Miks on võõrkeelt raske selgeks saada?
Võõrkeelte õppimine arvutis, tahvelarvutis ja mobiiltelefonis mitmesuguste tarkvaralahenduste kaasabil on üha populaarsem. Samas on teatud võõrkeelte (nt vene keele) kasutamise oskus, hoolimata keeleõppest üld- ja kõrgkoolis, puudulik või vähenemas. Miks on digitaalses maailmas võõrkeeleõpe populaarne, aga koolides negatiivne taak?
Üks põhjus on õpimotivatsiooni erinevus. Digitaalses õppes on õpilane enamasti sisemiselt motiveeritu keelt omandama, kuid koolides on õpimotivatsioon tagatud välistel tingimustel. Sellegipoolest on vaja aru saada koolides toimuva keeleõppe omapärast ja võrrelda seda digitaalse maailma kogemustega.
Minu hinnangul pole probleem võõrkeeles, mida õpetatakse või õpitakse kas koolis või digitaalselt, vaid keeleõppe pedagoogikas. Käesolev analüüs vaatab keeleõpet turundussemiootika perspektiivist teoreetiliselt, mis tähendab, et keeleõpe on vaadeldav kommertsliku kogemusena. Praktikas on keeleõpe (mitte)kommertslikult mitmetahulisem, kui argumenteerimise selguse huvides kirjutan. Leian, et üldhariduskoolidel ja kõrgkoolidel, sh erakoolidel on kasulik järele mõelda õpetamise ja õppimise tähenduse üle. Vajadusel tasub neil laenata pedagoogilisi lähenemisviise kommertsmaailmas kasutatavate meetodite hulgast ehk kasutada uuemaid õpikäsitusi, mille kohaselt peab õpilane õpitavast aru saama, ja seeläbi vähendada tuupimispõhist õpet ning indoktrinatsiooni.
Kultuur keeleõppe vahendina
Keeleõppe ja kitsamalt võõrkeeleõppe probleem on õpilase kultuurilise identiteedi parandamine, asendamine ja seejärel väljavahetamine õpitavale keelele omase idenditeedi nägemusega. See tähendab, et praegune keeleõpe, sh emakeeleõpe pühendab palju aega ja vaeva õpilaste indoktrinatsioonile. Väärtuspõhise pedagoogika järgi tagab keeleõpe praegu suhtumise meie vs. nemad. Viimane on eesti keele enesenägemus ja status quo nähtamatul viisil. Ajalooliselt vastandame eesti keelt vene keelele, tänapäeval püütakse vastandada eesti keelt vähemalt inglise keelele ja tulevikus võib vastandada eesti keelt hiina või araabia keelele.
Eesti keele tunnis eesti keelt emakeelena rääkijatele toimub vastanduste olemasolu kinnitamine ja kordamine ehk autokommunikatsioon. Keelte vastandumine on vägivaldne ja eetiliselt küsitava väärtusega. Kultuur pedagoogilise tööriistana tähendab, et varjatud kujul kujundatakse õpilase olemust. Demokraatliku riigi pedagoogikas läheb eelnev hariduslikult vastuollu positiivsete väärtustega.
Praegune keeleõpe ja kitsamalt võõrkeeleõpe koolis põhineb keele päritolu kultuuril. Viimase näide on enamik keeleõppe materjale, mis keskenduvad võõrkeelele teemade kaupa (nt pere, loodus, restoran) kultuuri päritolu/emamaa põhiselt. Võõrkeele ja sealhulgas eesti keele õpikutes on eeldatud, et õpilane puutub varem või hiljem kokku keele päritolumaa kultuuriruumiga, nt vene keelega Venemaal või eesti keelega Eestis. Eelduse järgi on (võõr)keeled kultuurispetsiifilised ja inimesed ei suhtle väljaspool (võõr)keele päritolu piirkonda. Näiteks tehniliselt saab vene, inglise või saksa keeles suhelda Poolas asuvas restoranis.
Keel võib olla ka poliitiliste eelistuste vahend. Inimesed keelduvad või ei soovi rääkida (mõnes) võõrkeeles. Sellest hoolimata on eeldus vale, sest suhtlemisel valitav (võõr)keel ei sõltu inimeste ühiskultuurist, vaid ühisest lingvistilisest suutlikkusest teineteist mõista. Igapäevaelus suhtlevad inimesed äärmiselt rakenduspõhiselt. Järelikult pole kultuurist lähtuval keeleõppel alati otsest vajadust. Väikekeelte (nt eesti keele) õppimise motivatsioon võib tuleneda kultuurilisest huvist. Inimeste üldine vajadus on siiski osata keelt, sh emakeelt funktsionaalselt, mõista loetut ja kirjutatut.
Kultuuripõhine õpe on koolides negatiivse õpikogemuse üks algpõhjus, sest läheb vastuollu esmalt õppija koduse kultuuriga ja seejärel identiteediga. Kultuuripõhise õppe vaatenurgast võib vaadelda inimese identiteeti staatiliselt. Teiste sõnadega: inimesele omane kultuuriline identiteet on inimese enesemääratlus sotsiaalses ruumis. Inimene näeb ennast lähtuvalt kuulumistundest piirkonnas kehtivate sotsiaalsete suhete raames.
Inimesed üldjuhul ei muuda ilma elulise vajaduseta oma identiteeti ega sellega seotut. Kultuuripõhine võõrkeeleõpe annab varjatud, aga selge signaali, et keele omandamiseks on vaja omandada esmalt teine kultuur ja seejärel ka identiteet.
Kultuur keeleõppe suunana
Eelnevalt osutatud probleemi lahendus on toetuda keeleõppes õpilase kultuurilisele identiteedile ja viimase dünaamilisusele. Õpilase kultuuriline identiteet ja nägemus endast annab võimaluse ennast (võõr)keeles väljendada ja teiste inimestega suhelda. Sealhulgas annab olemasolevale kultuuriidentiteedile toetuv keeleõpe võimaluse mõista ennast erineval viisil.
Siinkohal võib toetuda Sapir-Whorfi hüpoteesile, mille kohaselt kultuur ja keel mõjutavad teineteist ning inimese arusaam maailmast sõltub keelest ja selle oskusest. See omakorda tähendab, et (võõr)keele abil laiendatakse õpilase kultuurilise identiteedi väljendamise võimekust ja oskusi. Iga õpitav keel on tööriist, millega suhestutakse kultuuri ja õpilase olemasolevasse identiteeti. Järelikult tekib õpilase positiivne õpikogemus võimest ja oskusest end väljendada, mitte oskusest teada kultuuris toimuvat.
Digitaalsed lahendused näevad kultuuri kui suunda, millega saab võõrkeele kaudu suhestuda. Majanduslikest huvidest lähtuvalt määratlevad digitaalsed õppevahendid õpilase huvi ja soovi keelt omandada ning pakuvad vajadusel oskuspõhist keeletestimist. Viimane tähendab, et keele tase oleneb oskusest kasutada keelt kergematest lausetest keerulisemateni.
Keeletest ei saa olla oskuste suhtes adekvaatne, kui testis on varjatud eeldus mõista alttõmbamiseks mõeldud trikkide olemasolu. Digitaalsetes õppimisvahendites on esikohal oskus keelt rakendada, olenemata keele kultuurilise päritolu kontekstist. Õpilase peamine ülesanne on jätta meelde sõnu ja rakendada keelt lingvistiliselt korrektselt. Seejärel tutvustatakse keeleõppe käigus parema eneseväljenduse huvides kultuuri spetsiifilisi nüansse, nt viisakusreegleid.
Digitaalsetel õppevahenditel põhinev õpikogemus on rajatud õppijale omasele kultuurile ja identiteedile. Keelepõhise õppe vaatenurgast võib vaadelda inimese identiteeti dünaamiliselt. See tähendab, et digitaalsed õpikeskkonnad annavad signaali: võõrkeel on võimalus oma kultuurilist maailmapilti laiendada ja seeläbi näha oma identiteeti võõrkeelele omases valguses. Digitaalsed õppevahendid näevad keelt kui vahendit, mitte eesmärki.
Võõrkeel saab rõõmsalt selgeks
Inimesed, kes rõõmsal meelel räägivad mitut keelt, on riigile väärtus omaette. Eri keeltes suhtlemise oskus annab võimaluse mõelda koos teiste inimestega endale olulistel teemadel, suhelda ning ühtlasi säilitada omaenda identiteet eri keelte valguses. Keel on osa kultuurist, mis peegeldub kultuuris laiemalt. Näiteks eesti keel võiks olla väga populaarne õpitav maailmakeel, kui eesti keele omandamist näha vahendi, mitte õpieesmärgina.
Võõrkeelt on raske selgeks saada, sest õpilane pannakse tahes-tahtmata vastuolulisse olukorda, kus ta peab õppima keelt nii, nagu õpikeskkond seda ette näeb. Ebasoodsates tingimustes on äärmiselt raske keelt õppida. Üks, mis teeb keele omandamise raskemaks, on kalduvus õpetada keelt kultuuri kaudu ja näha keeles omandatavat eesmärki. Pedagoogiliselt võib tunduda mingil määral intuitiivne õpetada keelt kultuuri kaudu, aga ühtlasi tähendab see õpilase olemuse kujundamist. Õpilase olemuse varjatud ideoloogiline kujundamine on indoktrineerimine. Õpetada õpilasele võimekust väljendada ennast mitmes keeles on teadlikult edendav väärtuspõhine õpe.
Turundussemiootiliselt on oluline mõista (võõr)keele väärtust lingvistilise eneseväljenduse oskusena, mitte identiteeti varjatult ja tahtlikult muutva tööriistana. Praktiline keeleoskus on endiselt saavutatav pingutuse kaudu õppetöö käigus. Sealhulgas mõistetakse aga positiivses valguses iseennast ja inimesi enda ümber. Pealegi tagab võõrkeeleoskaja endale teadlikult või varjatult paremad võimalused töö leidmiseks kui inimene, kes oskab vaid ühte keelt.