Terviku võlu
„Ratio studiorum’i“ võlu on selles, et autor annab selges ja lihtsas keeles tervikliku ülevaate koolikorralduse ja õppekavadega seotud probleemidest.
Suvel ilmus Urve Läänemetsalt pilkupüüdev raamat „Ratio studiorum“. Juba enne, kui lugemiseni jõudsin, mõjus raamatu karge välisilme lummavalt. Mis on selle ladinakeelse pealkirja taga? Kuna olen viimastel aastatel usin krimiromaanide lugeja, siis oli mõneti raske tõsise teksti lugemist ette võtta.
Tegelikult oli see mõnus lugemine, tekst on täpne ja selge liigendusega. Autori kirjapandu on mõeldud nii teadlastele-teoreetikutele kui ka tegevõpetajatele. Just õpetajad võivadki siit palju toetust ja abi saada. Ikka selleks, et olla koolis usaldusväärne professionaal ja õppekava rakendamise võtmeisik.
Mängust väljas
Õppekavad ja koolikorraldus, need on PhD Urve Läänemetsa uurimis- ja kirjutamisteemad olnud juba palju aastakümneid. Ometi ei ole teda, vaieldamatult kõige erudeeritumat teadlast ja praktikut, nn otsustajate siseringi vastu võetud. „Ükski prohvet pole kuulus omal maal,“ ütleb vanasõna. Täpselt nii ka siin. Kui kaskümmend aastat tagasi asutati rahvusvaheline õppekavaorganisatsioon International Association for the Advancement of Curriculum Studies (IAACS), siis valiti Urve Läänemets selle peasekretäriks. Õppekavauuringute konverentsid on iga kolme aasta järel toimunud nii Aasias kui Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, nii Euroopas kui Austraalias. See organisatsioon koordineerib rahvusvahelist uurijate võrgustikku, kus otsitakse dialoogi õppekavateoreetiliste traditsioonide vahel. Ja ometi, alles paar aastat tagasi loobiti Läänemetsa poriga ja kogu tema alushariduse õppekava meeskonda süüdistati ebakompetentsuses!
Ja kas ei tulenegi meie paljude valdkondade probleemid just sellest, et keskpärasus tõrjub oma ala tõelised asjatundjad lihtsalt kõrvale? Et just andekad surutakse mängust välja?
Võtmeisik on õpetaja
Urve Läänemetsa raamatu pealkiri on laenatud jesuiitidelt, kes koostasid juba 16. sajandil maailma esimese õppekava. Selles kirjutati ette, milline peab olema kooli juhtimine (administratio), õppesisu (curriculum),õpetamise meetod (methodus) ja distsipliin ehk kasvatus (disciplina). Ka kõnealune raamat annab tervikpildi sellest, kuidas kujunes taasiseseisvunud Eesti koolikultuur ja koostatakse üldhariduse õppekavu.
Arutelud haridusküsimuste üle on tulemuslikud vaid siis, kui terminoloogiat mõistetakse üheselt. Raamatu peatükk „Mõisted aitavad mõista“ võiks olla hariduse vallas töötajatele ja õppijatele suisa kohustuslik lugemine. „Täpsed sõnad puhastavad mõtteid ja puhastavad ka suhtlemist,“ uskus ka Marju Lepajõe.
Kui õpetaja orienteerub eri tüüpi õppekavades, siis mõistab ta ka, kuidas need mõjutavad tema igapäevatööd koolis. Aga õppe- ja ainekavu on palju ja erinevaid. Loetleme mõned: RÕK – riiklik õppekava, P RÕK – põhikooli riiklik õppekava, G RÕK – gümnaasiumi riiklik õppekava, LÕK – lihtsustatud õppekava, KÕK – kooli õppekava, TÕK – toimetuleku õppekava, R RÕK – riikliku õppekava rakenduskava ja siis veel aine- ja tunnikavad ning individuaalsed õppekavad.
Urve Läänemets rõhutab, et võtmeisik koolis on professionaalne ja eetiline õpetaja. Kahjutundega nendib ta, et õpetajakesksusest on saanud taunimisväärne termin. Aga kool on paratamatult õpetajakeskne asutus ja ilma õpetajateta ei juhtu koolis midagi. Ka koroona aitas meile meelde tuletada, kui suur õnn on õppida vahetus kontaktis hea ja targa õpetajaga.