Otsa-kooli algusaastatele mõeldes
Hüvastijätuks meenutagem selle kooli klassikalise haru legendaarseid õppejõude.
Järgmise aasta sügisel avab uksed uus ühendkool – Tallinna Muusika- ja Balletikool. Selle direktoriks saab helilooja ja Tallinna Muusikakeskkooli kauaaegne direktor Timo Steiner. Kui balletikool ja muusikakeskkool jätkavad uue uhke maja katuse all paljuski vanas võtmes, siis Otsa-kool ilmselgelt vanaviisi jätkata ei saa. Seda just klassikalise muusika poole pealt.
Oluline on teada, et enne muusikakeskkooli rajamist 1961. aastal oli Tallinna Muusikakool ainuke keskastme muusikakool Tallinnas. Kooli õpetuse kõrget taset näitab fakt, et Neeme Järvi sai kohe pärast muusikakooli lõpetamist (1955. aastal) sisse kõrgete nõuetega Peterburi (tollal Leningradi) konservatooriumisse.
See on küll üpriski erandlik näide, tavaliselt mindi Leningradi ja Moskvasse õppima alles pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist, nn aspirantuuri.
Tallinna Muusikakool (hilisema nimega Georg Otsa nim Tallinna Muusikakool) sai konservatooriumi keskastmest iseseisvaks kooliks 1954. aastal. Kooli esimene direktor oli Heino Rannap. Klaveriosakonna juhataja oli Heljo Sepp, teooriaosakonda juhtis Uno Naissoo. Kooli lõpetamise järel suunati vilistlased tööle pärast sõda loodud lastemuusikakoolidesse.
Konservatooriumis said edasi õppida vaid vähesed priimused. Eluaegne klaveripedagoog Helle-Ode Kahu (Semlek) lõpetas muusikakooli Irmgard Kaudre juhendamisel 1957. aastal. Samal aastal lõpetas muusikateooria alal ka tema tulevane abikaasa Leo Semlek, kelle diplomitöö juhendaja oli Harri Otsa.
Irmgard Kaudre suurele unistusele – minna õppima Peterburi konservatooriumisse – oli oktoobrirevolutsioon tõmmanud kriipsu peale. Nii õppis ta Leipzigi konservatooriumis ja Berliini muusikaülikoolis. Tallinna konservatooriumi lõpetas ta eksternina. Enne Teist maailmasõda tegutses Kaudre Tartus ka kontsertpianistina, eriti hinnatud oli ta kammerpartnerina.
1944. a kutsuti Irmgard Kaudre Tallinnasse, kus ta töötas kuni pensionile minekuni nii muusikakoolis kui konservatooriumis. Tema tuntumad õpilased olid Laine Mets,Virve Lippus ja Lilian Semper, kellest hiljem said konservatooriumi hinnatud õppejõud. Kaudre paljude õpilaste seas oli ka Helle-Ode Kahu (Semlek).
Helle-Ode Kahu-Semlek:
„Astusin lastemuusikakooli klaverit õppima 8-aastaselt (1946). Mäletan, et eksameid võtsid vastu Bruno Lukk ja Riho Päts. Mitmete katsete kõrval paluti mul ka laulda, nii laulsin neile ette Juhan Aaviku laulu „Väljas paistab päike, olen lõoke väike“. Sama viisi pidin kohe ka klaveril mängima. Minu koorijuhist ema Ida Kahu oli mu katseteks korralikult ette valmistanud ja nii mul sissesaamisega raskusi polnud. Minu õpetajaks sai Irmgard Kaudre ja õpingud edenesid kenasti. Kasuks tuli seegi, et meie kodus oli olemas pianiino ja seega sain korralikult harjutada.
Lastemuusikakooli lõpus andis Kaudre mu koos paari teise õpilasega aastaks üle Erika Franzile, sest ta töökoormus oli paisunud liiga suureks. Muusikakooli astudes jätkasin õpinguid Irmgard Kaudre juures (kuni lõpetamiseni 1957. aastal). Eriala lõpueksamil mängisin koos Kaudrega kahel klaveril Beethoveni 2. klaverikontserdi teist ja kolmandat osa.
Pärast lõpetamist suunati mind tööle Pärnu lastemuusikakooli. Pärnus töötamisega paralleelselt õppisin edasi Tallinna konservatooriumi kaugõppes (Heljo Sepa juures). Pärast kõrgkooli lõpetamist sai minust Tallinna lastemuusikakooli õpetaja, kust mind kutsuti õpetama muusikakeskkooli.
Õpetaja Irmgard Kaudre oli väga laialdaste teadmistega õppejõud. Euroopas õppides oli tal olnud võimalus käia kuulsate pianistide kontsertidel, külastada muuseume ja teatreid. Berliinis õppis Kaudre legendaarse Ferruccio Busoni õpilase E. Petri juures. Temalt omandas Kaudre rütmikindla ja dramaatilise tõlgitsuslaadi, mida ta püüdis edasi anda ka oma õpilastele.
Kaudre nõudis meilt täiskõlalist klahvipuudutust, „mängu klaviatuuris“, nagu ta ise ütles. Selleks pidi mängus olema terve käsi kuni õlani. Oluline oli tehnika väljaarendamine, etüüdide mängimine. Ta võttis iseenesestmõistetavalt seda, et õpilane tuleb tundi juba selgeks õpitud nooditekstiga. Klassika ja eesti muusika kõrval mängisime Kaudre tundides ka kaasaegset muusikat. Mina mängisin muusikakooli lõpueksamil ja ka lõpuaktusel Prokofjevi „Põgusaid nägemusi“. Muide, 1957. a oli Estonia kontserdisaal remondis ja muusikakooli lõpuaktus toimus Eesti Raadio valges saalis.“
Sven Grünberg meenutab
Otsa-kooli vilistlane Sven Grünberg lõpetas muusikakooli 1976. aastal muusikateooria erialal. Tema juhendaja oli Leo Semlek. Tänavusel hooajal on toimunud Grünbergi 1980-ndatel ilmunud autoriplaadi „Hingus“ menukad kontsertesitused üle Eesti.
Algsel plaadil mängis Grünberg ise kõiki pille. Multiinstrumentalisti ja laulusolistina lõi Grünberg oma ansambliga Mess laineid juba Otsa-kooli õpilasena. Mess oli üks esimesi progressiivse roki esindajaid terves NSV Liidus. Nüüdseks juba elektron- ja filmimuusika klassiku staatusesse tõusnud helilooja Sven Grünberg on tunnistanud, et tema elus on olnud kaks olulist õpetajat: Linnart Mäll ja kunagine Otsa-kooli muusikateooria eriala õpetaja Leo Semlek. Mõlemad õpetajad surid samal aastal – 2010, Linnart Mälli mälestusele pühendas Grünberg oma heliteose „Vaadates sisse“.
Grünbergi sõnul oli Leo Semlek laialdaste teadmistega väga range õppejõud. Tema tundides võeti läbi niivõrd mahukas materjal, et keegi neist naljalt ei puudunud. Vahelejäetud tund jätnuks teadmistesse kohe suure augu. Semleki põhjalikkusest annavad tunnistust ka ta circa 90 muusikakateoreetilist artiklit ja lausa kaheksa teooriaõpikut.
Produktiivne õpetaja Semlek
Konservatooriumis õppis Semlek Anatoli Garšneki ja Heino Elleri juures. Eller kasutas teooriatundides oma Peterburi konservatooriumi aegset venekeelset Rimski-Korsakovi õpikut. Eestikeelseid teooria- ja polüfooniaõpikuid tollal veel polnud. Nende kirjutamine saigi Semleki elutööks.
Leo Semlek korrastas ise oma käsikirjad ja valmistas need ka trükiks ette. Nüüd on need kättesaadavad kõikidele muusikaõppuritele: „Muusika elementaarteooria“ (2003); „Muusika klassikaliste väljendusvahendite süsteem“ (1997); „Muusika klassikaliste väljendusvahendite arengulugu“ I ja II (2002); „Klassikalise muusikateooria algõpetus“ (2005); „Klassikalise harmoonia lühiõpik“ (2002); „Klassikaliste muusikavormide algõpetus“ (2002); „Polüfoonia algõpetus“ (2000); „Klassikalise harmoonia õpik-elementaarharmoonia ja kompleksharmoonia“ I ja II (2006).
Tuleb meenutada, et sõjajärgsetel aastatel oli nappus õpikutest-nootidest, eriti aga heliplaatidest. Tänapäevases mõistes muusika kuulamine käis nii, et õppejõud mängis tunnis muusikat klaveril noodist ette. Vahel polnud ka nooti. Meenub ühe Heino Elleri õpilase mälestuskild konservatooriumi päevilt aastast 1950: „Kui Karl Leichter rääkis meile Bachi h-moll missast, siis mõtlesin et huvitav, kuidas see küll kõlada võiks. Leichteril ei olnud meile näidata partituuri, ammugi mitte heliplaati. Leichter ise toetus oma jutus sõjaeelsetele kontserdielamustele.“
Tänu niisugusele olukorrale kujunesid õppejõududel tasapisi suured kodused raamatukogud. Plaate-noote-partituure vahetati omavahel ja anti erksamatele õpilastele soovi korral ka koju kaasa. Aja jooksul kujunes ka Leo Semleki koju mahukas raamatukogu, kus muusikaväljaannete kõrval olid ka tollal haruldased kunsti- ja filosoofiaraamatud. Kõiki neid väärtusi jagas ta lahkelt nii oma kolleegide kui ka õpilastega – algul muusikakoolis, hiljem ka muusikakeskkoolis ja konservatooriumis õpetades.
Suur tänu, ajaloolises osas väga huvitav artikkel!
Küsimusi tekitab, ja seda usutavasti kõigis Otsa kooli klassika suuna ligi 60 õpetajas, lause: “Kui balletikool ja muusikakeskkool jätkavad uue uhke maja katuse all paljuski vanas võtmes, siis Otsa-kool ilmselgelt vanaviisi jätkata ei saa.” Kas nii dramaatilise väite kinnituseks on esitada ka fakte või tundus rasvasem pintslitõmme vajalik vaid ajaloolistele faktidedele värvi lisamiseks? Otsa kooli töötajatele on kõige kõrgemal tasemel ametlikult, kirjalikult ja korduvalt kinnitatud, et kõik õppekavad jätkuvad uues koolis samal kombel varasemaga.