Soomlased muretsevad hariduse allakäigu pärast

Eesti on rühkinud oma PISA testide tulemustega Soomest ette. See ei anna põhjanaabritele asu, vaid sunnib uurima, mis on neil läinud valesti. Ilta-Sanomat võttis uue kooliaasta algul teema üles ja päris ka õpetajate arvamust.

Soomes on juba pikka aega murelikult vaadatud, kuidas laste vaimustus koolist ja õppimisest kahaneb. Sellest annavad tunnistust ka Soome üha nõrgenevad tulemused rahvusvahelises PISA uuringus. Samal ajal kui soomlaste PISA näitajad on aastast 2006 tasapisi langenud, on Eesti koolilaste oskused püsinud samal tasemel või paranenud. 

Eesti edumaa

PISA uuringuga mõõdetakse 15-aastaste noorte oskusi lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes. 2018. a PISA ülemaailmses võrdluses paigutus Eesti loodusteaduste tundmises 4., funktsionaalse lugemise oskuses 5. ja matemaatikas 8. kohale. Soome vastavad tulemused olid 6., 7. ja 16. koht. Suurima sammu edasi on Eesti teinud lugemisoskuses, kus Soome tulemus on langenud juba pikemat aega.

PISA rahvusvahelise uuringu Soome juhi Arto K Ahoneni arvates on Eesti PISA tulemuste edu seletatav asjaoluga, et meie hariduses on nüüd palju sarnasust sellega, mis oli omane Soomele nende PISA edu kõrgajal 2003. aastal. Kahe riigi haridussüsteemis Ahonen suuri erinevusi ei näe.

Ahoneni arvates on Eesti juba pikemat aega järginud Soome eeskuju ja jõudnud hariduses olukorda, nagu oli Soomes 2000-ndate algusaastatel. Küsimus on ühiskonna dünaamikas ja hariduse tähtsuses sotsiaalse tõusu tagajana, arvab Ahonen. Teisisõnu on Eestis tärganud viimastel aastakümnetel samasugune usk kooli edukasse tulevikku, nagu oli kunagi Soomes. Põhjanaabrite haridusteadlase järgi võib Soome PISA tulemuste langusest kõnelemine ka eksiteele viia, sest suundumus tasapisi pigem nõrgeneb. Ent uurija arvates teeb see siiski muret.

Õpetajatel on rohkem tööd

Üks lauge languse põhjus on õpilaste kodude varasemast suurem mõju nende oskustele, ütleb Ahonen. Veel 2009. aastal oli Soomes perede sotsiaalmajandusliku olukorra mõju laste õpitulemustele selgelt väiksem kui OECD maades keskmiselt. Hiljem on see muutunud nii, et 2015. aastast saadik on Soomes kodu mõju lastele olnud samal tasemel teiste OECD riikide sama näitajaga.

Teisisõnu ei suuda Soome põhikool tasandada laste peredest tulenevate erinevuste mõjujõudu nende õpitulemustele nii, nagu suutis varem. Eestis seda osatakse, väidab Ahonen. Eestis on tema arvates sotsiaalmajandusliku tausta mõju õpilaste oskustele märkimisväärselt väiksem. Nõrkade õppurite õpitulemused on Soomes madalamad kui Eestis. Kõige paremate saavutustega laste tasemel ei ole Eestis ja Soomes vahet.

Õpetajate töö mahu murettekitavat kasvu täheldati Soomes esimest korda 2017. aastal, kui torkas silma selle selge erinevus riigi keskmisest töötaja tööhulgast. Kaks aastat hiljem tehtud mõõtmises oli suhe samasugune.

Ilta-Sanomat küsis kümnelt õpetajalt, mis neid koolitöös kõige rohkem väsitab. Vastustes kordusid ühesugused mured. Valitsev arvamus oli, et õpetajate õlgadele on pandud liiga palju vastutust. Mis varem on olnud omavalitsuste kanda, on nüüd nihkunud kooli õlule. Peamisena toodi välja, et õpetamiseks ei jää piisavalt aega.

Soomes läbi viidud uusima tööolu-uuringu järgi kogeb 40% õpetajatest tööstressi väga või üsna sageli. Viimase aastakümne jooksul lisandunud ülesanded ja kohustused on viinud selleni, et paljud kurnatud pedagoogid jäävad haiguslehele, vajavad vaimse tervise teenuseid või vahetavad elukutset.

Oleks naiivne mõelda, et koolidelt võib võtta miljardi suuruse ressursi ära, ilma et tulemused kehvemaks muutuksid, arvavad kriitilise meelega õpetajad. Juba suure „lõikuse“ alguses 2011. aastal hoiatasid nad, et selle sammu tagajärjed on karmid ja ilmnevad mõne aasta pärast – nii ongi läinud, tõdes üks ajalehe küsimustele vastanud pedagoog.

Kaasava hariduse mõjud

Õpetajad tõid oma vastustes esile asjaolusid, mis nende tööd kõige rohkem raskendavad: ühes ja samas klassis on käitumishäiretega, keeleoskuseta ja neuropsühhiaatriliste häiretega lapsed. Kaasamisest johtuvalt ei suunata juba pikka aega erituge vajavaid õpilasi eraldi klassidesse, vaid nad osalevad üldises õppetöös, kui see on vähegi võimalik. Kaasamine, mis tuli haridusse võrdsuse põhimõtet järgivast UNESCO 1994. a Salamanca leppest, tõi Soome suure muutuse, sest varem õppisid erituge vajavad lapsed omaette. See võib olla üks põhjus, miks kaasavale haridusele on jätkuvalt vastalisi. Teine põhjus on sellega kaasnevad tõsised probleemid.

Soomes on hakatud tähelepanu pöörama poiste hoiakusse kooliskäimise suhtes, mis on varasemast negatiivsem. Viimastes PISA tulemustes oli naabermaa poiste ja tüdrukute lugemisoskuse erinevus suurim võrreldes uuringus osalenud teiste sama majanduspiirkonna riikide õpilaste tulemustega. Vahe oli tüdrukute kasuks 52 punkti, OECD maades keskmiselt oli sama näitaja 30 punkti. Lausa 60% Soome poistest vastas, et loevad vaid siis, kui on sunnitud seda tegema.

Midagi on viltu, kui kooliuusikul, kes läheb kooli, täis indu, on kolme aasta pärast ind raugenud ja kool on tema silmis igav, kahtlustavad koolielu kriitikud. 

Salamanca deklaratsioon

Kõik Euroopa riigid on ratifitseerinud UNESCO Salamanca deklaratsiooni ja eriõppe tegevusraamistiku (1994). See ühisdokument on peamine teetähis tugiõppealases töös Euroopas – praeguseni on tegu ühe olulisema elemendiga paljude riikide poliitikakontseptsioonis. Kõik Euroopa riigid on nõus, et Salamanca deklaratsioonis sätestatud põhimõtted peaksid olema igasuguse hariduspoliitika, mitte üksnes tugiõppega tegelevate poliitikavaldkondade aluseks. Need põhimõtted lähtuvad võrdsetest võimalustest seoses juurdepääsuga õpikogemustele, individuaalsete erinevuste austamise ja kõigile kättesaadava kvaliteetse haridusega, mis keskendub inimeste tugevatele külgedele, mitte nõrkustele.

Õpetaja arvab, mis on viltu läinud  

Mis on viltu Soome koolikorralduses – sel teemal kirjutas augustikuises Aamulehtis Riihimäe kooli inglise keele õpetaja Tuomas Kaukoranta. 

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Kooli peale mõeldes meenub see ütlus kahjuks liigagi sageli, tõdeb Kaukoranta. Soome kool ei ole enam maailma parim. Õpilaste teadmiste ja oskuste tase on langenud, nagu ka õpilaste ja õpetajate heaolu.

Negatiivse märgistamise ärahoidmiseks lõimiti kõik õpilased ühesugustesse õpirühmadesse ja eriõpetus korraldati nn kolme värava toe abil (ingl three step support). Selle uuenduse alarahastuse tõttu kannatavad kõik õpilased ja upuvad töösse õpetajad.

Peredele, lastele ja noortele mõeldud sotsiaalteenuseid on vähendatud. See halvab eeskätt neid, kes on teenustest ilma jäänud, ning on toonud õpetajatele lisatööd, mis varem kuulus sotsiaaltöö valdkonda või koduse kasvatuse juurde.  

Digi- ja nutimaailm avaldab negatiivset mõju laste psüühika arengule. Nutitelefonid ja arvutimängud röövivad lastelt ööune ja raskendavad keskendumist ning muudavad kehvemaks lühimälu ja kontrolli emotsioonide üle. Kuigi digilahendused rikastavad õppetööd, tuleb nutitelefonide ja arvutimängude kahjulikku mõju võtta tõsiselt. 

Õppeasutuste rahastamismudel, mis tugineb heaks kiidetud kursuste ja õppijate arvule, paneb õpetajatele kohustuse vedada klassist läbi ka õpilased, kel puuduvad isegi põhiteadmised. Ebamäärased hindamiskriteeriumid lisavad ebaselgust veelgi.   

Õpilaste põhiteadmised ja -oskused on ilmselgelt varasemast kehvemad, kuid õpetamissuunad aastast 2014 rõhutavad laiaulatuslikke oskusi, andeid ja enesejuhtimist. Põhjendamatu ja alusetu on õpetajate ametioskusi kahtluse alla seada.

Konsultandid ja hariduse arhitektid on juhtinud kooli uuendamist nii, nagu müüksid nad kaupa või visiooni, ning see on toimunud õppeasutuste heaolu arvel. Uuendamise ihaluses tehakse muudatusi iga mõne aasta tagant, nii et nende mõju ei jõutagi hinnata. Selle tagajärg on näiteks kaootilised avatud kooliruumid ja perspektiivitute läbimõtlematute plaanide jada.

Varasemast rohkem on mittesoomekeelseid või soome keelt vähe oskavaid õpilasi, kes ei saa koolilt küllaldaselt tuge. Õpetajad ja eripedagoogid annavad endast parima, kuid alarahastuse tõttu jäävad need õpilased piisava abita. 

Nüüd plaanitakse pikendada koolikohustust, selle asemel et parandada eelloetletud vigu. Seetõttu probleemid vaid kuhjuvad. Tegevõpetajaid ei taheta kuulata, sest kõrgelt koolitatud õpetajad on oma ala võrratud asjatundjad.