Mida väärtustas õpetaja Milvi Männik?

On lahkunud pikaajaline Häädemeeste keskkooli õpetaja Milvi Männik (16.05.1936 – 10.09.2021), kes töötas õpetajana 49 aastat, neist 40 Häädemeeste keskkoolis. Oma mälestustes „Mina, õpetaja“ toob ta esile õpetajaameti plussid. Kes soovib, võtab raamatu kätte ning loeb ja mõtiskleb.

Häädemeestel on palju neid inimesi, kes õpetaja Milvit hea sõnaga meenutavad ning on talle tänulikud oma hea eesti keele oskuse eest. Imselt on ka neid, kes meenutavad tema nõudlikkust ja krõbedaid väljaütlemisi. Kindel on aga see, et kõik õpetaja Milvi Männiku õpilased teda mäletavad.

Teistmoodi poleks see lihtsalt võimalik – õpetaja Milvi oli legendaarne. Koolipere meenutab head kolleegi igal aastal ikka ja taas uuesti, sest koolivande teksti on ju kirjutanud õpetaja Milvi Männik. 

Siin me seisame kumava palgega, väikese Eestimaa tütred ja pojad.

Taas on ehitud sinimustvalgega täna eestlaste koolid ja kojad.

Läbi ränkade aegade rüsina meie rahvas on suutnud kesta –

ja et jääda, et alati püsida, varmalt tarkuse lipp vaja tõsta.

Sinu maa, sinu kodu, su kooli au

on, eesti noor, sinu hoida.

Ja tea, et vaid hinge ja vaimu jõul väike rahvas võib suurteni jõuda.

Kõik, kes olnud või tulevad pärast meid,

seiske meiega, mõttes kätt andes.

Kodumaa, kodupaik, kodukool, kuula meid,

kui me ühiselt kordame vandes:

Ausus, töökus, visadus, headus, tarkus, vabadus –

selleks me ühendame südamed ja peod,

sellele pühendame mõtted ja teod.

Ikka need ainekavad …

Milvi õppis Kabli mittetäielikus keskkoolis ning kui selle 1950. aasta kevadel lõpetas, tuli mõelda, mis saab edasi. Tüdruk oli tark, aga vanematel tema koolitamiseks raha ei olnud. Viljandi pedagoogiline kool maksis stipendiumi ja nii oli saatus otsustatud.

Milvi Männik alustas oma õpetajakarjääri 18-aastaselt Räpina rajooni Piiroja 7-klassilises koolis. Milvi enda sõnul pole ta hiljem kusagil kohanud sellist austavat suhtumist kooli ja õpetajasse, kuigi lapsevanemad kirjutasid allkirja asemel kolm risti. 1957. aastast asus Milvi tööle Rannametsa 2-komplektilise algkooli juhatajana ning 1963. aastast töötas ta Häädemeeste keskkoolis eesti keele õpetajana.

1965. aastal lõpetas Milvi Tallinna pedagoogilise instituudi algklassiõpetaja erialal ning 1972. aastal eesti filoloogia osakonna. Milvi Männik töötas Häädemeeste keskkoolis 2003. aastani.

Kõik kooliinimesed võiksid aeg-ajalt sirvida raamatut „Mina, õpetaja“. Selles on lõpmata palju toredaid mälestusi, aga ka tarku mõtteid õpetajatöö kohta. Õnneks on selles raamatus ka õpetaja Milvi Männiku meenutused oma tööst õpetajana. Tema peale mõeldes oli hea see raamat taas kätte võtta. Lugupidamisest lahkunud õpetaja vastu tahan esile tõsta mitut tema mõtet.

Omal iroonilisel moel kirjutab ta sellest, kuis taas ja taas kerkib ainekavade teema. Muudkui kaalutakse ja peetakse nõu, aga Milvi sõnul on kergem viia surnuaed teise kohta, kui muuta õpetajate eelarvamusi. Tema „lööks koolist välja“ sõdade ajaloo koos kõigi nende valitsejate ja lahingute ja vallutustega ning jätaks rohkem ruumi kultuuriajaloole ja maailma usundite õpetamisele.

Eesti keele ainekava pügaks ta üsna tõhusalt. Kõrgemal tasandil lauseanalüüsiga nähakse vaeva ülikooliski, aga tavaõppes piisab, kui tunnetatakse, et lauses on kesksel kohal tegevus, sellega on seotud tegija ning tehtav ja asjaolud. Kindlasti on ta küpsuskirjandi poolt, st lõpetajal võiks olla valikuvõimalus.

Milvi muretseb koolivägivalla pärast ja arutleb selle üle, millised on õpetaja võimalused sekkuda. Ta jõuab järeldusele, et kiusamist õnnestub piirata niimoodi, kui kurjusele on tekkinud arvestatav vastukaal. „Parim, mida kool teha saab, on leida, motiveerida ja kasvatada tugev positiivne tuumik, kes ei jääks kõrvaltvaatajaks, vaid oleks valmis sekkuma.“

Noored lähevad ära

Milvi räägib oma mälestustes maapiirkondades inimeste vähenemisest: „Maakohas on ellujäämisvõimalusi napilt ja vähestele.“ Ta kirjutab ka koolide sulgemisest: „Ettevõtlikumad vanemad viivad lapsed linnakoolidesse, mis ei takista neid pahatihti halamast kooli väljasuremisohu pärast.“ Õpetaja Milvi ei ole maakoolide vastu väga armuline ja väikestel maakeskkoolidel ta mõtet ei näe, neil pole tema meelest perspektiivi.

Mõned aastad tagasi saatis õpetaja Milvi koolile sünnipäevatervituse ning sõnas nii: „Veel üks igapäevane kurtmine – noored lähevad ära! Loomulikult lähevad, peavadki minema, nad on noored, vanad enam ei lähe oma õueväravast kaugemale. Ainult nad ei peaks minema lihtsalt ennast näitama ja teisi vaatama. Korralik haridus ja elukutse tuleb ikka kodust kaasa võtta. Tühikargajaid on igal pool niigi. Need kaunid edulood, mida meedia vahendab, ei ole tulnud tegijatele kergelt kätte. Ikka palju tööd, andekust, ka pettumusi ja pisaraid.“

Ahistamine või mitte?

Oma mälestustes jagab Milvi Männik oma mõtteid, milline peaks olema õpetaja. Õpetajal tuleb olla järjekindel. Laps peab tundma, et kui midagi on nõutud, siis ei jäeta teda rahule enne, kui asi on korras. „On see siis ahistamine või siiski mitte? Kui hoolid, siis ka ahistad. Või on ükskõiksus õigem?“ Kindlasti peab tema sõnul õpetaja olema tark. Mida vanemaks saadakse, seda enam õpetaja vaimsust hinnatakse. 

Milvi Männik tõdeb, et õpetajate tööd pole vist kunagi ega kusagil päris õiglaselt väärtustatud. Ta meenutab raamatus õpetajatöö eri tahke. Vanadel aegadel tuli õpetajatel näiteks kodusid külastada. Keeruline see oli, aga see aitas last koolis paremini mõista. Õpetajal tuli olla metoodik-käsitööline ja kunstnik pealekauba, kui valmistati õppevahendeid. Samuti tuli olla õpetajal koristaja, sest loomulikult pidi õpetaja koos õpilastega klassis pinke-laudu-seinu pesema.

Sügis algas õpetajale põllumehemuredega, sest keegi pidi need kolhoosi kartulid ju üles võtma! Loomulikult pidi õpetaja olema giid, matka- ja reisijuht ning kindlasti ka lavastaja-stsenarist-huvijuht. Eks neid ameteid oli veel. Ja mis seal salata, eks neid ameteid on ka tänapäeva õpetajatel.

Õpetaja Milvi muidugi kinnitab, et ega see õpetajaamet ole hullem kui paljud teised. Igal alal oma head ja vead. Igavuse ja üksluisuse üle kurta ei saa, noor energiline rahvas pidevalt ümberringi. Sel ametil on ju ka terve rida plusse. 

Häädemeeste keskkooli vilistlased meenutavad lahkunud õpetajat, koolipere mälestab endist kolleegi. Avaldame kaastunnet lähedastele.

Raamatut „Mina, õpetaja“ lehitses

Häädemeeste keskkooli direktor Aule Kink