Mitu grammatikat on keeles?

Tavainimesele seostub sõna grammatika sageli õigekirjaga. Kui olen mõne inimesega tutvudes öelnud, et tegelen keeleteadusega ja uurin grammatikat, saan sageli reaktsiooniks „oi, ma ei oska üldse eesti keele grammatikat“. Keeleteadlasel ajab see reaktsioon karvad turri: keeleteadus reeglina ei tegele õigekeelsusküsimustega, või kui tegeleb, siis uurimise positsioonist, näiteks uurib selle toimimist ühiskonnas või õigekeelsusnormide vastavust tegelikule keelekasutusele. Grammatika all mõtleme me hoopis midagi muud.

Eri aegadel ja koolkondades on ka keeleteaduses grammatika määratlemisele lähenetud pisut erinevalt. Näiteks on grammatikat määratletud reeglite kogumina, mille abil seome sõnad kokku lauseteks ning laused tekstiks. Grammatika võib olla ka kogum kinnistunud tähendusi, mis tulenevad meie kogemusest ja maailmanägemisest. Grammatikat võib käsitleda konventsionaliseerunud suhtlustegevustena. Grammatika on keele struktuur.

Need on vaid mõned võimalikud lähenemisviisid, ja ükski neist pole otseselt vale. Mina eelistan grammatikat määratleda kogumina, mis sisaldab grammatilisi üksusi ning nende üksuste valikut ja kasutamist reguleerivaid seaduspärasusi.

Grammatilised üksused

Grammatilised üksused on näiteks morfeemid (käände- ja pöördelõpud, aja või kõneviisi tunnused jne), grammatilised sõnad (sidesõnad, nt ja, kui, et, kaassõnad nagu peal, kõrval, suhtes jms), kinnistunud mitmesõnalised üksused, millel on grammatiline tähendus (saab tehtud, oli näha vms), lauseliikmed (alus, öeldis, sihitis jt) jms. Nende kasutamist reguleerivad seaduspärasused hõlmavad nii seda, milliseid üksusi parasjagu oma mõtte väljendamisel kasutame ning millest see sõltub. See sõltub nii üksusest enda tähendusest kui kasutuskontekstist.

Tänapäeva grammatikauurijat huvitavadki küsimused, nagu „Mis on need tähendused, mida grammatilised üksused kannavad?“, „Kuidas me teeme oma igapäevakeeles valikuid grammatiliste üksuste vahel?, „Millised seaduspärasused üksuste valikul ning kombineerimisel toimivad?“, „Kuidas üksused ja nende kasutus meie igapäevakeeles varieerub?“.

Oma igapäevakeeles teeme pidevalt keelelisi valikuid, mida me ise endale ei teadvusta. Näiteks ühes Karl-Erik Taukari laulus on sõnad Hommikuti asja must ei saa, kui sind pole lähedal. Sama saab edasi anda ka teiste, vaid pisut erinevate grammatiliste valikutega, näiteks Hommikul ei ole minust asja, kui sa ei ole lähedal. Kuigi lause rütm muutub ning samasse viisijuppi on seda raske paigutada, on võimalik seda väga vabalt teise rütmiga laulda, lause on igati arusaadav ning annab edasi sama, mida algsed laulusõnad.

Mis mõjutab siis meid valikuid hommikuti-hommikul, must-minust, pole – ei ole, sind-sa vahel selles lauses? Sellist vaheldumist, kus ilma (olulise) tähendusemuutuseta kaks vormi vabalt vahelduvad, nimetatakse varieerumiseks. Varieerumine on keele loomulik olek. Varieerumine toimub kõigis keeltes – või vähemalt elusates keeltes.

Geograafiline varieerumine

Varieerumine ei ole juhuslik, keele varieerumise uurimisel on toodud välja väga mitmeid aspekte, millest valikute tegemine sõltub. Neist tuntuim on arvatavasti keele geograafiline varieerumine (ehk kohamurded), mis Eesti aladel on olnud üllatavalt ulatuslik, eriti arvestades Eesti territoriaalset väiksust. Lausa nii ulatuslik, et lõunaeesti keelt (kuhu kuuluvad Seto, Võru, Tartu, Mulgi murde alad) võib pidada lausa omaette keeleks.

Ehkki tänapäevaks on murdekeel oluliselt taandunud, on standardkeeles (kirjakeeles) hulgaliselt jooni, mis on pärit mõnelt kitsamalt või laiemalt murdealalt. Näiteks vaadates pole ~ ei ole varieerumist tänapäeva eestikeelsetes veebitekstides, selgub, et erandlikult moodustatud pole on isegi sagedasem kui regulaarselt moodustatud ei ole. Pole ja ei ole kasutusel on murretes olnud üsna erinev levik: pole (ja selle variandid) on põhjaeesti murretest, ent puuduvad lõunaeesti ning kirderannikumurretest.

Miks on see aga jõudnud tänapäeva kirjakeelde? Küllap on siin oma roll selle laialdasel levikul murretes, teisalt aga ka kõrgel kasutussagedusel: just väga sageli kasutatavad sõnad ja vormid peavad keeles ka eranditena kaua vastu.

Kas nende vahel on kasutuserinevused, mida me „palja silmaga“ näha ei oska? Tõenäoliselt on, ent uuringuid selle kohta praegu piisavalt pole. 

Sotsiaalsed tegurid

Teine suur valdkond, mis varieerumist mõjutab, on kõnelejate sotsiaalne taust. Sotsiolingvistilistest uurimustest on ilmnenud, et oluline on nii keelekasutajate vanus, sugu, haridus, sotsiaalne klass kui ka tegevusvaldkond jms. Näiteks teismeliste keelekasutus erineb oluliselt 50+ vanuses inimeste keelekasutusest. Teismeliste kõnest leiame kõige enam keeleuuendusi, mis sünnivad teismeliste omavahelises suhtluses ning mille üks eesmärke ongi vastanduda varasematele põlvkondadele – see on inimese iseseisvumisprotsessi loomulik osa.

Teismeliste keele kaudu on eesti keelde arvatavasti levinud konstruktsioonid ma olin nagu mida? – kopeeritud on ingliskeelset noorte kõnes levinud väljendit I was like whaat?. Ka sugu võib olla oluline tegur keeleliste vahendite valikul, samuti suhtluspartneri sotsiaal-bioloogilised omadused: endast kõrgemal positsioonil või vanema inimesega kõneleme teisiti kui omavanuse või nooremaga.

Keelelised tegurid

Keelt kasutatakse mingis kindlasti kontekstis – me ei suhtle üksikute mitte millegagi seotud lausete kaudu, vaid kasutame keelt mingi kindla eesmärgiga. Selleks võtame oma lausungit produtseerides arvesse konteksti, teiste lähikontekstis olevate sõnade ja grammatikaüksuste tähendusi ning arvestame pidevalt sellega, mida meie kuulaja juba (meie arust) teab. Näiteks kui oleme kõneldes juba korduvalt viidanud ühele isikule, ei ole meil enam vaja talle viidata täisnimega või pika fraasiga, vaid piisab asesõnast (nt ta) või võib ta lausest päris välja jääda.

Grammatilised ja semantilised tegurid võivad määratleda meie valikuid mingis kindlas kontekstis. Kui pöördume tagasi Taukari laulust pärit näite juurde sind pole lähedal ~ sa pole lähedal, võime küsida, millal kasutatakse sind, millal sa? Kui vaatame üldist sind pole ~ sa pole kasutamist eesti keele veebikorpuses, näeme, et järjend sa pole on oluliselt sagedasem kui sind pole (vastavalt 94% ja 6% 10 000-lauselises väljavõttes).

Kui aga täpsustame konteksti ja lisame lõppu kohaväljendi lähedal või siin, leiame veebikorpusest küll oluliselt vähem lauseid, kus üks või teine neist järjenditest olemas on (vaid 125), ent sa-sind jaotus neis on täiesti erinev: sa esineb 45%, sind 55% lausetest. Seega muudab kohta tähistav kontekst vahekorda oluliselt. Selle taga on teada-tuntud tõsiasi, et osastavas käändes alus (sind pole lähedal) esineb eesti keeles ennekõike eksistentsiaal- ja omajalausetes ja eriti nende eitavates vastetes (Nt laual pole ühtegi kruusi). Meie näites on ka nimetav kääne võimalik (sa), sest lause meenutab tavalist mittesihilist normaallauset (sa oled lähedal). Just kontekst võimaldab selle lause tõlgendust eksistentsiaalsena ja tingib seetõttu võimaluse osaaluse sind kasutamiseks.

Individuaalne varieerumine

Keeleteaduses on toodud hulgaliselt näiteid selle kohta, et me ei kasuta ka sama keelt samas kontekstis alati ühtmoodi: üks kasutab pigem ei ole ja teine pole, üks pigem sind pole lähedal ja teine sa ei ole lähedal. See tähendab, et kõnelejatel on oma eelistused – oma sisemine grammatika, mis ütleb, kuidas neid valikuid teha.

Seega me kõik kõneleme pisut erinevalt ning sageli on need erinevused seotud meie isikliku keelelise taustaga (oleme elanud mõne teise keele keskkonnas, meil on kodust kaasa saadud murdetaust, me kuulume mingisse kindlasse keelekogukonda jne).

Kõikide nende valikutega peab inimene kõneldes-kirjutades korraga toime tulema. Keeleteaduses on püütud neid olukordi simuleerida, st modelleerida statistiliselt: püüame olemasolevatest tekstidest (olgu siis suulistest või kirjalikest, mingi sotsiaalse või muu rühma keelekasutusest) leida võimalikult palju tegureid, mis mingite grammatiliste üksuste valikut reguleerivad, ning mõõdame nende andmete põhjal, kui oluliseks osutub üks või teine tegur valikute tegemisel ning kuidas need tegurid töötavad üheskoos.

Siin on olulised kaks aspekti: ühelt poolt arusaam, et valikute tegemise kohta saame infot vaid kasutuse kaudu (see tähendab, et uurimiseks ei sobi kontekstivabad laused), 2) teiselt poolt tõdemus, et inimese sees ongi keelemudel, mis oma olemuselt on tõenäosuslik: valikute tegemisel otsustame, et selles kontekstis sobib pigem variant X, teise pigem Y, aga kui kontekst pisut muutub, võib ka meie valik muutuda.

Kasutuspõhine lingvistika (usage-based linguistics) on uurimissuunana maailma keeleteaduses kanda kinnitanud eriti viimase kümne aasta jooksul. See on meile tõestanud, et keele grammatika kujuneb välja kasutuses ning eri tegurite koosmõjus. Kasutuspõhises keeleuurimises on väidetud, et kõigil keelekasutajatel on oma tõenäosuslik keelemudel, mida pidevalt vastavalt sisendile kohendatakse. Seega võib inimest siin näha kui pidevat valikute tegijat: selles kontekstis sobib üks grammatiline valik, ent juba järgmises tuleb seda modifitseerida vastavalt ümbrusele. Vastavalt oma keelelisele kogemusele modifitseerib inimene oma mudelit pidevalt.

See kõik viib meid pealkirjas esitatud küsimuseni: kui igal inimesel on oma keelemudel, siis mitu grammatikat keeles ikkagi on? Kui individuaalsed erinevused on nii olulised, siis mitmest eesti keele grammatikast me saame rääkida?

Ega sellele küsimusele saagi vastata. Ühelt poolt on igaühe keel natuke isemoodi, teiselt poolt vähemalt suuremates punktides ühtemoodi. Keele sees võib olla palju väikesed keelelisi kogukondi (-lekte, nt dialektid ehk murded, sotsiolektid ehk sotsiaalsed murded, idiolektid ehk individuaalsed erinevused), ent neil on grammatika kasutuses ka väga suur ühisosa – tänu sellele saame üksteisest aru ja suudame suhelda. Tänu sellele on võimalik rääkida ka eesti keele grammatikast, kuigi meie enda keelemudelid on kõik pisut erinevad.

Seega võib öelda, et ühe keele sees on palju väikseid, sageli mittestandardseid keelevorme. Tänapäeva standardiseeritud kirjakeel on vaid üks kiht keeles; selle sees toimuvaid valikuid mõjutab ka muudes keelevariantides toimuv. Sageli leiame standardkeeles toimuvale varieerumisele selgitusi just muudest keelevariantidest – olgu tegemist siis kohamurrete pikaajalise mõjuga või sotsiaalsetest teguritest tingitud varieerumisega.

20. septembril pidas Liina Lindström Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis samateemalise inauguratsiooniloengu. Liina Lindströmi 2005. aastal valminud doktoritöö käsitles suulise eesti keele sõnajärge ja seda mõjutavaid tegureid. Alates 1. septembrist 2020 on Liina Lindström tänapäeva eesti keele professor, lisaks on ta praegu digihumanitaaria ja infoühiskonna keskuse juhataja ning eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja.