Leino Rei: „Püüan ka lastele lavastades valida loo, kus on mitu kihti“

3. sept. 2021 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Leino Rei lavastus „Poiss ja liblik“ põhineb A. H. Tammsaare samanimelisel miniatuuril ning räägib lastele märkamisest, hoolimisest ja vastutusest. Foto: Mait Visnapuu

Eesti Noorsooteatris esietendub 12. septembril Anton Hansen-Tammsaare miniatuuri põhjal väikelastele loodud lavastus „Poiss ja liblik“.

Lavastaja Leino Rei, kuidas tuli mõte teha Tammsaare loomingu põhjal lavastus mudilastele?

Helilooja Ardo Ran Varresega varasemalt koostööd tehes oleme mänginud mõttega, et kunagi võiks teha ühe lavastuse niipidi, et kõigepealt valmib heliteos, mille peale hakkame looma lavastust. Mõni aasta tagasi lugesin taas kord Tammsaare 1912. aastal kirjutatud miniatuuri „Poiss ja liblik“. Tekst on väga minimalistlik, samas hästi kujundirikas ja sisutihe, sinna on peidetud mitmeid kihte. Ühtäkki hakkas see maailm mu kujutluses avanema elava maalina ja nii sai kaasatud kunstnik Erki Kasemets, kelle puhul mulle imponeerib oskus tõlkida argine maailm poeetilisse igaviku keelde. Ardo Ran Varres lõigi loost inspireerituna heliteose keelpillikvartetile, mille mängis sisse Hugo Lepnurme kvartett. Kui siia lõuendile lisada veel näitlejad, kujundus, nukud ja valgus, saame juba väga erinevad värvid, mida on võimalik lavastustervikus kokku sulandada nii, et sõnu polegi kasutada vaja.

Mis on teie jaoks selle lavastuse kõige olulisem mõte?

„Poisi ja libliku“ kaudu räägime lastele hoolimisest ja vastutusest. Arvan, et juba väikesest peale on vaja juhtida lapse tähelepanu sellele, et loodust, kust saame suure osa eluks vajalikku, nii toidu kui esteetiliste naudingute näol, on vaja hoida. Lavakujunduses oleme kasutanud plastikut ja muid tehismaterjale, et anda väike mänguline vihje: laval näeb see küll kaunis välja, aga kui looduses peab lill endale õitsemiseks teed leidma läbi meie tekitatud prahi, siis see ei ole teps mitte hea.

Tammsaare liigutavas ja isegi kurvas loos on mitu kõnetavat kihti. Looduse teema kõrval on oluline, et inimene tunneks elus ära oma sisemise impulsi, mille järele minna, ega hoiaks end tagasi. Kõike kalkuleerides ei pruugi me inimesena iseennast üles leida ja tundma õppida. Küsimus ongi pigem tasakaalus, kuidas järgida oma sisemist kutset nii, et me eesmärgi või ideaali saavutamiseks ei hävitaks ümbritsevat keskkonda.

Kuidas laps loo sügavast sõnumist aru saab?

Laps võib nähtut mõista loo või emotsionaalsete impulsside tasandil või millegi kaudu, millest meil täiskasvanutena pole enam aimugi. Jah, me jutustame talle lavalt ühe loo, aga me ei eeldagi, et ta sellest lõpuni loogiliselt aru saab. Meie ülesanne on n-ö seeme idanema panna. Võib-olla näeb laps mõne aja pärast samal teemal multifilmi või loeb täiskasvanu talle ette raamatut ning see kõik asetub juba loodud pinnale. Mida rohkem saab laps kogemusi, seda avaramaks muutub tema mõttemaailm. Jõudes vanusesse, kui ta õpib asju loogiliselt seostama, oskab ta seda tervikut näha. Väikelastele tehtava teatri üks võludest on, et laps ei tule teatrisse üksinda, vaid koos vanemate, vanavanemate, lasteaiaõpetajatega, kelle käes on võimalus lastega hiljem nähtu üle mõtteid vahetada ja tundeid jagada.

Kui keeruline on ilma sõnadeta lavastuses laste tähelepanu hoida?

See on kahtlemata keeruline, aga samas on meie lavastus väga mänguline. Muusika loob oma atmosfääri, lavakujundus ja nukud oma – väljendusvahendeid on piisavalt, et luua pingestatud tervik. Küll aga tuleb leida õige tasakaal eri komponentide kasutamise vahel, et lugu hakkaks tervikuna hingama nii, et lapsel oleks huvitav ja emotsionaalses plaanis põnev. Päris väike laps ei pea oskama pärast etendust vastata küsimusele, mis laval juhtus, küll aga on ta võimeline nägema värve, kogema väikseid emotsionaalseid impulsse.

Milline on lavastuse meeleolu?

See on saladuslik, poeetiline, mänguline ja soe. Selles on eri värvinguid, ka kurbust, aga usun, et kõlama jääb siiski mažoorne pool, helgus ja lootus. Meie lavastus erineb algmaterjalist selle poolest, et me ei näe suurt traagikat selles, et poiss aasal lilled ära tallas. Looduses käib kõik ju ringiratast, saabub järgmine kevad ja kõik tärkab uuesti. Kõige tähtsam on, et poiss sai olulise kogemuse, mida ta muidu poleks saanud. Kogemusel oli küll oma hind, aga see jääb teda saatma läbi elu ja määrab tema suhtumise loodusesse.

Kas töö lavastusega on olnud huvitav?

On küll. Püüan ka lastele lavastades iga kord valida loo, kus on eri kihte ja tasandeid. Ühelt poolt on see mulle lavastajana väljakutse, teisalt intrigeerib näitlejaid täie tõsidusega nende teemadega tegelema. Siis ei ole lati alt läbiminekut, vaid trupil tekib tahe maksimaalselt pühenduda.

Lavastuse tutvustuses on kirjas, et ootate saali 3–5-aastasi. Kas ka vanemad lapsed võivad tulla?

Kindlasti võivad, see on selline katsetamise ja kompamise asi. Lapsed arenevad väga erinevalt, ka nende kasvatuslik taust on erinev. Iga lapsevanem ja lasteaiaõpetaja teab ja tunneb ise, millises arengufaasis tema lapsed on. Mõni püsib juba kolmeaastaselt tähelepanuga etenduse juures, teine ei tee seda veel seitsmeaastaseltki. Vahel võib juhtuda, et laps, kes kõrvaltvaataja jaoks ajab terve etenduse kestel plära, on kõige rohkem tähelepanuga kaasas, tal lihtsalt tekkis palju emotsioone, mida oli vaja kohe jagada. Väikese lapse puhul on ka normaalne, eriti kui tegu on lapse esimese teatrikülastusega, et pimenev ruum või võõrad helid teda ehmatavad. See on täiesti uus keskkond, mis erineb sellest, millega ta harjunud on. Seepärast ongi väikelastele lavastades väga tähtis luua selline keskkond, kus mudilasel oleks hea ja turvaline. Aga lõpuni ei ole seda võimalik kunagi prognoosida, mistõttu tuleb saalist kuuldavat nuttu, sahmerdamist ja seletamist võtta väga rahulikult – väikesel inimesel tekkisid emotsioonid, tema maailm avardub just sel hetkel. 

Miks on väikelastele mõeldud lavastused valdavalt meelelahutuslikud?

Proportsionaalselt tehakse lastele ehk tõepoolest lõbusat teatrit rohkem kui mõtlemapanevat. Või siis püütakse mõtlema suunata pigem naeru kaudu. Ka täiskasvanud publik otsib teatrist meelelahutust, aga täiskasvanuile võivad meelelahutust pakkuda ka tõsisemat mõtteainet pakkuvad lood. Arvan, et lastelavastustegi puhul on mitmekesisus oluline. Alati ei pea minema ainult seda ühte emotsiooni pidi, milleks on lahtine naer kätte saada. Pigem võiks sagedamini olla julgust püüda vaadata naeru taha. See on keerulisem, aga mõne väikese vaataja jaoks ehk ka põnevam tee.

Teil endal on neli last. Kas vastab tõele, et kui nad lasteaias käisid, ei lubanud te neil lasteaeda tulnud teatritruppide etendusi vaadata?

Päris nii ei olnud, et ma keelasin oma lastel lasteaias teatris käia. (Naerab.) Aga teatriinimesena ma enam-vähem tean, mida lasteaedades käivad trupid pakuvad. Lugesin pragmaatiliselt kokku, et kui laps vaatab lasteaias iga kuu ära ühe etenduse, näeb ta neid aastas kümmekond. Suuremas koguses hakkab nähtu juba kujundama tema arusaama teatrist. Ei ole mingit probleemi, kui ta mõne lasteaias mängitud etenduse ära näeb. Hästi valides võib seal ka häid lavastusi näha. See on vajalik ka sotsiaalsel tasandil, et ta ei jääks mingist ühisest emotsionaalsest ruumist välja, mistõttu ei saa sellise teatri olulisust hinnata ainult kunsti aspektist. Vast keskmisest teatriteadlikuma lapsevanemana leidsin, et saan lapse kultuuriruumi ise suunata, mistõttu juhtus tõesti mõnel korral, et jätsin lapse koju. Hindan väga, kui õpetaja lasteaias või koolis on võtnud selle vaeva ja tutvunud külla kutsutava teatri ja lavastuse taustaga ning tema valikus kajastub teadlikkus ja hea maitse.

Kas on tähtis, et lapsevanemad või õpetajad lastega nähtud etenduste üle arutleksid?

Lastega tuleb nähtu üle arutada. Oma lastega olen küll püüdnud seda teha. Mõnikord võib teatrisaalis näha, kuidas vanem hakkab lapsele „tõlkima“ seda, mis laval toimub. Pigem võiks täiskasvanu suunata oma tähelepanu sellele, kuidas laps etendust jälgib ja seda vastu võtab. Ükskõik, millised emotsioonid lapsel tekivad, on see siis nutt või naer, protest või täielik vaimustus, tal tuleb lasta oma tundega kaasa minna. Ja alles pärast nähtu üle arutleda.

Lapse kasvatamine ja suunamine on keeruline kunst, mida täiskasvanud siin valesti teevad?

Seda ei oska ma öelda, eks igaüks püüab teha oma sisemise äratundmise järgi. Meenub üks Ülo Vooglaiu „Ööülikooli“ loeng, kus ta rääkis üliõpilastele antud ülesandest. Nimelt palus ta neil jälgida kohvikus lastega peresid ja panna paberile kaks tulpa: plussid ja miinused. Iga kord, kui vanem last keelas: ära tee, jäta järele, nii ei tohi, tuli panna linnuke miinuse tulpa. Ning kui laps sai kiita: tubli oled, tore, hästi tehtud, teha linnuke teise tulpa. Hiljem tulemusi võrreldes selgus, et miinuseid oli oluliselt rohkem, plusse peaaegu polnudki. Miskipärast me räägime lastega rohkem keelates ja kiidame neid harva. Olen püüdnud oma lapsi kasvatades selle peale mõelda, aga see on jube raske. Tundub, et keeldude-käskude abil saab tulemuse kiiremini kätte. Hästi oluline on suuta end neil puhkudel argisituatsioonist välja lülitada ja mõelda: just praegu on see hetk, mil kujuneb lapse arusaam maailmast, sünnib tema ainukordne lapsepõlv. Oleks meil lapsevanemate ja õpetajatena vaid rohkem sisemist rahu ja oskust neid olukordi luua ja hoida.

Kas teater aitab samuti neid väärtuslikke hetki luua?

Jah. Teatris avaneb lapse jaoks täiesti uus maailm, millega ta varem ei ole kokku puutunud. Laps õpib ju elu tundma eeskujude ja jäljendamise abil. Kui ta midagi näeb, püüab ta seda järele teha – kas siis mängib kodus oma mänguasjadega mingeid situatsioone läbi või joonistab oma emotsioonid piltidesse. Kui teatris nähtud etendus kandub tema mängudesse, näitab see, et asi on talle korda läinud. See on tore äratundmine.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!