Distantsõpe kui tabu
Kevadel selgus, et käesolevaks õppeaastaks riik digiõpikute tasuta kasutamiseks enam raha ei leia. Kui õpetajate ühendused juhtisid HTM-i tähelepanu, et Opiqu kasutamisest sõltub õppe kvaliteet, ei peetud seda teemat oluliseks.
14. oktoobril avaldati uudis, et HTM eraldab 12 miljonit eurot õpilaste õpilünkade tasandamiseks. Minister Liina Kersna tõi oma postituses välja, et distantsõppe tagajärgedega, sh selle ajal tekkinud vaimse tervise probleemidega tuleb tegelda veel aastaid ja seepärast on ministeerium investeerinud 7,5 miljonit õpihuvilaagriteks ja 6 miljonit õpilünkade tasandamiseks. Lisaks on investeeritud asendusõpetajatesse, koolipsühholoogide tugiliini, eksamiteks valmistumise kursustesse jpm.
Samas ei ole ei selles ega ka varasemates samateemalistes postitustes välja toodud ühtegi tõenduspõhist ja põhjendatud analüüsi, mis näitaks, et õpilüngad ja vaimse tervise probleemid on seotud just distantsõppega, mitte ühiskonnas toimuva üldise segaduse ja ärevusega.
Minister toob samas postituses välja küsitlusega saadud arvud: 27% vastanutest märkis, et neil oli eelmise õppeaasta kevadel keeruline leida õppimiseks motivatsiooni, ning 9% kinnitas, et nende hinded halvenesid ja teemad ei saanud selgeks. Paraku ei ole keegi uurinud, millised oleksid need arvud olnud koroonavabal ajal. Paljud õpetajad on avaldanud arvamust, et proportsioonid oleksid olnud samad, kuid see on muidugi spekulatsioon, sest tõenduspõhiseid uuringuid selle kohta ei ole minulgi.
Nüüd on valitsus kehtestanud koroonaviiruse leviku takistamiseks mitmeid piiranguid. Samas koolide distantsõppele üleminek, mis eelmistel kordadel päriselt toimis, ei kuulu seekord meetmena valikusse. Miks? Kas distantsõppe tagajärgi peetakse rängemaks kui koroonasse haigestumist ja surma? Miks on saanud distantsõppest järsku tabu, mida igal võimalikul juhul vältida, selmet investeerida selle arengusse, et koolide distantsõppe korraldus ja võimekus muutuksid paremaks. Keskendume ikka ennetusele, mitte tagajärgede likvideerimisele.
Loomulikult vajame füüsilist kontakti ja meie vaimsele tervisele on parem suhelda inimestega näost näkku. Aga praegune olukord seda nii ehk naa ei võimalda. Teeme siis seda, mis digiriigile kohane – oleme veidi distantsõppes ja laseme olukorral rahuneda. Ja leiame palun ressursi, et distantsõppes oleks võimalik kvaliteeti tagada. Muidu jääb valitsuse 7. oktoobril kinnitatud digiühiskonna arengukava visioon „Eesti täis digiväge!“ lihtsalt kõlavaks loosungiks.
KOLLEEGID (ja autor)!
Kuna IT-inimesed ei tunne arengupsühholoogiat ja kognitiivset psühholoogiat (DIDAKTIKAGA), siis on nö moodsa sõnavaraga ja vahenditega LIHTNE rahvast hullutada.
Distantsõpe pole vastuvõetav mitte NIME POOLEST vaid ta on vastuolus sellega, kuis psühholoogiliselt toimub OMANDAMISPROTSESS … Selleks on 20. sajandi alusuuringud ja mingeid “tõenduspõhiseid” uusi uuringuid pole vaja (raiskame taas RAHA!). Õnneks avasid eelmise ÕPPEAASTA KOGEMUSED siin ka paljude õpetajate ja lastevanemate silmad …
P.S. Soovitavat kirjandust on raamatukese “Carpe diem! (2020) lõpus …
Mõtlemisrikast HINGEDEPÄEVA ja -AEGA kõigile!