Lapse arengu toetamine lasteaias on meeskonnatöö
Uue õppeaasta alguses mõlgutatakse ikka mõtteid, kuidas edasi minna, mida varasemast kaasa võtta ja mida muuta paremaks. Seatakse konkreetseid eesmärke ja pannakse paika tegevusplaane. Kui ma oma lühikesele (mõni inimene on lasteaias töötanud rohkem kui minul vanust), kuid põnevale tööperioodile tagasi vaatan, on küll üks valdkond, mille puhul kahetsen, miks ma varem teooriat praktikas ei katsetanud. Aga eks eestlane, eriti kui ta on õpetaja, on omaenda tarkuses piisavalt jonnakas, nii et kõiksugu uued teadmised ja tõed praktikalaevukest naljalt kõigutama ei hakka, keeraku end või põiki teele ette. Ja käsu peale (loe: teiste tarkade nõuannete ja soovituste peale, kui ei teki seoseid oma kogemusega) ei tee keegi parimagi tahtmise juures midagi.
Mis siis on see miski, mida oleksin tahtnud juba oma esimesest praktika-aastast lasteaias näha ja milleni olen praeguseks õpitu, kogetu ja praktiseeritu abil jõudnud? See on süsteem, kuidas kogu meeskonnaga ühiselt toetada last, kelle arendamiseks on vaja teha midagi tavalisest enamat, midagi teistmoodi, midagi tundlikumalt. Samuti toetada täiskasvanuid, kes lapsega tegelevad. Oluline ongi teadmine, et just süsteemsus, korrapära ja vorm koos annavad meile vabaduse ja turvatunde lapse aitamiseks.
Vaatlusperiood ja ümarlaua otsused
Siinkohal tahangi jagada meie lasteaia kogemust. Õppeaasta alguses või lapse lasteaeda tulles (pärast kohanemisperioodi) hindavad lapsega tegelevad täiskasvanud (rühmameeskond, erispetsialistid, vajadusel ka õppealajuhataja) lapse arengut. Selleks on mitmesuguseid meetodeid: vaadeldakse lapse toimetamist rühmas, mängutegevuses, õppeprotsessis ning hinnatakse tema arengut pedagoogilise nõukogu heaks kiidetud vahendiga.
Pärast vaatlusperioodi saab kokku ümarlaud, milles osalevad lisaks rühmameeskonnale võimalusel ka erispetsialistid, logopeed, õppealajuhataja, direktor. Üheskoos arutatakse läbi kõigi rühma laste areng ning otsustatakse, kellel on vaja lisaõpet, kes peaksid omavahel koostööd tegema, kelle motiveerimiseks tuleks lisameetodeid kasutada jne. Selle kohta, milliseid võimalusi kasutada ja mängulisi võtteid proovida, saavad kõik ümarlauast osavõtjad oma arvamuse öelda ja häid kogemusi jagada. Arutelu kokkulepped fikseeritakse nii lapse arengukaardile (õpetajate töödokumentidesse) kui ka ümarlaua protokolli.
Näiteks selgus ühes rühmas õppeaasta alguses, et seal on neli samal arengutasemel tüdrukut, kelle arengu toetamisele peaks rühmameeskond tähelepanu pöörama. Arutelu käigus tuli välja, et nad on omavahel väga head mängukaaslased, mistõttu otsustasime, et toetamegi neid üheskoos ning planeerime ja viime läbi toetavaid tegevusi kogu sellele väikesele grupile. Tänu õpetajate õigeaegsele märkamisele ja töö planeerimisele toetasid ja õpetasid need tüdrukud üksteist justkui ise. Täiskasvanute vastutada jäi sobiva keskkonna loomine, tegevuse suunamine ja vahendite tagamine.
Individuaalne töö ja arengukaart
Muidugi oleks kõige parem, kui lapse toetamiseks piisakski rühmasiseselt õppe diferentseerimisest, tugiõppe pakkumisest. Kui aga sel moel väiksemas grupis toimetamine ei ole piisav või ühiselt leitakse, et lapsega tuleb teha individuaalset tööd, vestleme lähtuvalt vajadusest ja kokkuleppest lapsevanemaga. Kui oleme otsustanud, et lapse arengu toetamiseks tuleb koostada individuaalne ainekava (IAK), on koostöö lapsevanemaga väga oluline.
Et eduelamus oleks kogetav ning tulemus mõõdetav, seame individuaalse töö puhul samuti lühiajalisi sihte ja astume väikesi samme. Enesekohaste oskuste toetamiseks oleme IAK alusena kasutanud oskuste õppe metoodikast tuttavat vormi. Meie lasteaia praktika ongi selline, et IAK tuleb siis, kui meil on juba ette näidata sammud, mida oleme lapse arenguks teinud, ning mõistame, et peame koostööd tõhustama ja lapse arengu toetamiseks sagedamini kokku saama. Teooria ütleb, et IAK kokkuvõtteid võiks teha aastas kord või paar, meie kogemus näitab, et rohkem on parem. Siis joonistub selgemini välja lapse arengu telg ning saavad nähtavaks kõik väikesed sammud ja eduelamused.
Olenevalt eesmärgist võime uuesti kokku saada nelja nädala, teinekord aga kolme kuu pärast. Kokkusaamiste järjepidevust aitab hoida teadmine, et kõik kokkulepped ja ümarlauad protokollitakse ning lepitakse kokku konkreetne tegevuskava ning järgmise kokkusaamise aeg (enamasti kuu täpsusega, aga kui ümarlauda on kaasatud lapsevanem, siis juba kuupäevaliselt).
Lapse arengut puudutava info fikseerime Eliis.eu keskkonnas olevasse dokumenti, kus on võimalus välja tuua lapse tugevused ja arendamist vajavad punktid. Sama kaarti täiendatakse läbi õppeaasta/õppeaastate – nii on kõigil lapsega tegelevatel spetsialistidel ülevaade lapse arengust ja lapse toetamiseks tehtud tegevustest.
Näiteks ühe lapse kõnearengu telg kaardi järgi on selline: „Lapsel on tekkinud kõnesse esimesed sõnad: „aitäh, „emme“ ja „lill“.“ Järgmine märge on seotud olukorraga, kus laps jookseb õpetajate juurde, näitab saapale ja ütleb: „Luu lää laa“ (lukk läks lahti). Järgmise märkena on kirjas, et lapse kõnes on sõnad „juua“, „palun veel“, „hapukoor“, „maja“ (vahel „ma“), „pu-na-ne“, mida ta ütles silphaaval.
Kaarti panemegi kirja väikesed tähtsad muutused. Näiteks oleme ära fikseerinud hetke, kui ATH-laps on hakanud koos teistega muusikategevuses kaasa tegema, või oleme kõnehäirega lapse puhul täheldanud, et laps matkib laulumängudes loomahääli. Iga lapse puhul on see, millele tähelepanu pöörata, mõistagi erinev. Mõtlemegi nii, et arengukaart on vanemaga koostöö tegemise võimalus, kus sõnastame positiivses võtmes ära lapse arengu.
Näiteks: „Laps püüab eesti keeles loendada numbrite rida 1, 2, 4, 6, 8, 6, 8 ja vastab küsimusele „Mitu? „Nii palju“.“ Eesmärke püüame seada võimalikult konkreetselt: „Laps tunneb numbreid ühest kümneni (oskab loendada viie piires teisi lapsi, mängida doominot ja numbrilotot)“ või „Laps oskab mängida nukunurgas kodumängu.“ Oleme ühiselt kokku leppinud ka lubatud-keelatud vahemaa, et meie ootused lapse käitumisele oleksid ühtsed. Näiteks on üks kokkulepe selline: „Lapsega saab kalli ja paiga rohkem, kui millegi muuga. On väga hella hingega poiss. Hoiame seda.“
Teooria on praktika alus
On väga tähtis, et hea praktika toetuks tugevale teoreetilisele alusele. Õpetaja näeb last mängimas, igapäevatoimetusi tegemas, õppeprotsessis osalemas. Logopeed vaatab oma vaatenurgast. Õppealajuhataja saab osa ühistest üritustest ja märkab seda, mis toimub siis, kui rühma tavaolukord on muutunud (lisainimene ehk vaatleja rühmas).
Oleme mõelnud sedagi, et kõiki rühma lapsi puudutav ümarlaud (sarnane õppeaasta alguse omaga) võiks toimuda regulaarselt, näiteks igal kaheksandal nädalal. See annaks õpetajatele keeruliste olukordade kohta tuge ja kinnitust, et ka nemad oleks toiminud samamoodi. Ka info, et kõik on hästi ning me teeme iga lapse arenguks toetavaid tegevusi, väärib kinnitust.
Muidugi on meie koostööd vorminud ka piirangute periood, mil füüsilised kokkusaamised õpetajate ja vanematega on liikunud e-keskkonda. Keskkondadena on meil kasutuses nii Teams, Zoom kui ka Messenger. Eks esimene vestlus oli kõigi jaoks ärev: kas tehnika töötab, kas saame päriselt ka suheldud? Aga rõõm ja rahulolutunne, mis meid pärast saatis, innustas, ning kevadised arenguvestlused toimusidki juba e-kokkusaamistena. Õpetajad on välja toonud, et see oli isegi mugavam, sest lihtsam oli ühist aega leida.
Selline on olnud meie, Viljandi valla Päikesekiire lasteaia praktika, mis on meile eduelamust pakkunud. Lapse arengu toetamine lasteaias ongi meeskonnatöö – perekonna ja lasteaia meeskonna koostöö. Üheskoos ja avatult, lapse arengut toetavalt, tema isikupära ning perekonna hoiakuid ja väärtusi arvestavalt saame luua kasvamiseks ja arenguks parima ilma. Probleemide ennetamine või õigel hetkel targalt toetamine on koolieelses eas oluline. Muidugi tasub meeles pidada, et üks kardinaalvoorustest on mõõdukus. Üks aasta koolieelses eas on nii pikk ja muutlik aeg ning kahe normarenguga nelja-aastase oskused ja teadmised võivad suuresti erineda, mistõttu ei maksa tonti suuremaks maalida, kui ta on. Just seepärast ongi oluline meeskonnatööd teha ning jagada omavahel nii kogemusi kui ka vastutust.
Artikli autor võib teoorias tugev olla, kuid praktikas küsitav ?
Lapse ARENG enne kooli
on nii põhjalikult läbi uuritud, et meil tuleks sellest vaid lähtuda! Kui lasteaednik ei tunne Jean Piaget´ instituutides tehtud uuringuid, siis ei tohiks teda tööle võtta. Õnnetus, et ka töölevõtjad ei tunne neid. Seda näitavad sõnad “toetame” ja “arengukaart”. Iseenese tarkus!
Piaget tõi teaduspõhiselt välja lapse LOODUSPÄRASE arengu tee oma arenguastmete ja kriitiliste perioodidega, kus tähtsaim lapse VAHETU ja AKTIIVNE kokkupuude oma ümbrusega. Laps TULEB PANNA läbima neid PROTSESSE – kasvataja põhiülesanne (mitte täita kaarte). Keerukus on selle, et nende protsesside läbimise tulemused võivad lapse arengus avalduda alles 4-5 (!) aasta pärast. Kuid nad on ARENGUKS ülivajalikud!
Arutlema peaks selle üle KUIDAS TÄNAPÄEVAL, kui oleme kaugenenud LOODUSEST, (eriti linnas) luua lapsele tingimusi vahetuks-aktiivseks kokkupuuteks ümbrusega. Vaatlusest pole kasu …
Viive Mägi, aitäh positiivse ja kolleege meeskonnatööle innustava artikli eest!
Peep Leppik, mõistan, et soovite rõhutada seda, et lapse arengu kriitilistel perioodidel on oluline (toetada) teatud protsesside läbimist ja seepärast on oluline võimaldada lapsele aktiivset kokkupuudet vahetu ümbrusega.
Olen kindel, et käesoleva artikli autor on selles samuti veendunud.
Käesolevas artiklis on aga autori fookus sellel, et lapse arengu jaoks on oluline ka lasteaia ja kodu koostöö. “Arengukaart” aitab teha süsteemset koostööd kolleegide ja lastevanematega, sest aitab hoida meeles positiivse ja konstruktiivse tagasiside väärtust.
P.S.
Juba üle 25 aasta on meid seoses lastega suunatud tegelema “näiva tööga”, sest tuhandete aastate vanune pedagoogikateadus on Eestist välja visatud. Kutsume politseid lasteaedadesse ja jõhkardid on jõudnud juba nn eliitkoolidesse. “Kasvatusteadlaste” poolt segadusse aetud lapsevanemad ei tegele enam LOODUSPÄRASELT (!) oma lastega vaid käivad selle asemel lasteaedades ja koolides sõimamas õpetajaid … Just selle üle tuleks silmakirjatsemata (!) mõtteid vahetada!
Aga … me oleme ju “maailma kõige targem rahvas”!