Säilitame ja taaskasutame väärtuslikku digimaterjali ka tavaõppes
Koolihooaeg algab tänavu tavatult avatult. Õpilasi tervitavad koolides värske värvilõhn, pestud põrandad ja puhanud silmadega õpetajad. Koolituste, töötubade, seminaride ja infotundidega täituv kalender annab meile õpetajatena võimaluse värske energiaga süstematiseerida oma mõtted, ning nagu õpilastelgi: korrata vana ja omandada uut, kohtuda nii vanade kamraadide kui ka uute kolleegidega.
Samas liigub mõte paratamatult peagi saabuvale argipäevale, mille reaalsus on igapäevane koolitundide ettevalmistamine, tähtajad ja tööplaan. Tänavu teeb olukorra keerulisemaks teatav ebakindlus digiõppematerjalide osas, mis on seda olulisem, et viirus pole ju kuhugi kadunud.
Huvi uute digitaalsete töövahendite vastu on suur
E-kirjade ja uudiste põhjal tundub, et õppevara tootjad pole üleliia puhanud ning suvi on olnud viljakas akadeemiline loomeperiood. Ainuüksi sel suvel jagasid RTK ja HTM Euroopa sotsiaalfondi toel välja 1,75 miljoni euro mahus toetusi. Tänu sellele on uuenenud riiklik viljasalv (E-koolikott), aga elavnenud ka siinne haridustehnoloogiaettevõtete kogukond, kus märkimisväärsed tegijad on ennast Eestist maailma, aga ka maailmast Eestisse murdnud.
Ülevaatlik pilk kirjastajate kodulehekülgedele kinnitab, et õppekirjanduse turg on endiselt kallutatud paari suurema tegija kasuks. Majandusõpetajana tean, et see on keerukamate ärimudelite puhul paratamatus: turule sisenemine ja edukalt tegutsemine eeldab kontakte, raha, sidemeid ja teadmisi. See sisenemisbarjäär soosib kahjuks üksikuid suuri tegijaid, kes üha paisuvad – laias laastus sama probleem, mis näiteks pangandus-, kindlustus-, meditsiini- ja energiaturgudel, mida suudavad ainult vahendusplatvormid ja seadusandja reguleerida.
Samas ma üleliia siiski ei muretse, sest kuni puudub domineeriv ostja, reguleerib ka suuri ärisid turg. Sestap tundubki kõige mõistlikum, kui õppekirjanduse valikus saavad otsustada koolid ja aineõpetajad ise.
Õppevara tootmine on lokaalne äri: üldharidus peab jääma eestikeelseks ja -meelseks
Õpetajana teeb mulle aga pisut muret, mille vahel mul päeva lõpuks üldse valida on. Eesti turg tundub nii kitsuke, meil on vaid loetud autorid, kes suudavad vajalikku õppevara pakkuda. Nende koondumine ongi otstarbekas, sest materjalid on seetõttu kergemini kättesaadavad, kvaliteetsemad ja soodsamad.
Kui õppeplatvormide mõju meie hariduselus oleks selline, et need suudaksid eestikeelse õppekeskkonna turu avada ka välismaistele õppevara pakkujatele, omakski see täiesti piisavat turgu reguleerivat ja konkurentsi soosivat mõju, kus kodumaine õppevara peab olema parem kui välismaine. Jätkuvalt suletud tingimustes stagneeruks ka meie õppevara kvaliteet.
Õnneks tuleb siinkohal appi õpetajate pealehakkamine, leidlikkus ning tõtt-öelda ka autoriõiguste austamise piiratus. Õpetajad tõlgivad ja paljundavad vajadusel lisamaterjale ning suudavad kõige kiuste pakkuda oma tundides mitmekesist ja põnevat materjali. Õpetajatena ju teame, et korrektselt viidates ja mõistliku mahu puhul pole materjalide paljundamine hariduseesmärkidel mingi eriline patt. Küll aga kannatavad seeläbi autorid, kes on suutnud pakkuda konkurentidest huvitavamat õppevara ning kelle peatükk, harjutus või õpiamps sellisel juhul õiglase tasuta jääb. Seepärast ootangi põnevusega, et õppekirjanduse valik saaks ühikute mõistes rikkalikumaks ning samas jaguneks tasu selle eest autorite vahel õiglasemalt – mistahes õppematerjalide tootja neid vahendab.
Kõik ei tule kooli isikliku arvutiga
Nagu vist enamik õpetajaid, olen minagi olude sunnil olnud juba pea kaks hooaega kodukootud õppevara suurtootja ning tunnistan: isegi mõnevõrra nautinud seda. Peamiselt seetõttu, et veebis leitava materjali esitlemine on sellisel kujul märksa kiirem ja visuaalselt haaravam kui tahvlile projekteerimine. Olen kombineerinud kõiki materjale, mis digitaalselt saadaval, ning vajadusel ise selgitavat materjali juurde loonud. Majandusvaldkonnas on küll vähem, ent see-eest kvaliteetsed õpikud, kuna autorid on koondunud ning lisaks leiab internetist palju toetavat materjali.
Seega otsin oma tundide ettevalmistamisel lähtuvalt õpilastest täiendavat lisamaterjali – seda leian oma õppeaines näiteks Eesti Panga, maksu- ja tolliameti, rahandusministeeriumi ja paljude teiste oluliste riigiasutuste kodulehtedelt. Lisaks olen kasutusele võtnud mõned õpirakendused, mis aitavad õpilastel õpitut kinnistada. Minu jaoks on äärmiselt oluline, et platvorm ei vahendaks õppurite isikuandmeid kuskile rakendustesse, vaid pakuks mulle kodeeritud kujul õpitulemusi ning umbisikustatud õpianalüütikat, mida võimaldab ühekordne isikutuvastus Stuudiumis.
Õppimine kui struktureeritud mõtlemise kujundamine
Praeguseks olen oma õppematerjalid koondanud kõik Schoolaby platvormile, kus on nii õpikupeatükid kui ka E-koolikoti materjalid. Nii saan samu õpiteekondi ning materjale kasutada alati, kui mõni õpilastest on näiteks haige, reisil või võistlustel ning reaalne tund on sünkroonis digitaalse õpitee ja videotunniga.
Aga mida hakkan nende materjalidega peale nüüd, mil riigi tasandil on kinnitatud, et koolid jäävad avatuks? Kuidas saaksin neid kasutada? Möödunud õppeaastad on andnud võimaluse – kuigi halbadel asjaoludel – rikastada oma tunde elavas veebikeskkonnas leiduva materjaliga. Samas on arusaadav, et koolitingimustes ei saa iga õpilane kasutada oma nutiseadmeid või isiklikku arvutit.
Enda kogemusest julgen väita, et ehk tasuks meil kooli kodukord algaval õppeaastal üle vaadata, sest kõik nüüdisaegsed ja parimad õpiplatvormid ju kohanduvad nutiseadmetega. Me elame digitaalajastul, kus meie õpilastel on vaja osata tulevikus nutiseadmetega sihipäraselt tööd teha ning õpetajale võimaldab tehnoloogia kasutamine pakkuda ka koolipingis haaravamat ja mitmekesisemat koolitundi. Päeva lõpuks saab õpetaja ju ise oma tundi vastavalt vajadusele planeerida ja juhtida ning otsustada, millal ja milliseid materjale süsteem õpilasele avab või millises tunni osas nutiseadet kasutada.