Põlva gümnaasium ja iseseisev õppimine

Möödunud õppeaasta oli Põlva gümnaasiumile kõigist halbadest aastatest parim. Terve aasta oli meie jaoks teistsugune kui varem ning iga periood (trimester) täiesti isemoodi. Sügis algas 1+2-õppekorraldusega, jätkus pärast tõsist analüüsi ja arutelusid 2+2-õppega ning lõpetasime nagu teisedki koolid − kõik koos kaugõppel.

1+2

Õppeaasta algus oli Põlva gümnaasiumile Eesti klassikalise koolikorralduse mõttes revolutsiooniline. Me rakendasime õppenõukogu, hoolekogu ja õpilasesinduse heakskiidul ning pidaja nõusolekul iseseisvat õpet gümnaasiumis ehk õppesüsteemi 1+2, kus üks nädal toimus õppetöö tavalise tunniplaani järgi kontaktõppena ning sellele järgnes kaks nädalat iseseisvat õpet, kusjuures õpetaja tugi oli iseseisva õppe nädalatel oma tunniplaani järgse ainetunni ajal nii virtuaalselt kui reaalselt olemas. Iga õpilane võis iseseisva õppe nädalatel valida, kas ta õpib koolimajas klassiruumis aineõpetaja juures või ise vabalt valitud kohas. Igal iseseisva õppe nädalal oli üks mitteformaalse kontaktõppe päev, kui toimusid loengud, grupitunnid ja muu oluline ühistegevus. Selline õppekorralduse süsteem leidis nii vaimustunud toetajaid kui ka pettunud vastaseid ning pärast ühiseid analüüse ja arutelusid oktoobris ja novembris kujundasime sellest süsteemi 2+2, mis toimis paralleelselt tavapärase kontaktõppega.

2+2

2+2-õppekorraldussüsteemi olemus seisnes selles, et kümnenädalasel õppeperioodil vaheldusid kontaktõppenädalad väärilistele vabatahtlikele iseseisva õppe nädalatega. Kahele kontaktõppenädalale järgnesid kaks iseseisva õppe nädalat nõnda, et kokku sai kuus nädalat kontaktõppel ja neli nädalat iseseisval õppel. Selles õppekorralduse vormis õppimiseks tuli õpilasel teha motiveeritud avaldus ning hinded pidid tal samuti korras olema. Võimalust kasutas 36 õpilast ning nad said seda teha eelmise õppeaasta II perioodi jooksul detsembrist märtsini.

Kuidas õpilastel läks? Kokkuvõtvalt: suurepäraselt! Et saada aru, kas 2+2-õpe sobib õpilastele, korraldasime õpilaste kui õpetajate rahuloluküsitluse ja analüüsisime õppetöö tulemusi. Võrdlesime 2+2-õppel viibijate tulemusi kontrollgrupiga. Kontrollgrupiks olid õpilased, kelle varasemad õpitulemused olid sarnased 2+2-õppel viibijate omadega, kuid kes polnud seda õppesüsteemi valinud. Kokkuvõttes olid 2+2-õpilased selle õppesüsteemiga väga rahul: nad leidsid, et olid saavutanud enda seatud eesmärgid, ning sooviksid selles õppekorralduse vormis jätkata. Nende õpitulemused olid kontrollgrupi omadest veidi paremad, ehkki statistiliselt olulist erinevust välja ei tulnud. 12. klassidest olid iseseisval õppel 20 õpilast, mis moodustas 35% abituuriumist. 2021. aasta riigieksamite tulemused olid Põlva gümnaasiumi õpilastel, sh 2+2-õppel viibinutel kooli ajaloo parimad. Kui kõigi abiturientide keskmine riigieksamite tulemus oli 63,3, siis 2+2-õppel olnud õpilastel 73,3 punkti.

Üldised järeldused

Üldised järeldused on nii teoreetilised kui praktilised. Teoreetiline järeldus on, et iseseisev ja osaliselt juhendatud õpe toimib hästi andekate ja edukate õpilastega. Abiturientide õpitulemused näitavad, et iseseisva õppe valisid õpilased, kes on pigem võimekad ning oskavad õppida. Teine teoreetiline järeldus võiks olla selline, et peaksime iga õpilasega püüdlema eelkõige oskuse poole iseseisvalt õppida, ja kui tal on see oskus olemas, on ta võimeline jõudma väga heade õpitulemusteni.

Praktiline järeldus on, et kui kõik koolid suunati märtsis taas valitsuse määrusega kaugõppele, siis Põlva gümnaasiumi jaoks ei muutunud suurt mitte midagi. Me olime valmis. Kõik õpilased olid läbinud 1+2-õppe ning osa õpilastest olnud 2+2-õppel. Olime töötanud sisse tehnilised lahendused, kuidas asju korraldada. Teada olid õpilased, kes vajasid edukaks õppimiseks konsultatsioone ning koolikeskkonnas viibimist, toimisid info- ja tugiliinid. Oli ka negatiivseid tagajärgi: koolist lahkus õppetööga jänni jäämise tõttu kolmandiku võrra rohkem õpilasi kui keskmiselt ja nende mitterahuldavate hinnete hulk oli tavapärasest kõrgem. Järeldus on sarnane nii Eestis kui üle maailma väljatooduga: kaugõppe või iseseisva õppe puhul suureneb lõhe edukate ja nõrkade õpilaste vahel. Tugevad õpilased saavad hakkama tavapäraselt või paremini ja nõrgad pideva kontrolli ja suunamise puudumise tõttu tavapärasest veelgi nõrgemini.

Kõige tähtsamad küsimused

Möödunud õppeaasta tõi meie õpetajate ja kooli juhtkonna ette väga olulised küsimused: mis on õppimine, mis on õpetamine, mida tähendab hinne, mida ja kuidas hinnata jne. Minu kui õpetaja jaoks tõi kaugõpe ja iseseisev õpe välja kriitilise mõttekoha: tähtis ei ole mitte see, kui hästi mina õpetajana õpetan, vaid oluline on see, kui hästi (iga) õpilane õpib. Teisisõnu ei ole oluline mitte see, kuidas ma õpetan, vaid see, kuidas ma tagan õpilaste õppimise. Keskenduda tuleb õppimist soodustava keskkonna loomisele, mitte oma sügavate ja põhimõtteliste teadmiste edasikandmisele.

Mida arvavad õpetajad?

Õpetajate jaoks tähendas 1+2- ja 2+2-õpe tõsist väljakutset ja töökoormuse mõningast kasvu. Õpetajad pidid oma varasema tööplaani ümber mõtestama ja kirjutama, et kohandada õpet üheaegselt nii kontaktõppel kui iseseisval õppel õppijatele. Teisalt oli see positiivne väljakutse õppetöö korralduse läbimõtestamiseks ning võimalikult efektiivsete ülesannete koostamiseks. Me rõhutasime kogu aasta vältel eelkõige õppetöö võimalikult head korraldamist ja juhendamist ega surunud peale põimõpet. Lähtusime põhimõttest, et tähtis pole mitte iga õpilaseni jõudmine täpselt samal kellaajal, vaid oluline on, et iga õpilane teaks, mida ta õppis ja kuidas tal läks.

Aga õpilased?

1+2-õpe tuli õpilastele ilmselt liiga ootamatult ja kõigile see ei sobinud. See sobis väga hästi õpilastele, kes selle õppevormi olemust tabasid ning sellest enda jaoks maksimumi võtsid. Tsiteerin üht lapsevanemat: „Tundub, et kui algus oli raske, siis praegu laps hakkab asjale pihta saama ja oskab seda süsteemi enda jaoks ära kasutada. Laps ütlebki, et kui mõni tund kontaktõppel on tema jaoks n-ö tühi, ehk ta on materjali kiiresti omandanud, siis ta ei pea ootama teiste taga, kellel läheb rohkem aega, vaid võib tegeleda hoopis teise asjaga, milles läheb jälle temal raskemalt ja mis võtab rohkem aega. Minu arust on super, et ta on selle enda jaoks läbi hammustanud.“

1+2-süsteemile järgnenud 2+2-õppekorraldus tasandas varasemad mured, kuna võimaldas soovijatel õppida igapäevasel juhendatud kontaktõppel ja teisiti soovijatel suure osa õppeajast iseseisval õppel. 2020/2021. õppeaasta II perioodil detsembrist märtsini olid omal valikul 2+2-õppel 36 õpilast meie kokku ligi kahesajast õpilasest ehk ligikaudu 20%. Nende õpilaste tagasiside sellisele õppekorraldusele oli väga positiivne. 92% õpilastest jätkaks võimalusel ka edaspidi samal moel, selline õpe täitis nende eesmärgid ning võimaldas ise oma õpet korraldada ja aega planeerida. See näitab, et õpilased on valmis iseseisva õppega edasi minema. Suurem vabadus koos vastutusega on noorele inimesele paeluv kombinatsioon.

Mida siis tulevik toob?

Ma julgen ennustada, et kõigepealt toob tulevik reaktsioonilise tagasipöördumise. Ühena vähestest asjadest on ajalugu meile õpetanud, et revolutsioonilisele situatsioonile järgneb alati reaktsiooniajastu, et anda omakorda teed lõplikule muutusele. Kõigepealt käivad kõik õpilased sel õppeaastal väga paljudes koolides hoolega koolis ning õpetajad õpetavad klassi ees. Ja kõik naudivad seda, sest nii on hea ja õige ja alati olnud. Aga siis hakkavad üles kerkima küsimused. Näiteks „Miks ma istun siin 45 minutit, kui mul on asi juba selge?, „Kui ma õppisin kodus, siis sain hoopis kiiremini omaenda hobidega tegelema!“. Või hoopis teistpidi: „Miks see kell juba heliseb, kui mul on ülesande lahendamine alles pooleli?“ Need küsimused on põhimõttelised ning õppimise põhiküsimust muutvad. Mida me teeme Põlva gümnaasiumis? Me rakendame ka sel õppeaastal 2+2-süsteemi paralleelselt tavalise kontaktõppega. Selle artikli kirjutamise ajaks on 2021/2022. õppeaasta sügiseks end 2+2-õppele registreerinud 44 õpilast. Kuna 10. klass õppeaasta alguses seda õppekorralduse vormi valida ei saa, on selle valinud kolmandik neist õpilastest, kellel selline valikuvõimalus on. See tähendab, et iseseisvalt õppida soovijaid on nii numbriliselt kui protsentuaalselt rohkem, kui oli varem. Elu tõi meile olukorra, mis näitas, et aastakümneid toiminud ajapõhise õppetöö asemel või vähemalt kõrval on võimalik tulemuspõhine töö. Meie väljakutse on see igapäevaseks reaalsuseks muuta.