Õpetajal peab olema magistrikraad …
30. augustil sai taas kokku õpetajate liidu Haridussalong, kus arutati õpetaja kvalifikatsiooninõuetesse kavandatavaid muudatusi. Mitmed uuendused tehakse sellepärast, et kool on muutunud selle paarikümne aasta jooksul, mis eelmiste nõuete kehtestamisest on möödunud.* Näiteks on valikained jõudmas põhikooli ja vastavalt sellele on kvalifikatsiooninõuetes ära toodud, et ka põhikooli valikainete õpetajal peab olema kõrgharidus ja pedagoogiline pädevus. Selle ajaga on muutunud ka suhtumine hariduslike erivajadustega lastesse. Määruse uues variandis kasutatakse sõnastust „tõhustatud või erituge saavad õpilased“. Haridussalongi rahvale meeldis, et keskeriharidusega õpetajad, kes on lõpetanud Tartu või Tallinna pedagoogilise kooli enne selle määruse jõustumist, loetakse kvalifikatsiooninõuetele vastavaks. Märgiti, et nende koolide vilistlased on olnud eriti pühendunud ja kutsekindlad.
Määruse üldine vaimsus aga oluliselt ei muutu. Ka parandustega variandist jookseb punase niidina läbi, et õpetajal peab olema erialane magistrikraad. Latti ei taheta alla lasta ja see ongi õige. Paraku on probleem selles, et koolidel on tihti raske kraadiga õpetajaid leida ning neis töötab ka ilma kraadita õpetajaid, ja mitte vähe. Mis oleks siis lahendus?
Haridussalongis arvati, et diplomi ja kraadita õpetajat värvates peab kindlasti vaatama, kas inimene kooli sobib. Näiteks on koole, kus lastakse ilma kraadita õpetajakandidaadil paar päeva proovitunde anda, ja mitte ainult tavaklassis, vaid ka tõhustatud tuge vajavatele lastele. Nii on saadud teada, kas kandidaadil on eeldusi saada heaks õpetajaks.
Teiseks toonitati, et kool peab muutuma ka õpetajatele endile õppimise kohaks. Näiteks on õpetajaks võetud ka keskharidusega noori, kuid nad on õpetajana tööle asudes alustanud kohe õpinguid ülikoolis ja saanud magistrikraadi tagantjärele kätte. Praegugi õpib ülikoolide õpetajakoolituses väga palju neid, kes juba töötavad koolis õpetajatena. Ülikool on samuti muutunud.
Ega määruse parandused ilma muuda. Lõpuks oleneb kõik ikkagi koolist ja eriti koolijuhist. Praeguses terava õpetajapuuduse olukorras on koolijuht eelkõige oma õpetajate koolituse korraldaja ning uute õpetajate pealekasvu tagaja. Kui koolijuht aitab õpetajatel nende isiklikke karjääriplaane koostada, rajab neile edukaks õppimiseks vajaliku tugivõrgustiku, leiab mentorid, siis ei peaks magistrikraadi nõue kellelegi üle jõu käima.
* Direktori, õppealajuhataja, õpetajate ja tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuded – Riigi Teataja
See on kummaline mõtteviis, et vanad ja iganenud mõtteviisiga pedagoogid sobivad kooli, sest neil on “magistrikraad või samaväärne diplom Tallinna Pedagoogilisest Instituudist”.
Niimoodi me kaasaegset haridust ei saa, kui tõrjume noori koolist eemale.
Veel kummalisem on arvamus, et magistrikraadi nõudes tõrjume noored koolist eemale. Noore magistrikraadiga õpetajana leian, et kõrgharidus (MA) on õpetaja kui spetsialisti puhul elementaarne nõue. Kuidagi narr oleks olla õpilastele inspireerivaks teejuhiks õppimise valdkonnas, kui endal näiteks lõpetamata kõrgharidus või ainult keskhariduse tunnistus taskus?
Olen olnud tunnistajaks mitme ilma erialase hariduseta noore õpetaja alustamisest koolis ja tuleb tunnistada, et kogu mõistvuse juures on vaatepilt kurb. Puuduvad didaktilised teadmised, rääkimata õppekava ja dokumentatsiooni tundmisest. Mõtled küll, et noor ja tore inimene, aga päeva lõpus jääb sellest klassi ees väheks. Ju seal ülikoolis ikka 5 aastaga midagi olulist õpetatakse! Kohati tundub, et inimesed alahindavad seda viimast.