Vilve Pohla: „Õpetajatöös on nüüd vähem raame ja rohkem vabadust“

Tartu õpetaja elutööauhinna pälvinud Vilve Pohla on alates ülikooli lõpetamisest 1985. aastal õpetanud kutsekoolis matemaatikat. Arvudemaailmaga võrdselt paelub kogenud õpetajat üha enam aga kooliarendustöö. Meisterõpetajana veab ta mentorlusprogrammi ja jagab teadmisi-kogemusi ülikooliski. „Peab olema endal tahtmine teha rohkem, kui ainult tunde anda,“ lausub Vilve Pohla.

Vilve Pohla on sündinud Kilingi-Nõmmel ja lõpetanud Mõisaküla keskkooli. „1980. aasta lend oli üks suuremaid, siis hakkas õpilaste arv kahanema ja nüüd on Mõisaküla üks neid linnu, mille kohta öeldakse „depressiivsed Eesti väikelinnad“,“ nendib Pohla.

Tartu ülikooli matemaatikateaduskonna lõpetamise järel suunati Vilve Pohla õpetajaks Helene Kullmani nimelisse 16. kutsekeskkooli, millest mitme nimevahetuse järel sai 2002. aastal Tartu Kutsehariduskeskuse üksus. 

„Kui koolid ühendati, olin direktori kohusetäitja ja selles protsessis osaline,“ meenutab Pohla. Uues ühendkoolis täitis ta algul õppejuhi ülesandeid ning asus magistrantuuris koolikorraldust õppima. 2005. aastast on Vilve Pohla ka Tartu Ülikooli hingekirjas koolitajana, tema hoole all on noorte õpetajate kutseaasta programmis osalejad. Pohla on üks tugiisikutest ja koolitab ka mentoreid.

Kutsepedagoogika kursusel annab ta oma tarkusi-kogemusi edasi neile, kes tulevad ettevõtetest kutsekooli õpetajaks ja vajavad pedagoogilist alust.

Olete meisterõpetaja. Kas Tartu KHK-s on ka sellid-õpipoisid?

2013. aastal, kui kehtestati õpetaja üldtööaeg, leidsime arutledes, et kõik õpetajad teevad tööd südamega, aga mõni teeb natuke rohkem. Annad täiskohaga 22 tundi nädalas, mõnikord isegi rohkem, ja siis teed veel arendustööd. Ööpäevas jäi mõnikord 24 tunnist väheks!

2014. aastal lõimegi oma koolis ametikohtade süsteemi, kus on neli õpetajatasandit. Esimene on alustav õpetaja, kel ei ole lisakohustusi. Järgmine on õpetaja − lisaks oma tundidele on temal paar-kolm lisakohustust. Nende õpetajate jaoks, kes teevad veel rohkem, on vanemõpetaja ja meisterõpetaja tasand.

Vanemõpetajaks saamise üle otsustab osakonna juhataja. Meisterõpetaja valimiseks toimub üle kooli konkurss. Esitatakse avaldus ja toimub arenguvestlus juhtkonna tasandil. Meie meisterõpetajate meeskond ongi kooli arendustiim. Oleme ideede generaatorid ja ka elluviijad.

Peab olema tahtmine teha rohkem kui ainult anda ära oma tunnid. Lööd kaasa kooli tasandil, vaatad tulevikku, sul peab olema hulle ideid. Olen meisterõpetaja aastast 2015. Igal aastal tuleb uuesti kandideerida.

Alustav õpetaja saab õpetaja miinimumpalka, meisterõpetaja 15% rohkem. Suur pluss on see, et meisterõpetajana on minu tööajast umbes pool tunnid, teine pool on arendustegevuse jaoks.

Mis on olnud viimase aja kõige hullem idee ja kas see on realiseerunud?

Kui arutame asju, siis üks ütleb ühe mõtte ja teine kohe täiendab teda, ega pärast enam autorit kindlaks tee. Kui tegime 2018. aastal kooli arengukava, sai sinna kirja, et iga õpetaja on mentor. Laiemas plaanis tähendab see, et õpetaja ei ole pelgalt tunniandja ja tähtis ei ole aine, vaid inimene, kellega tegeled. Õpetaja roll on luua võimalused, et õpilane saaks õppida, Sa esitad talle küsimusi, mitte ei anna kätte valmistoodangut. Õppija peab hakkama mõtlema. Olen ülikoolist mentorlusega tegeldes kaasa võtnud, et mentor on toetaja, küsimuste esitaja, suunaja.

Oleme teinud esimese sammu − kursusejuhataja roll on muutunud, ta on nüüd õpilastele mentoriks. Esimesed pääsukesed on meil olemas.

Ka osa riigigümnaasiume on seda teed läinud. Nendel on oma mudel, meie loome enda oma.

Kui iseseisev on noor, kes tuleb kutsekooli?

On neid, kes on väga iseseisvad, teadlikud, oskavad küsida, ja on ka neid, kelle ema heidab koolile ette, et tema last hommikul ühiselamus üles ei aeta. Pool õpilastest on täiskasvanud, nemad on iseseisvamad. Probleemid on pigem põhikoolijärgsete õppuritega.

Kuivõrd on matemaatika õpetamine muutunud?

Põhikoolist tulevad õppijad on matemaatikas väga nõrkade teadmistega. See on kohutav! Tänavu ei jäänud üle muud, kui tekitada õppekavasse moodul „Matemaatika põhikooli kursuse kordamine“. Õppija tuleb kutsekooli mõttega, et tal ei ole matemaatikat vaja. Tegelikult on väga vaja. Võtame kasvõi treialid: nad lähevad tööpingi taha ja neil on vaja arvutada nurkkiirust, materjalikulu.

Kui alustasin, oli matemaatikat neli-viis tundi nädalas, seega kolme aastaga umbes 280 tundi. Praegu on matemaatikat õppekavas sada tundi, lisaks erialaõpingutesse lõimitud matemaatika. Seda on vähe. Kui tahame, et kutsekoolilõpetaja läheks õppima edasi inseneeriat, peab tal olema selleks baas.

Meie lõpetaja ei pea tegema riigieksamit. Aga on neid, kes tahavad seda teha, ja nende jaoks on õppekavades valikaine eksamiks ettevalmistamine. Registreeris end sinna viiesajast õpilasest 40–50.

Mida õpetate gümnaasiumijärgsetele noortele?

Õpetan eri vormis digipädevusi, uurimistööde aluseid, dokumendihalduse aluseid.

Gümnaasiumijärgne õppija teab, mida tahab. Nendega saab diskuteerida, neil on elukogemus, paljudel ka töökogemus. Nad toovad näiteid oma tööelust, nendele olengi nagu partner. Mina õpin nende käest ega häbene seda öelda. See rikastab mitte ainult tundi, vaid kõiki meid.

Mida te ülikoolis kutseõpetajaid koolitades neile südamele panete?

Kas või seda, et nad kasutaksid ära õppijate kogemust, õppija on partner. Kui ma räägin, kuidas tundi üles ehitada, siis jagan oma kogemusi, toon näiteid. Erinevalt üldhariduskoolist, kus õpetajal peab olema töökava, peab meil olema rakenduskava. Rakenduskava ei kirjuta kõike lahti ja õpetajal on hästi palju mänguruumi. Minu soovitus on teha tegevuskava: õppija tahab teada, mida ta igas tunnis teeb. Mina panen kirja, kui palju on auditoorset ja iseseisvat tööd, mis kuupäeval millegagi tegeleme. Ütlen ka ära, et vastavalt sellele, kuidas me edeneme, teeme plaanis muudatusi, aga peame jõudma tulemuseni lõpptähtajaks.

Kuivõrd on õpetaja roll nende aastatega muutunud?

Õpetaja roll on väga palju muutunud. Kui õppisin ülikoolis, oli meil psühholoogia aluseid ainult üks semester. Põhirõhk oli ainedidaktikal. Praegu peab õpetaja valdama psühholoogiat, ainedidaktika on küll oluline, aga pigem psühholoogia ja suhtlemise järel teisel kohal. Kui sul on klassis suhted korras, edeneb ka aine läbimine.

Kuivõrd ise muutunud olete?

Arvan, et olen palju muutunud. Kogu elu ju õpid. Kas või õpilaste erisusega arvestama, mida ülikoolis meile ei õpetatud. Mul ei ole enam kogu aeg raame, vaid on suur vabadus.

Kui alustava õpetajana tegin ma tunnikava minuti pealt, siis praegu mõtlen läbi tunni raami ja mul on tunnis aega improviseerida vastavalt kujunenud olukorrale. Mul ei ole ainult plaan A, vaid tagataskus ka B ja C.

Mõnikord tuleb öelda ka stopp. Kui miski ärritab õpilasi, räägime teema käsitlemise asemel asjad sirgeks.

Kui kiirelt nad avanevad?

Sõltub sellest, kui hästi neid tunnen. Kõik algab ju esimesest tunnist. Siis pean looma usaldusliku sideme ja õpilased saavad minuga tuttavaks. Nad peavad teadma, kes ma olen. Kui nemad usaldavad mind, pean usaldama ka neid. Suhe on vastastikune.

Olete õppinud ka informaatikaõpetajaks. Millised olid esimesed kokkupuuted digimaailmaga?

See oli 1984/1985. õppeaasta, kui Vanemuise tänava õppehoone keldriklassi olid saabunud esimesed Yamaha lauaarvutid. Veel enne seda olime õppinud aga programmeerimist. Liivi tänava õppehoones oli toatäis arvuteid. Spetsiaalsele paberile kirjutasime programmi käsud, siis panime need kausta ja perforeerija viis käsud perfokaartidele. Kaardid söödeti masinasse ja meie saime väljatrüki, et näha, kas programm töötab või tuleb hakata viga otsima.

Pikka aega on meie ühiskonnas olnud kuvand, et kutsekooli tulevad kehvemad õppijad. Ehk tuleks üldhariduskoolide õpetajaid saata teie juurde vaatama, kui suur areng on toimunud?

Mentorkoolituse raames olen toonud siia gruppe, et näidata meie õppimisvõimalusi. Kui olime ringkäigu ära teinud ja nad olid tunnis käinud, ütles ükskord üks õpetaja, et nüüd julgeb ta rahuliku südamega soovitada õpilastel kutsekooli minna. 

Me ei õpeta neid, kes luuaga platsi pühivad. CNC-tööpingid maksavad pool miljonit või rohkemgi. Igaühte nende taha ei usaldata. Seal on vaja mõelda, osata programmeerida, me ei õpeta enam lihttöölist.

Meil on ka lihtsamad erialad neile, kelle võimed rohkemaks ei küüni. Toetame, kui inimene tahab, ja ka tema jaoks on töö olemas. Aga küsimus on suhtumises. Kui ta ei viitsi ega taha ning kui seda suhtumist ei ole põhikoolis õnnestunud muuta, on ka meil väga raske leida talle kohta. Põhikoolis võikski ainekesksuse asemel isiksust toetada ja suunata.

Kui kaua läheb aega, kuni kutsekooli kehv kuvand ära kaob?

Kindlasti on see ka põlvkondade küsimus. See on aastatega muutunud, aga midagi peab selleks tegema ka riik. Räägitakse põhikoolidest, gümnaasiumidest, ülikoolist, aga kutsekool on infoväljas sageli teisejärguline.

Ja kui siis veel riigi tasandil öeldakse, et lõpetajaid on vähe ja kutsekoolide tase on madal … Tõesti ei ole madal! Ja kui mõne õpilase puhul ongi, siis olgem ausad, meil on ikka väga raske kolme aastaga midagi ära teha. Kuigi me teeme väga palju. On ikka hea tunne küll, kui kunagine kirstunael tuleb sulle aastaid hiljem tänaval vastu ja räägib rõõmsalt, et tal läheb hästi.

Vilve Pohla õpetajageenist

„Minu vaarisa Hendrik Meltsas oli Halliste vallas Laatre-Veelikse kooli koolmeister 1846. aastast kuni surmani 1862. Koolmeister oli hiljem ka tema poeg Märt Meltsas, kes oli minu vanaisa isa. Tema järeltulijate hulgas on igas põlvkonnas keegi olnud õpetajaametiga seotud.“

Tütar oma emast

Kairit Kolsar, Eesti Kool Belgias juhataja ja kodulooõpetaja:

Kas olete kuulnud ütlust, et õpetaja lapse kvaliteetaeg vanemaga möödub üheskoos kontrolltöid parandades? Kuna meie ema oli ka õppealajuhataja, oli üks õhtune ajaviide tunniplaanide koostamine. See ei käinud minu lapsepõlves arvutiprogrammi abil. Elutoa põrandat kattis hiigelsuur mapp ning iga õpetaja kohta olid eri värvi paberilipikud. Neid tuli kombineerida, et üks inimene poleks samaks ajaks kahte kohta planeeritud. Ema aidata oli väga tore ja mul kujunes juba lapsena suur austus õpetaja elukutse vastu. Ise ma ema jälgedes õpetajaks saada ei soovinud ning valisin ülikoolis hoopis geenitehnoloogia eriala. Elu teeb aga oma korrektiivid ja minustki on saanud hariduspõllu kündja. Arutan emaga tihti kooliasju ning käimasolevaid haridusprojekte. Hindan väga tema arvamust ja kogemusi, aga kõige enam seda, et ta suudab ka kõige pingelisemas olukorras jääda äärmiselt rahulikuks. Ta saab suurepäraselt hakkama seitsme lapselapse hoidmisega ning teda ei suuda rööpast välja viia isegi meie ülienergilised kolmikud.