Lasteaias jagub toredaid tegemisi aasta ringi

Kui õuesõpe on lasteaedades juba juurdunud, siis nüüd on populaarseks muutunud ka aiandus: paljudel rühmadel on oma taimekastid ja peenrad, nii mõneski lasteaias isegi õppeaed. Veel üks oluline märksõna on koostöö. Üha rohkem toimub lasteaedades ettevõtmisi, millesse panustavad lapsed, õpetajad, hoolekogu, vanemad kõik koos. 

Hoovilusti aasta Lepatriinu lasteaias

Kätlin Kaljas, Põlva Lepatriinu lasteaia direktor:

Küllap on paljud kuulnud ütlust „Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad minna kaugele, mine üheskoos“. Põlva Lepatriinu lasteaia pere on otsustanud käia koos ja minna kaugele. Meie, see tähendab töötajad, lapsed ja vanemad, oleme koos ka sel kummalisel aastaringil, kui hoiame omavahel kahemeetrist distantsi, mida naljatlevalt eestlasele sobilikuks peetakse.

Põhimõttel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, oleme leidnud viisi, kuidas hoida koostöösuhet, tegutseda, pakkuda rõõmu meie lastele ja meile endale. Nii on möödunud juba terve aastaring hoovilusti toimetustes.

Hoovilust on tegelikult aasta tagasi kirjutamisel tekkinud sõnavääratus: tahtsin kirjutada „hoolivus“. Kolleegi kiire mõttesähvatus, et saagu siis hoovilust, sobis suurepäraselt iseloomustama planeeritud õueaastat ja selle plaane. Nõnda saigi terviseedenduse aasta teemaks „Hoovilust annab reipust ja rõõmu“.

Terve pika õppeaasta, 2020. aasta augustist kuni selle suveni on meie seitsme rühma vanemad ja töötajad südamega panustanud hoovilusti täiustamisse: keksukastid, liikumisrajad nii asfaldil kui värviliseks võõbatud puidust pakkudel, autoköök, pallitunnel, poriköök, värvikirev tsikkel, tulijaid tervitav asfalditriinu väravas, kes annab vaikides kätte suuna õige rühma leidmiseks, ehitustäiendusi saanud lehtla, kuhu pugeda vihmavarju, kui on soov sajuse ilmaga õues õppida, pillimaja jne.

Mis siis on selles kõiges erilist? Ja miks üldse peab nii palju vaeva nägema, kui pille, kööke ja keksukaste võib raha eest soetada? Aga seepärast, et see on MEIE koostegemise rõõm, kus pole tegutsejaks pelgalt töötajad või tegus hoolekogu, vaid ka paljud vanemad, kes on kokku saanud kas tööpäeva õhtul, päikselisel laupäeva hommikul lasteaia õuealal või hoopis pühapäeva pärastlõunal kellegi töökojas. Hea on näha lapse silmis peegelduvat rõõmu, kui ta ütleb, et selle tegid tema emme-issi ja tema sai ka ehitada.

See on Lepatriinu maja edulugu, mis on toonud meile märkamist ja tunnustust.

Kui aga tegutsemise tuhin kord juba peal, on pidama saada raske, ja pole tahtmistki!

Lepatriinu lasteaias on traditsioon tähistada mais rahvusvahelist perepäeva. Sel aastal toimus perepäev juba kolmeteistkümnendat korda. Eesmärgiga veeta perega liikudes kvaliteetaega, märgata kauneid kodukohti ja vastata punktides viktoriiniküsimustele, mis annavad juurde tarkuseteri. Hoolekogu eestvedaja ja tragide liikmete koostöös said Lepatriinu pered lehekuus läbida QR-koodidele üles seatud orienteerumisraja. Lapsed ja vanemad olid rõõmsad ning vahva võimaluse eest jagus kõigil vaid kiidusõnu.

Lastekaitsepäeval, 1. juunil organiseeris õppealajuhataja lastele lustliku rongkäigu läbi linna, kus igal sammul valvasid meie turvalisust tragid politseinikud koos Lõvi Leoga. Keskväljakul tervitas rongkäigulisi abivallavanem Janika Usin ning seejärel said lapsed koos Lõvi Leo ja Lepatriinu Liisuga tantsu lüüa. Õhtupoolikul tegid emad endale uhked patsid pähe, tõmbasid satsilised seelikud selga ja avasid lastele jäätisekohviku. Laste üllatus oli suur, sest keegi neist ei olnud osanud oodata näha oma emmet kelmikas kostüümis kokteili serveerimas. Jäätisekohvikuga oleks võinud õppeaasta lõpetada, meie aga võtsime juunis hoolekogu koosolekul vastu otsuse hoovilusti aastat pikendada ning osaleda augustis Põlva valla kodukohvikute päeval. Mõeldud-tehtud!

Augustis avaski üheks päevaks väravad Lepatriinu Lustila kodukohvik. Taas suurepärane näide, kui kaugele võib sammuda üheskoos. Sünergiat, mis tekkis Lustila ettevalmistuse töögrupis, kogu seda organiseerimis- ja koostöötahet, meeskonnatööd, kirge on keeruline sõnadesse panna. Laste vaimustunud tagasiside inspireeris meid ilmselt nii palju, et ettevaatlikult välja öeldud lubadus – järgmisel aastal teeme veel – sai paljude nõusoleku.

Kindlasti on paljudes lasteaedades oma vahvad tegemised ja tragid vanemad. Siiski tunnen rõõmu meie kogemuse jagamisest ja loodan, et see innustab teisigi.

Lehola lasteaia rohenäpud ja nende õppeaed

Siret Vaarpu, Tallinna Lehola lasteaia õppealajuhataja:

Tallinna Lehola lasteaias on väikesed tublid rohenäpud suurte rohenäppude juhendamisel toimetanud juba 2019. aastast. Kasvama on pandud kartuleid, kurke, tomateid, porgandeid, kaalikaid, kõrvitsaid, rabarbereid, herneid, maasikaid, maitsetaimi jne. Lasteaia territooriumile on loodud väike õppeaed, kus igal rühmal on oma taimekasvatuskast. Kolme aastaga on kaste juurde tulnud ja aed järjest laienenud.

Eelmisel õppeaastal osales Tallinna Lehola lasteaed linnaaianduse projektis ning sai projekti korraldajatelt oma tegevuse eest kiita. Ka sel aastal oldi ja ollakse jätkuvalt aianduse lainel.

Aprilli lõpus külvasid lapsed aiaäärse maalapi peale ka lillemuru seemneid: moone, rukkililli ja muudki. Soov oli pakkuda nii lastele kui ka täiskasvanutele õieilu ja avastamisrõõmu ning sisustada laste suvised päevad lillede eest hoolitsemisega. Juuli keskpaigaks olid lilled tärganud ning vaatepilt kirju. Leidus kollaseid, siniseid, punaseid ja roosasid, suuremaid ja väiksemaid õisi. Alati jagus lastel lasteaiapäeva jooksul aega, et viia lilledele piisavalt juua. Eriti usinad olid kastma sõimelapsed.

Taimi kasteti väiksemate ja suuremate kastekannudega ning mõnikord võeti appi ka aiavoolik, mille abil kasteti rohkem ja põhjalikumalt. Voolikust vett lastes paistis mõnel hommikul päike nii eredasti, et õuele tekkis vikerkaar, mis tekitas kõigis elevust.

Selle aasta juulis sai valmis aiandusega seotud õppelava, mille ääres, otse vastvalminud „putukate hotelli“ ees on kastid maitsetaimedega (punane basiilik, murulauk, saialill, mungalill, rosmariin, pune, tüümian.) Maitsetaimi võivad lapsed koos õpetajaga võtta ning maitsta kohapeal või viia kaasa rühmatuppa, et muuta lasteaiatoidud põnevamaks. Nii saadakse maitsete maailmaga tuttavamaks. Puidust õppelava serval saavad lapsed istuda ja arutleda saagi üle, näiteks teha plaane, mis toite kasvavatest taimedest teha saaks, või siis hoopis loendada kartuleid ja porgandeid ning laduda neid suuruse järgi ritta.

Lastel on õues põnev oma taimekastide eest hoolitseda. Enamik saaki veel kasvab, aga näiteks Klaabude rühma herned said juulis söödud. Herned kasvasid jõudsalt ehk ka seepärast, et neil oli aias üks isemoodi valvur – hernehirmutis Petja.

Petja ilmus õuele tänu poisile, kellel tekkis mure: „Need taimed on nii väikesed! Kes neid kaitseb, kui me koju läheme?“ Koos arutati, et midagi on vaja välja mõelda.

Järgmisel päeval tõi õpetaja Anna lasteaia remondionu abiga valmis meisterdatud puust ristikujulise ehitise.

„Mis see on?“ küsisid lapsed.

„Varsti saate teada,“ vastas õpetaja.

Õpetaja otsis vanade asjade hulgast särgi, mütsi ja muid põnevaid asju. Koos õmmeldi valmis pea ja käed ning pandi tegelane riidesse. Nii valmis puust kujutisest üks rõõmsa olemisega olend – väga moodne ja galantne härrasmees, mitte mõni kole hernehirmutis.

Õpetaja uuris lastelt: „Kuidas me hernehirmutist kutsuma hakkame?“

„Petja,“ pakkus üks tüdruk. Ja Petjaks ta jäi.

Alates 1. juulist kaitsebki lasteaias valvurina töötav Petja Lehola õppeaias taimi kajakate, vareste, varblaste, musträstaste, tihaste ja teiste lindude eest. Lapsed võivad olla mureta – kõik väikesed taimed on kaitstud. Aitäh õpetaja Annale! Nüüd saavad lapsed kindlasti oma kasvatatud aiasaadusi ka ise maitsta.

Sügis on ukse ees ja saagikoristus algab. Laste ja õpetajate mõtetes on nüüd kokkamise ideed.