapsed ilmutavad tavaliselt nõutavale tasemele vastavaid tulemusi ja neid peetakse lihtsalt keskpärasteks. Tihti kuuluvad niisugused lapsed ka teise keele- või kultuuritaustaga või sotsiaalselt vähekindlustatud peredesse,

Topelterilisus kui hariduslik riskigrupp

Haridussüsteemis on 2E-lapsed üks suuremaid riskigruppe. Kuna 2E pole määratletud diagnostilise klassifikatsioonina, siis puuduvad selged kriteeriumid selle tuvastamiseks. Määramatus andekuse defineerimisel kajastab 2E-õppijaid pigem muude hariduslike erivajaduste andmestikus. Ka hariduslik tugi määratakse pigem nendest diagnoosidest lähtuvalt. Haridusasutused põrkuvad raskustega nii 2E-õppijate tuvastamisel kui ka suurte väljakutsetega, mida on keeruline täita tulenevalt õpikeskkonna, hariduskorralduse, õpetajahariduse kui ka hariduspoliitika puudujääkidest. Iga konkreetse 2E-juhtumi puhul on äärmiselt vajalik väga individuaalne lähenemine nii tuvastamisel kui ka sekkumistaktika valimisel.

Spetsiifiliste õpivilumuste häiretega andekad lapsed moodustavad äärmiselt raskesti tuvastatava grupi. Koolivalmidustestide või tõmbekoolide koolikatsete sooritamisel jäävad andekad õpiraskustega lapsed üsna tihti eakaaslastele alla. Tuvastamisel tuleb arvestada asjaoluga, et sageli on 2E-õpilastel töömälu ja protsessuaalne kiirus märksa madalam kui lihtsalt intellektuaalselt võimekatel lastel. Samuti on sage, et õpiraskustega andekaid ei kaasatagi, kuna järeldusi tehakse ainult nende akadeemilise edukuse põhjal, mis on arusaadavalt madal.

Uuringutes tuuakse esile vajadus kasutada indiviidikeskset ja dünaamilist mudelit, mitte õpilasi omavahel võrdlevaid hinnanguid. Kognitiivsete võimete osas on leitud, et õpiraskustega 2E-õpilastel on kõrge verbaalse taiplikkuse, kontseptualiseerimise ning verbaalse mõtlemise võime, aga madal ruumilise dekodeerimise võime, kehv auditiivne mälu ning infotöötlemise kiirus. Probleemilahendusoskuses ja teadmiste rakendamisel uues situatsioonis on õpiraskustega 2E-õpilased sarnased õpiraskusteta andekatega, kuid ei ole endas nii kindlad. Seetõttu vajavad sellised õpilased spetsiaalset juhendamist metakognitiivsete oskuste rakendamisel, samuti kinnitust oma kognitiivsetele võimetele. 

Mõnikord on õpiraskustega õpilaste andekus isegi lisarisk sotsiaalseteks ja emotsionaalseteks probleemideks. Teisalt on uuringuid, millest nähtub, et andekad õpiraskustega õpilased valdavad paremaid kohanemismehhanisme toimetulekuks koolist põhjustatud stressi ja frustratsiooniga.

Aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) väljendub nii kognitiivselt (näiteks võimetuses tegevust planeerida ja lõpuni viia) kui käitumuslikult (impulsiivsus, hüperaktiivsus, kõrvalekadumine). Akadeemiliselt andekatel lastel esineb sageli ATH. Samas on leitud, et andekate karakteristikud, nagu äärmuslik intensiivsus ja kõrgenenud energilisus, kattuvad sarnaste ATH sümptomitega, mis võivad suurendada väärdiagnoosi ohtu. Peamine erinevus seisneb selles, et kui ATH-lapsed ilmutavad neid tunnuseid vähemal või suuremal tasemel igas olukorras, siis intellektuaalselt väga võimekate või loovate laste puhul on need käitumisprobleemid situatsioonispetsiifilised – põhiliselt ilmnevad väljakutse puudumisel, igavuse tõttu. Andekatele ATH-ga 2E-lastele on omane märksa ulatuslikum asünkroonsus kognitiivses, sotsiaalses ja emotsionaalses arengus kui lihtsalt andekatel lastel.

Andekate ATH-ga õpilaste tugevustena nimetatakse võimet töötada kiiresti ja kõrge kvaliteediga, spontaanset ja positiivset ellusuhtumist, pehmet loomust ning usaldust teiste inimeste suhtes. Sekkumistaktikate valikul on ATH-ga andekate puhul esmatähtis väärdiagnoosi ohust tulenev ettevaatlik ja väga individuaalne lähenemine, et leida sobiv lahendus. Õpilastele vajalikke väljakutseid pakkuv õppe diferentseerimine on kindlasti asjakohane. Klassi tegevust häiriva käitumise muutmiseks soovitatakse käitumise korrigeerimise tehnikaid, sotsiaalset modelleerimist ja enesevaatlust, samuti struktureeritud keskkonna loomist.

Pervasiivse arenguhäirega ehk autistlikele inimestele on tüüpilised sotsiaalsed, kommunikatiivsed ja käitumuslikud eripärad. On leitud, et autistlikud inimesed töötlevad informatsiooni omapärasel viisil. Ruumiline võimekus on üks üldisemaid autistidele omaseid jooni ja võib olla suur eelis. (Vt lähemalt Ande Etti, „Kuidas paremini mõista autistlikku õpilast. Julgustuseks õpetajale“, ÕpL 27.08.2021).

Andekusest tulenevad iseärasused, mis sarnanevad autistlike joontega, võivad avalduda näiteks väga kitsas erihuvis, suurepärases sündmuste ja faktide mälus, raskuses sotsiaalses lävimises, motoorses kohmakuses, verbaalses varaküpsuses või kõne voolavuses, ülitundlikkuses meeleliste stiimulite või õigluse suhtes. Siit omakorda on oht saada põhjendamatult külge autisti silt.

Peamine raskus selle rühma 2E-laste puhul on, kuidas sobitada nende intellektuaalse arengu toetamine autismist tulenevate käitumuslike, sotsiaalsete ja emotsionaalsete probleemide lahendamisega. Seetõttu on oht, et põhitähelepanu koondub pigem nende poolte korrigeerimisele, mitte andekust toetavate meetmete ja väljundite pakkumisele.

Andekuse märkamine on võtmetähtsusega

Õppe kohandamisel on mistahes puude või häirega 2E-laste jaoks parim nende tugevustest ja annetest lähtuv õpe ning vajadusel põhinevate sekkumistaktikate valik. See eeldab kõigi asjaosaliste – vanemate, kooli juhtkonna, eelmiste ja praeguste õpetajate, tugispetsialistide jt – aktiivset osalemist toetusmeetmete planeerimisel, koostööd selle realiseerimisel ning tõhususe hindamisel. Andekuse ilmingud on lastel sarnased, olgu tegemist kaasneva puude või häirega või mitte. Üldise vaimse võimekuse kõrgele tasemele viitavad suurepärane mälu, head analüütilised ja probleemilahendusoskused, uudsuse ja komplekssuse eelistamine, uudishimu ja püsivus intellektuaalsete ülesannete lahendamisel, eriline huumorimeel ja kõrge tundlikkus.

Nii mitmedki omadused võivad aga situatsioonist ja täiskasvanute ebakohasest reaktsioonist tulenevalt sarnaneda ASD- või ATH-ilmingutega. Puudega lapse puhul on tema spetsiifilist eriannet ja loomingulist potentsiaali kindlasti palju keerulisem märgata kui tavalapse puhul. Andekate laste sagedasemaid eripärasid on ülitundlikkus ja perfektsionism, mis võib muude eripärade foonil veelgi võimenduda ja muuta nad vaimse tervise mõttes eriti haavatavaks. Andekuse märkamise, enesehinnangu tõusu ning eduelamuste kaudu kujuneva positiivse minapildi loomise teel aitame täiskasvanutena niisuguste laste arengut parimal viisil. Ühtlasi loome hea õpikeskkonna kõigile selles osalejatele.

2E-lastega tegelevad täiskasvanud on oodatud ühinema ja kogemusi jagama MTÜ Eesti Talendikeskuse võrgustikus www.talendikeskus.ee


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!