Uue kooliaasta sissejuhatus – hariduskonverents „Restart“

Pärnu Kuninga tänava põhikoolil täitus tänavu 50 aastat. Pidustuste asemel toimunud hariduskonverents oli küll pühendatud kooli sünnipäevale, kuid seal ei kõneldud ei kooli eelkäija kuulsusrikastest õpilastest ega tänapäeva integreeritud kooli edusammudest. Kõneldi tänapäevast.

Pärnu Kuninga tänava põhikoolil on kujunenud traditsioon korraldada kevaditi hariduskonverents. 2008. aastal alustatud tava rikkus sel kevadel koroonapiirang, mistõttu lükati konverents suve lõppu. Uus viirusepuhang mõjutas konverentsi plaani – muutus päevakava ja kokku kutsuti kavandatust vähem kuulajaid. 

Seekordsel, 14. hariduskonverentsil nimega „Restart“ oli vaid üks esineja, Avatud Ringi koolitaja, juhtide ja treenerite nõustaja Martin Tiidelepp, kelle tempokas ja kuulajaid haarav esinemine oli kui ergutav vitamiin enne uue kooliaasta algust. Tavapärase esineja-kuulajaskonna suhtluskombe asemel pani ta publiku, lasteaedade ja koolide juhid ja õpetajad, aktiivselt kaasa mõtlema, arvamust avaldama ja isegi paigast liikuma. Martin Tiidelepa etteaste sobib alanud kooliaasta puhul tervituseks kõigile pedagoogidele.

Head uut aastat, kallid õpetajad! Head uut sajandit!?

Martin Tiidelepp, Avatud Ring

Mõne hinnangul algas 20. sajand  28. juulil 1914, kui troonipärija Franz Ferdinandi atentaat käivitas kõike ja kõiki muutnud maailmasõja(d). Kas võime öelda, et 21. sajand algas 2020. aastal koroonapandeemiaga? Ehk mäletate veel sajandivahetust ja kuidas me seda ootasime? Arvutid pidid hulluks minema, oodata oli rahutusi ja suuri muutusi … Ei midagi. Me polnud isegi päris kindlad, kas uus sajand algas 2000. või 2001. aastaga. 20. sajandi haridusmaailm oli valmis, jõujooned maha tõmmatud, kõik teadsid, mis on õige või vale, mis on parem, mis vasak. Kindlust oli meil tunduvalt rohkem kui praegu. 

Ühtäkki pidime me kõik – õppijad, õpetajad, vanemad, kool – oma elu ümber korraldama. Õppimine kolis kodudesse, koolimajad olid tühjad. Me õppisime uusi tehnoloogiaid kasutama, ka need, kes arvasid nagu mina, et vana karu tantsima ei õpeta. Kõike, mille tegemist pidasin ma Zoomis võimatuks – kõike seda olen aasta jooksul tegema õppinud. Õpetajate ja koolijuhtidega kohtudes olen kõige rohkem kuulnud rõõmu meie enda õppimisvõime üle. Paljud loevad ette edukaid uuendusi möödunud õppeaastast – kõike seda, mida me ühel või teisel põhjusel polnud varem ette võtnud.

Õpetaja roll muutus. Vanemad said kogeda õpetaja tööd. Paljud hindavad seda nüüd rohkem kui eelmisel sajandil. Distantsõpe tõi kaasa uued õppimisviisid ja edutegurid. Teadsime pikka aega, et Eesti (haridus)maastiku soppides elab üks müütiline ükssarv – ennastjuhtiv õppija, aga vähesed olid teda näinud. Nüüd – palun! – oli terve Eesti neid täis. Me nägime, millistes tingimustes iseseisvad õppijad kasvavad, ja panime uue huviga tähele, mida nad kõnelevad. 

Üksainus laps võib kasvatada tervet küla

Muutustes on head ja halba. Mõndagi on tulnud, et jääda, ja mõned asjad tahaksime ehk maha jätta. Nüüd on hea võimalus küsida: mis oli/on sinu jaoks põhiline, mis oli eriolukorras teisiti? Kuidas kooli roll muutus?

Kui me enam koolis kohtuda ei saa, mis jääb koolile siis alles? Meie põhjanaabrid küsisid juba enne karantiinieraldatust: mida saame teha AINULT KOOLIS? Nad otsisid teid, kuidas koolile jääks alles tema pärisosa, kui õppimine kolib koos ükssarv-õppijaga mujale. Ka eesti õpetaja ütleb mõnikord, et kui kõik muu ära võtta, jääb alles kool kui koht, kuhu me tuleme kokku. Kool kui õppijate ja õpetajate kohtumispaik. Kogukonna süda. Ehk mitte enam kogukonna pea, vaid süda.

Süda ei mõtle ise väga palju. Ta võtab selle, mis tuleb, rikastab hapnikuga – ja saadab edasi. Samamoodi toimib hea kool ja toimib õpetajagi. Kõige ehedam haridusuuendus tuleb meie kooli koos lastega, nende vajadustega. Ja nii iga päev. Kooli jäävad alles õppetunnid tänaste lastega suhestumisest, nii kordaminekud kui ka ülesanded, mida ei ole veel õnnestunud lahendada. Kõige ägedamad ülesanded tulevad nende lastega, kes on erilised. Nendega, kes ei nõustu või ei oska kohanduda. Meie jaoks on nad erivajadusega, nende jaoks on ehk kool mõnikord liiga tavaline?

Me teame Aafrika vanasõna „Läheb tarvis tervet küla, et kasvatada üles üks laps“. Kirjanik ja koolitaja ning konsultant Elaine Hall ütleb, et sellel elutõel on ka teine pool: üksainus laps võib kasvatada tervet küla. Elaine Hall algatas projekti Miracle Project ja lavastas koos autistlike noortega muusikali, millest jookseb praegu HBO kanalil film. Tema missioon on muuta maailma arusaama võimekusest. Mitte nii, et mõnel on ja mõnel pole, vaid igaühel on mõni erivõime ja maailma ülesanne on seda nägema õppida. 

Kui võtame tõsiselt ülesannet luua parimad võimalikud tingimused igale õppijale, tähendab see, et võime igaühelt neist midagi õppida. Mida nad vajavad? Milliseid probleeme nad meile kingivad, et kasvaksime inimeste ja koolina? Mõned neist on meile parimas mõttes väljakutse, nad sunnivad meid välja astuma endale loomulikust maailmast ja tundma õppima uut. Kool on õppimiskoht kõigile. 

Mis on kõige tähtsam, ehtsam, lihtsam?

Lapsed on kõige parem restart. Kool ei ole soovikontsert – kõik ei pea saama seda, mida nad tahavad. Ka mittesaamine on kasvamise osa. Küll aga võime koolis teha rohkem selleks, et teise vajadusi arvestada ja luua iga õppijaga vastastikmõjus tema vajadustele vastav õpikeskkond. 

Mis on kõige tähtsam? Kõik on tähtis, aga mis on tähtsamast tähtsam? Kas ennast hästi tunda? Kui ma ei tunne ennast hästi, pean õppima ennast paremini tundma. Täiskasvanud inimene on teinekord mõtetega tulevikus või minevikus. Tulevikus elab ärevus, minevikus masendus. Või vastavalt lootusrikkus ja õppetunnid. Kõige parem on elada siin ja praegu, olla kohal. Siin, täna on maagiline hetk, kus mu ülesanne kohtub mu oskuste ja ressurssidega. 

Mis on kõige ehtsam? Jääda endaks? Saada endaks? Olla inimene, inimlik – et õppija saaks kasvada õpetaja valguses, mitte varjus? Jaan Kaplinski rääkis ühes intervjuus 2012. aastal (minu vabas tõlgenduses): „Me õpime siis, kui asi on huvitav, kui selles on sees mõningane mängulisus … Ma ei saa öelda, et minu tähtsate õpetajate õpetatu oleks olnud alati huvitav… aga nad olid kõik huvitavad inimesed …“ 

Kõige ehtsam on pedagoogika siis, kui õpetamise kvaliteedile lisandub õpetaja kvaliteet, tema julgus elada endana, õpetada südamest. Õpetaja kvaliteet ei tähenda, et kõik on ühene ja selge, pigem vastupidi. Ka minu head õpetajad on kõik olnud sellised, kelle tähelepanu keskmes elavad küsimused, mõni lahendamata paradoks. Need on inimesed, kes teavad, et kõigile küsimustele on vastused, kui otsida … Samas tunnevad nad ka, et kõik vastused on küsitavad.

Mis on kõige lihtsam? Sageli aitab edasi see, kui teha kõige lihtsam, väiksem samm. Minu lemmik väikeste tegude teooria ütleb, et suuri asju saadame korda mitte suuri tegusid tehes, vaid hoopis tehes väikesi tegusid iga päev, hoides kurssi ja tehes pisiasju suurelt. 

Mis on lihtne? Lahkus on kõige lihtsam. Kui sa ei tea, mida teha, vali lahkus. Sellega mööda ei pane. Lahkus pole lihtsam selles mõttes, et sa peaksid vähem vaeva nägema või jõuaksid otse kohale. Seda mitte. Teinekord on lahkuse rada kurviline ja raskesti läbitav. Aga ta viib alati sihile, kindlalt, teed kaotamata. 

Lõpetan eesti kirjaniku Henn-Kaarel Hellati öeldut meenutades. Henn-Kaarel Hellat (1932–2017) oli president Konstantin Pätsi käsundusohvitseri poeg ja väidetavalt üks väheseid inimesi Eestis, kes oli saanud suruda kõigi presidentide kätt. Ja esimene kirjanik Eestis, kes kasutas sõna „ulme“. Ta on öelnud: „Tsiviliseeritud ühiskonna suurimad eelistused peavad olema kasvatus ja haridus.“ 

„Elu läheb mööda – nii kulunud kõnekäänd …

Elu ei lähe mööda. 

Elu tabab täpselt, otse südamesse. 

Elul on selge silm ja ta käsi ei värise…“

Me võime soovida, et koroona läheks mööda, aga ta ei lähe. Ta läheb otse pihta, tuumani. Kui me ei saa enam edasi nii nagu seni, siis leiame uued teed. Head restart’i meile!

Pärnu Kuninga tänava põhikool

Pärnu Kuninga tänava põhikool asub 1875. aastal uusklassitsistlikus stiilis ehitatud koolihoones, kus aastatel 1875–1944 töötas Pärnu poeglaste gümnaasium. Sellest koolist on sirgunud Eesti riigile ülimalt olulised inimesed, kes oma tegevusega paistsid silma noore Eesti Vabariigi poliitikas, kultuuris, teaduses ja ühiskondlikus elus. Pärnu poeglaste gümnaasiumiga olid seotud üheteistkümnest Eesti riigitüüril olnud mehest viis: F. Akel, J. Jaakson, K. Päts, J. Teemant ja J. Uluots. Kooli vilistlased on ka male suurmeister Paul Keres, ooperilaulja Tiit Kuusik ja helilooja Valter Ojakäär. Kooli aulas asuvad riigimeeste Jüri Vilmsi ja Theodor Pooli büstid.

Tänapäeval on Kuninga tänava kool integreeritud põhikool, kus õpitakse nii põhikooli riikliku kui ka selle lihtsustatud õppekava alusel. Koolis õpib pool tuhat last ja töötab üle poolesaja pedagoogi. Direktor Urve Krause on pühendunud oma kooli juhtimisele. 34. õppeaastat alustav direktor on koos meeskonnaga muutnud kooli nime, taastanud kehvas seisus hoone, rakendanud kaasavat haridust, piiranud nutiseadmete kasutamist ja tõstnud au sisse need väärtused, mis olid selles majas poeglaste gümnaasiumi ajal.