Aita mul ise teha!

„Aita mind mul teha ise!“ – selle Johannes Käisi mõtte on valinud oma motoks Tallinna lasteaed Õunake, mis alustas tööd täna 20 aastat tagasi – 29. oktoobril 2001.

Õunakese lasteaeda suunatakse Rajaleidja koolivälise nõustamismeeskonna otsusega 1,5–7-aastased raske või sügava intellekti ja/või liitpuudega lapsed. Lasteaias on kaks arendusrühma, üks eesti, teine vene õppekeelega; üks rühm pervasiivsete arenguhäiretega lastele ning kuus rühma liitpuudega lastele. Kokku käib üheksas rühmas 40 last.

Õunake on Eestis üks väheseid lasteaedu, kus on rühmad keerulistele liitpuudega lastele, räägib õppealajuhataja Tiina Keek. Rühmas on neli last, igale lapsele koostatakse individuaalne arengukava ja lisaks igapäevastele õppetegevustele tegelevad lapsega erispetsialistid.

Töötajaid on lasteaias 42. Kõigis rühmades on ametis kaks õpetajat ja õpetaja abi, lasteaias töötab kaks muusikaõpetajat, kaks eripedagoogi, kaks logopeedi, kaks füsioterapeuti, liikumisõpetaja, arst. Olulised meeskonnaliikmed on ka lapsevanemad. 

Järgitakse riiklikku ja lasteaia oma õppekava ning töö käib nagu teisteski lasteaedades valdkonnapõhiselt: keel ja kõne, „Mina ja keskkond“, kunst, matemaatika, muusika ja liikumine.

Abivahendid on lapsele toeks

„Oleme ise välja töötanud lapse arengu hindamise tabelid, samuti laste mängu jälgimise kaardid ning hindame lapse arengut kaks korda aastas,“ selgitab Tiina Keek. „Arenguvestlused uute lastega toimuvad samuti kaks korda aastas, sügisel ja kevadel. Lastega, kes juba mitmendat aastat lasteaias käivad, viime arenguvestluse läbi kevadel ning vajadusel ka sügisel. Lisaks jooksvad arutelud, kui on vaja püstitatud eesmärke muuta. Kuna kõigist meie lastest on mingil tasemel verbaalne kõne olemas vaid paaril-kolmel, kasutame palju kõnet toetavaid või asendavaid vahendeid: PCS-sümboleid, fotosid, esemelist kommunikatsiooni, žeste, lihtsustatud viipeid, kommunikaatoreid jne, vastavalt sellele, mis lapsele paremini sobib. Lastele, kes PCS-sümboleid ei taju või kellel on nägemispuue, sobib esemeline kommunikatsioon, kus iga ese sümboliseerib konkreetset tegevust. Näiteks tähistab täring eripedagoogi, kinnas õueminekut, lusikas söögiaega, poti kujutis WC-toiminguid, padi magamaminekut jne. Ka siis, kui laps suudab end väljendada üksnes kehakeele või pilgu abil, oskavad meie kogenud õpetajad seda märgata ja temast aru saada.“

Õppealajuhataja lisab, et PCS-sümboleid tutvustatakse ka lastele, kes neid esialgsel hinnangul vaadata ei oska, et laps harjuks. „Samad märgid on kasutusel Tondi koolis ja Käo põhikoolis, kuhu suurem osa lastest läheb, ja siis on lapsel kooli minnes lihtsam. Paljud vanemad kasutavad õpetajate ja spetsialistide soovitusel-PCS sümboleid ka kodus. Kui kõik last ümbritsevad täiskasvanud kasutavad samu sümboleid ja märke, annab see lapsele turvatunde.“

Kõige tähtsam on arendada tajusid

Liitpuudega rühma lastest enamik on ratastoolis või kasutab liikumisel mõnd abivahendit. Funktsionaalne laud ja tool aitavad lapse kehaasendit fikseerida, seisulaua abil saab ka liikumatu laps püsti seista, kasutusel on rulaatorid, potitoolid, matid, tõstukid laste tõstmiseks. Isikliku liikumisabivahendi muretseb lapsele pere, samuti on rühmades ja erispetsialistide kabinettides kõik tööks vajalikud vahendid olemas.

Lasteaia avaral õuealal on invakiik ja kõrgele tõstetud liivakast, mille ääres saab laps ratastoolis istuda ja liivaga mängida. Õuesõppe osakaal on just koroona ajal oluliselt kasvanud. Palju korraldatakse üritusi ja tehakse õppekäike, sest iga uus keskkond aitab lapse tajusid ja meeli arendada. Septembris käidi koos loomaaias, kus on hoopis teistmoodi lõhnad ja hääled ning saab loomi katsuda ja neile pai teha. Isegi ratastool rappub sealseid teid mööda sõites teisiti kui siledal asfaltteel ja laps saab liikudes uusi emotsioone.

Eri laadi stiimuleid saavad lapsed kogeda ka lasteaeda loodud tunnetustoas. Liitpuudega laste puhul kasutatakse seda tuba peamiselt rahunemiseks ja heade emotsioonide pakkumiseks.

„Meie laste puhul ongi kõige tähtsam arendada nende tajusid ja tunnetusprotsesse ehk kognitiivseid oskusi, mis valmistavad last suhtlemiseks ette. Alles siis, kui laps ennast ja maailma tajub, saame rääkida kommunikatsioonist,“ ütleb direktor Katrin Elme, kes rõhutab ka koostöö tähtsust. „Iga meeskonna liige annab lapse arendamisse oma panuse, see on nagu pusle, kus iga tükk on tähtis.“ 

Kindel rutiin ja päevakava

Väga suur osa lapse arendamisel on rühmaõpetajatel, kes tegelevad lapsega päevast päeva. Võimalus oli video kaudu osa saada õpetaja Elvi Ojala liitpuudega laste rühma hommikuringist, kus sel päeval on kohal neljast lapsest kolm, kellest üks on pime. Õpetaja alustab hommikuringi lauldes ja kellukesi tilistades, tervitades lauluga eraldi kõiki lapsi. Järgmiseks räägib ta sellest, mis päev ja aastaaeg on. Iga nädalapäeva tähistab oma värv ja tekstuur. Kolmapäev on valget värvi, lainelise tekstuuriga ja lõhnab nelgi järele. Õpetaja näitab ja annab lastele katsuda sügisesi vahtralehti, kastanimune, tammetõrusid ja õunu, laseb neil kordamööda tunnetada peopesaga küünlaleegi soojust, nuusutada nelgi aroomi, mängib lastega õhulise salli abil peitust – kõik meeled on haaratud. Hommikuringi lahutamatu osa on rääkida sellest, kes on täna lasteaias – pimeda lapse jaoks, kes pilti ei näe, on pildi taga kaaslase nime tähistav märk – ning tutvustada päevaplaani. „Igal hommikul korduv rutiin, kindel päevakava ja teadmine, mis teda ees ootab, on erivajadusega lapse jaoks väga tähtis,“ kinnitab Elvi Ojala.

Suure kogemusega õpetaja ütleb, et kõigepealt on vaja luua lapsega hea kontakt, alles siis saab koostööd teha. Liitpuudega lapsed arenevad väikeste sammudega, kuid on ka erandeid. Eelmisel aastal läks üks tema rühma poiss kodulähedase põhikooli väikeklassi. Lasteaeda tulles oli lapsel käimisraskus, ta ei rääkinud ja kartis isegi rühmaruumist välja minna. Poiss õppis kõnniraami abil ise kõndima, hakkas kommunikatsioonivahendina valdavalt kõnet kasutama ja arenes sotsiaalselt nii hästi, et sai minna tavakooli väikeklassi, mis on väga suur saavutus.

Lasteaia kauaaegne muusikaõpetaja Ethel Laul leiab, et tähtis on varajane märkamine. Mida varem laps talle sobivasse rühma jõuab ja abi saab, seda parem on tulemus. Muusika on vahend mitmesuguste oskuste arendamiseks. Muusika motiveerib last ennast liigutama või matkima täiskasvanut. Samuti motiveerivad muusika ja laulmine last häälitsema või kaasa laulma. Pillid annavad võimaluse lapsega mitteverbaalselt suhelda. Hea metoodiline materjal on M. ja Chr. Knilli kehatunnetuse, kontakti ja kommunikatsiooni tegevused, kus iga tegevust saadab kindel muusika. „Väga tähtis on mitte kiirustada, vaid osata oodata ja lapsele aega anda,“ rõhutab Ethel Laul. „Aita mul teha ise! Seda põhimõtet peab kogu aeg meeles pidama.“

Väikesed ja suured eesmärgid 

Eripedagoog Merit Lepind tõdeb, et palju aega võtab arusaamine, millised meetodid ja vahendid lapse puhul toimivad. „Kuigi ma tundi minnes tean, mida ma teha tahan ja millist vahendit kasutan, võib selguda, et lapsele see ei sobi. Siis tuleb kohe jooksvalt ümber mõelda. Palju sõltub lapse tujust: võib-olla ei ole ta öösel hästi maganud, tal valutab kuskilt või ta tunneb end mingil põhjusel ebamugavalt. Kui laps nutab ja protesteerib, tuleb sellele reageerida. Mõnikord võibki terve tund minna lapse rahustamisele. Arvan, et kui halvas tujus tundi tulnud laps siit hea tujuga ära läheb, on tund korda läinud.“

Eripedagoogil tuleb tihti lastega treenida väga lihtsaid asju. Näiteks harjutatakse kahe käe või silma ja käe koostööd. Laps annab mänguasja ühest käest teise, võtab palli ja paneb selle etteantud anumasse või lükib kettaid pulga otsa. „Need lihtsad harjutused on liitpuudega lapse jaoks vajalikud, et tekiksid baasoskused, millega edasi minna,“ selgitab Merit Lepind. „Lapsega, kes ise ei suuda oma kätt juhtida, tegutseme n-ö käsi käel. Ühe lapsega arendame praegu käe liikumise amplituudi. Ta suudab kätt liigutada ühe koha peal, mänguautot edasi-tagasi lükates harjutamegi, et haare oleks suurem. Väiksem eesmärk on, et laps liigutaks rohkem oma kätt. Suurem eesmärk, et ta õpiks osutama soovitud PCS-sümbolile. Alati peab olema ka suurem eesmärk, kuhu tahad lapsega jõuda, ning lähtuvalt tema kognitiivsetest ja motoorsetest võimetest hakata selle suunas minema.“

See, kui palju õnnestub last arendada, sõltub eripedagoogi sõnul tema lähimast arengutsoonist, mis on iga lapse puhul erinev. „Meie laste puhul võib juhtuda, et haigus progresseerub, ning sel juhul on kõige tähtsam olemasolevat taset hoida.“

Rõõm väikestest edusammudest

Füsioterapeut Merje Siiro ütleb, et kuna iga laps vajab abi eri asjas, tulebki lähtuda sellest, kui kaugel laps oma arengus on. 

„On lapsi, kes ei hoia veel pead, ning lapsi, kelle lihased on haigusest tingituna spastilised ja suures toonuses. Proovime regulaarselt lihaseid venitada ja liigeseid läbi liigutada, et hoida neid liikuvatena. Spastilistel lastel esineb tahtmatuid võpatusi ja liigutusi, sel juhul kasutame ka raskustekke, mis mõjuvad rahustavalt.Kui normarenguga lapsed lasteaeda tulles istuvad, seisavad püsti ja liiguvad, siis paljud meie lapsed seda iseseisvalt ei suuda. Funktsionaalsete toolide, seisulaudade, kõnniraamide ja teiste abivahendite abil saab aidata neil istuda ja seista. Püstiasendis või toolil istudes on lapse maailmapilt hoopis avaram, tema keha on toetatud ja ta saab tegevustest osa võtta. Asendravi ja füsioteraapia läbiviimiseks on lasteaias Thearpy Masteri (RedCord) süsteem, teraapialauad, samuti palju võimlemis- ja treenimisvahendeid. Vanemad muretsevad liikumisabivahendid lasteaeda koostöös abivahendikeskustega. Igale lapsele on õppeaastas ette nähtud ka soola- ja vesiravikuurid. Soojas mullivannis meeldib enamikule lastest. Veeprotseduurid aitavad samuti spastilisust vähendada ja mõjuvad lõõgastavalt. Seoses COVID-iga pidime ravikuurides vahepeal pausi tegema, aga tahame uuesti alustada.“

Küsimusele, millised hetked laste edusammudele mõeldes kõige rohkem rõõmu teevad, vastab Merje Siiro: „Rõõmu teeb, kui saan lapsega kontakti, kui ta vaatab mulle otsa ja naeratab, hakkab minuga koos mängima või kui nuttev laps rahuneb ja istub mulle sülle. Kui saan aru, et laps mind usaldab, on väga hea tunne.“ 

Eripedagoog Merit Lepindi jaoks on emotsionaalsed hetked need, kui ta leiab võtme, kuidas last aidata, ja saab lapselt kasvõi pisut tagasisidet. „Näiteks kui olen lapsega suheldes kasutanud PCS-pilte ja saan aru, et laps ka mõistab: suunab oma pilgu pildile, lükkab seda käega, väljendades sellega, mida ta tunneb – see on võimas kogemus.“

Direktor Katrin Elme võtab öeldud mõtted kokku: „Eesti keeles on ilus sõna „elukutse“. Meie majas saavad töötada inimesed, kellel nende elukutse on hinges ja südames ja kes oskavad rõõmu tunda ka lapse kõige väiksematest edusammudest.“