Bioloogiline karakter ja iseloom

Sünnipärane, bioloogiline pool on üks osa inimese terviklikust loomusest. Iseloomu põhiomadused on kasvatuse ja ümbruse kujundatavad. Väljakujunenud isiksust − täiskasvanud inimest − ei ole suures osas enam võimalik muuta, küll aga on võimalik suunata kujunemisjärgus last.

Karakter on organismi sisemine ühtsus. Bioloogilise karakteri moodustavad sünnipärased instinktid, impulsid ja loomusunnid. Loodusteadusliku lähenemise järgi määrab sünnipärane karakter koostoimes keskkonnaga üheselt selle, missugune on inimese käitumismuster. Sünnipärane karakter elu jooksul oluliselt ei muutu ja kasvatusele ei allu, kinnitatakse meile. Näitena võib tuua uue põlvkonna tunnustatud viie faktori teooria, mille järgi iseloomustavad inimest neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus (Robert R. McCrae ja Paul T. Costa).

Kuidas neid kaasasündinud bioloogilisi seadumusi kindlaks teha?

Neurootilisus (N) väljendub ärevuses, vaenulikkuses, masenduses ja enesekontrolli impulsiivsuses.

Ekstravertsus (E) väljendub soojuses, seltsivuses, aktiivsuses, seiklusjanus ja positiivsetes emotsioonides.

Avatus (O) väljendub fantaasias, kunstis, tunnetes ja uutele ideedele avatuks olemises.

Sotsiaalsus (A) väljendub usalduses, siiruses, omakasupüüdmatuses, järeleandlikkuses, tagasihoidlikkuses ja osavõtlikkuses.

Meelekindlus (C) väljendub asjatundlikkuses, korralikkuses, kohusetundes, eesmärgipärasuses, enesedistsipliinis ja kaalutlemises.

Uurimused kinnitavad, et need viis seadumust on tõepoolest väga stabiilsed ning kord väljakujunenuna ei tee enam läbi suuri muutusi. See tähendab, et väljakujunenud isiksust − täiskasvanud inimest − ei ole suures osas enam võimalik muuta. Küll aga on võimalik suunata kujunemisjärgus v ä l j a k u j u n e m a t a  last. Sarnaselt kõveraks kasvanud puuga, mida ei ole võimalik enam sirgeks painutada. Võimalik olnuks see noore puuvõrse puhul.            

Sünnipärane, bioloogiline pool on aga vaid üks osa inimese terviklikust loomusest. Tegemaks õigeid otsuseid, vajab laps kasvatamist. Sünnipäraste seadumuste kogumist kujuneb suunamisel minapilt ja enesehinnang ning selginevad väärtused ja tegevusmudelid. Iseloomu põhiomadused on kasvatuse ja ümbruse kujundatavad.

Iseloomu teadlik kasvatamine  

Immanuel Kant eristas inimeses kaks suhteliselt iseseisvat osa: „puhta mõistuse“, mille väljund on mõistmine ja tarkus; ning „praktilise mõistuse“, mille väljund on ilu ja headus. Kumbki neist pole taandatav looduslikule ega loomalikule inimeses. Mõlemat tuleb teadlikult kasvatada. Inimese valikuvabadus selles seisnebki, et ta võib kogu oma elu mööda saata, jõudmata inimese tasandile. Ta võib elada kui loom, juhindudes looduslikest instinktidest ja kohandudes oludega. Kuid ta võib tõusta ka inimese tasemele.

Mõistust kui spetsiifiliselt inimlikku on ülistatud kogu uusaja. Inimene on inimene ainult mõtleva olendina. Immanuel Kanti järgi tähendab valgustatus vabanemist omaenese süü läbi tekkinud alaealisusest. See tähendab, et kaasasündinud mõistuse struktuurid tuleb täita konkreetse kogemusmaterjaliga – vaid nii muutub sünnipärane potentsiaal aktuaalsuseks. Lapse arengu juhtimine selles valdkonnas on läbi aegade olnud kooli ülesanne.

Hoopis keerulisem on arengu juhtimine ilu ja headuse valdkonnas. Rõhutame siinjuures, et Immanuel Kant seadis „praktilise mõistuse“ inimese elus määravamaks kui „puhta mõistuse“. Ent kuna viimane on teadusele väga raskesti haaratav, jäävadki selle „teadusevälised probleemid“ ka meie igapäevaelus sageli tagaplaanile.

„Hoia end lihtsana, heana, puhtana, väärikana, vabana peenutsemisest, õigluse sõbrana, aukartlikuna jumalate ees, heatahtlikuna, südamlikuna, täis tugevust sobivaiks tegudeks. Võitle, et jääda selliseks,“ kirjutas Marcus Aurelius. Selleni jõudmine nõuab iseloomu teadlikku kasvatamist.

Tegelikult on karakter (kr) sama mis iseloom. Eristamaks inimese bioloogilist loomust, karakterit tema vaimsest loomusest, mis kujuneb välja elu jooksul, kasutamegi viimase tähistamiseks teist samatähenduslikku terminit. Iseloom kujuneb eluolustiku ja kasvatuse, sealhulgas enesekasvatuse mõjul. Iseloom väljendub tegudes, hoiakutes, käitumises ja suhtlemises.

Hea iseloom

Arusaamine heast iseloomust on mõneti muutuv nähtus. Kui näiteks kuninganna Victoria aegsel Inglismaal oli hea iseloomuga inimene kasin, karske, kokkuhoidlik, puhas ja sotsiaalselt kõlbeline, siis Ameerika piirialadel oli hea iseloom seotud vapruse, sõltumatuse, nutikuse, töökuse ja visadusega.

2004. aastal ilmus Martin Seligmani ja Chris Petersoni 800-leheküljeline käsiraamat „Iseloomu tugevus ja voorused: käsiraamat ja klassifikatsioon“ („Character Strengths and Virtues: A Handbook and Classification“). Selle ilmumisest alates võime rääkida nn hea iseloomu teadusest.

See on terve mõistuse käsiraamat ehk peegelpilt iga terapeudi ja psühhiaatri raamaturiiulis olevast „Vaimsete häirete diagnostilisest ja statistilisest käsiraamatust“, kirjutasid autorid ise.

Kuni selle ajani tähendas iseloom midagi kaasasündinut ja muutumatut – midagi, mis määrab meie olemuse. Oma käsiraamatus õpetasid Seligman ja Peterson, et iseloom on komplekt oskusi ja omadusi, mis on muudetavad ja paindlikud. Nad selgitasid välja need omadused, mis on hinnatud kõigis ühiskondades ja igal ajastul. Sõelale jäi 24 iseloomuomadust, mis juhivad. sisuka ja õnneliku eluni, uskusid autorid.

Seda 24 omadusest koosnevat nimekirja on aga praktilises koolielus raske rakendada. Edasi töötades taandati 24 omadust seitsmele omadusele, mis eriti suure tõenäosusega juhivad õnneliku eluni. Need seitse omadust on visadus, enesekontroll, entusiasm, sotsiaalne intelligentsus, tänulikkus, optimism ja uudishimu (esialgu oli selle asemel armastus). Nendest seitsmest omadusest tehti kaheleheküljeline hindamisküsimustik, kus nimetatud omadusi hinnati viiepalliskaalas. Hindasid nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad.

See tähendab, et õpilast hinnati mitte ainult akadeemiliste tulemuste, vaid ka tema iseloomuomaduste – visaduse, enesekontrolli, entusiasmi, sotsiaalse intelligentsuse, tänulikkuse, optimismi ja uudishimu – järgi.

Selliseid nn iseloomuomaduste tunnistusi kasutatakse Ameerika Ühendriikide KIPP-koolides. See on USA riiklikus koolihariduses leviv koolitüüp, kus õpetatakse vaesema elanikkonna lapsi programmi „Teadmine on jõud“ („Knowledge Is Power Program“) järgi, et lapsed pääseksid edasi õppima ülikoolidesse. Õpilastes arendatakse lisaks akadeemilistele teadmistele ka visadust ja vastupidavust, oskust ülesandeid lõpule viia, raskustega toime tulla, julgust uusi väljakutseid vastu võtta ja uudseid lahendusi leida. KIPP-koolides on kõikjal seintel ja tahvlitel eesmärgid otse silme ees: „Ära kunagi anna alla“; „Ole töökas. Käitu viisakalt“; „Me ei jäta sind iialgi hätta!“; „Me kõik õpime“; „Leia oma kirg!“; „Igaüks on oluline“; „Abi on alati käeulatuses“; „Üks bänd, üks sound“ jms. Praegu tegutseb USA 20 osariigis ja Washingtonis kokku ligi 200 KIPP-kooli.

Niisiis on meil teadusuuringuis välja selekteeritud seitse iseloomuomadust, mille poole püüelda ja mida praktiseerida. Kuid on selgunud veel kontsentreeritum omaduste kogum, mida peaksid silmas pidama need, kes soovivad oma elus jõuda tippu – kõige silmapaistvamate ja austustväärivate inimete hulka.

Silmapaistvate inimeste iseloomuomadused

Stanfordi psühholoogi Catharine Coxi uurijate grupp analüüsis 301 erakordselt eduka ajaloolise isiku elulooandmeid. Nende seas oli luuletajaid, tähtsaid poliitikuid ja usuliidreid, teadlasi, sõjaväelasi, filosoofe, kunstnikke ja muusikuid. Uurijate algne eesmärk oli hinnata, kui targad need inimesed olid. Seda nii üksteise kui kogu ülejäänud inimkonnaga võrreldes. Uurijad otsisid märke intellektuaalsest varaküpsusest. Uuringu kokkuvõte on kirjas üle 800 lehekülje paksuses raamatus.

Coxi grupi hinnangul oli selle seltskonna kõig targem inimene filosoof John Stuart Mill. Tema lapseea IQ arvati olevat 190. Mill õppis kolmeaastaselt kreeka keelt, pani kuueaastasena kirja Rooma ajaloo ja aitas kaheteistkümneselt oma isal parandada India ajaloo käsikirja. 

Kõige väiksema intelligentsusega geeniuste hulka, kelle lapseea IQ oli hinnanguliselt 100–110, kuulusid uurijate hinnangu järgi Mikolaj Kopernik, Michael Farady ja Miguel de Cervantes. Isaac Newton jäi oma 130 punktiga kusagile keskele. Esikümne kõige silmapaistvamad geeniused olid Francis Bacon, Napoleon Bonaparte, Edmund Burke, Johann Wolfgang Goethe, Martin Luther, John Milton, Isaac Newton, William Pit, Voltaire ja George Washington. Coxi esikümnesse kuulujate keskmine lapseea IQ oli 146, lõpukümnesse kuulujatel aga 143. Vahe on tühine. Teisisõnu, intelligentsus ja silmapaistvuse seos oli Coxi valimi puhul ääretult vähene.

Uurides pingsalt tuhandete lehekülgede kaupa geeniuste eluloolisi andmeid, valiti välja 67 iseloomuomadust, kusjuures tehtud valik hõlmas skaalat, mida psühholoogid ka tänapäeval oluliseks peavad. Silmapaistvus polnud seotud ekstravertsuse, rõõmsameelsuse ega huumorimeelega, aga ka mitte kooliajal saadud heade hinnetega. Geeniusi eristas teistest neli iseloomuomadust, mida ühte koondatuna nimetati „motiivide püsivuseks“.

See tähendab esiteks tegutsemist kaugemaid eesmärke silmas pidades, st aktiivset valmistumist edaspidiseks eluks; teiseks püsivust – ei mingit „vahelduse otsimist“ ega püüdlemist „uudsema“ poole; kolmandaks tahtejõudu, visadust ja otsusekindlust jääda valitud kursil püsima; neljandaks sihikindlust ja kangekaelsust takistuste ületamisel.

Kokkuvõtet tehes märkis Cox, et suur, aga mitte suurim intelligentsus koos maksimaalse visadusega annab tulemuseks suurema silmapaistvuse kui suurim intelligentsus koos mõnevõrra väiksema püsivusega. Pidevalt ühe ala juurest teise juurde tormamine ei too kaasa häid tulemusi. Tõeliselt hea tulemuse saavutamiseks tuleb ennast ületada.