Düsleksia – mitte ainult lastel

29. okt. 2021 Kadi Lukanenok, Tallinna Ülikooli eripedagoogika õppejõud, Eesti lugemisühingu düsleksia osakonna juht; Kaire Kroos, lapsevanem, „Düsleksia kapist välja“ algatuse autor - Kommenteeri artiklit
Üks tunnus, mis ka täiskasvanud düsleksiaga inimesi tihti saatma jääb, on aeglane lugemiskiirus. Foto: Unsplash

Oktoober on traditsiooniliselt rahvusvaheline düsleksiateadlikkuse kuu ning tänavu on teemaks täiskasvanute düsleksia.

Kadi Lukanenok.

Eesti keele- ja haridusruumis kasutatakse lugemisega seotud raskustest rääkides mõisteid düsleksia ja lugemisraskus. Sagedamini on kasutusel lugemisraskus, mis viitab justkui kõigile lugemisega seotud raskustele. Mahajäämus lugemises võib olla tingitud mitmesugustest põhjustest – näiteks ei ole laps käinud koolieelses lasteasutuses või õpib lugema mitte enda emakeeles. Düsleksia põhjus aga peitub ajukoore tavalisest erinevas ehituses ja see mõjutab inimest kogu elu jooksul. Düsleksia puhul on inimese lugemisoskus sobiva õpetuse, normi piiresse jääva intellekti ja rahuldavate sotsiaalmajanduslike võimaluste juures oluliselt kehvem, kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. Düsleksiat ja düsgraafiat esineb palju rohkem, kui oleme harjunud arvama: rahvusvahelised uuringud on näidanud, et see puudutab vähemalt iga kümnendat inimest. Arvestades, et Eestis alustab aastas kooliteed umbes 14 500 last, võib arvata, et ühes aastakäigus on vähemalt tuhatkond düsleksiaga last. Enamik düsleksiaga lapsi õpib lugema ja suuremad raskused kirjaoskusega kaovad hiljemalt noorukieas.

Kaire Kroos.

Düsleksia on pärilik

Düsleksia ei ole seotud inimese intellektiga. Düsleksiaga inimeste seas on palju väga andekaid ja elus suurepäraselt hakkama saavaid inimesi: düsleksia on nii Rootsi kuningaperes, telekokk Jamie Oliveril, ärimees Richard Bransonil kui ka näitleja Tom Cruise’il. Väidetavalt oli düsleksia märke ka Leonardo da Vincil ja Albert Einsteinil. Paljud düslektikud on teostanud ennast kunstniku, disaineri või arhitektina ning arvatakse, et näitlejate ja poliitikute hulgas on ebaproportsionaalselt palju düsleksiaga inimesi. Düsleksia on pärilik – kui ühel vanemal on düsleksia, on vähemalt 50% võimalus, et ka lapsel on düsleksia. Kui aga düsleksia on õel või vennal, on tõenäosus veelgi suurem. 

Kui laste puhul on düsleksia märke võimalik märgata juba lasteaiaeas, siis täiskasvanud on tihti õppinud oma düsleksiaga elama ja düsleksia tunnuseid (aeglane lugemiskiirus, sagedased kirjavead, raskused võõrkeelte õppimisel jne) varjama. On tavapärane, et lugemise ja kirjutamisega seotud väljakutseid maskeeritakse osavalt, mingeid tegevusi välditakse või siis kasutatakse – tihti varjatult – lisatuge. Kahjuks seostuvad düsleksiaga jätkuvalt valehäbi ja stigmad ja siin peituvadki põhjused, miks täiskasvanute düsleksia on kogu maailmas vähe tähelepanu saanud. 

Kuidas raskusi leevendada?

Üks tunnus, mis ka täiskasvanud düsleksiaga inimesi tihti saatma jääb, on madal lugemiskiirus. Paljude jaoks algab sellest väsitav nõiaring: aeglane lugemine ja tehtavate vigade suur arv tingivad vajaduse korduva lugemise järele veendumaks, et loetut on mõistetud õigesti. Korduv lugemine on aga aja- ja energiamahukas, mis tähendab, et lugemisele kulutatakse palju aega ja energiat. Vigade tegemine tekitab kartuse läbikukkumise ees, mis omakorda rõhutab vajadust täiendava(te) kontrollimis(t)e järele, suurendab koormust ning võib viia ülekoormatusele. Sarnane reaktsioonide ahel võib käivituda kirjutamisel. Raskused võivad endast märku anda taas kriitilistes oludes, näiteks väsimuse korral, emotsionaalselt ärevas seisundis, ajasurve all ja teistes pingeolukordades. Düsleksia varjupool on, et tihti kaasneb sellega emotsionaalne ja vaimne kurnatus ning madal enesehinnang. Meie keskel elab ja töötab palju inimesi, kes kogevad düsleksiast tulenevaid raskusi iga päev.

Tänapäeval teame, et düsleksiast tulenevaid raskusi on võimalik tõhusate ja süstemaatiliste õpetamis- ja toetusstrateegiatega leevendada. Rahvusvaheliste uuringutega on jõutud järeldusele, et kui alustada düsleksiaga lapsele abi andmisega 1.–3. klassis, on suur tõenäosus saavutada eakaaslastega ligilähedane lugemise tase.

Kindlasti ei ole hilja abi otsida ka täiskasvanuna. Mitmetes arenenud riikides on kogunud populaarsust täiskasvanutele mõeldud lugemisõpetused ja harjutusvara. Asjakohased on täiskasvanutele suunatud enesehindamise ja -arendamise juhised, sõprade ja saatusekaaslaste tugi, mõistvad ja julgustavad suhted sõprade ja töökaaslastega. Täiskasvanu, nagu ka lapse puhul on oluline aidata inimesel leida oma tugevused. Kuna paljudel düsleksiaga inimestel on raskusi oma aja planeerimisel ja organiseerimisel, võivad täiskasvanutele abiks olla vahendid, mis aitavad tööd organiseerida: kavad, nimekirjad, joonised, idee- ja mõttekaardid, värvikoodide ja sümbolite kasutamine. Samuti leiavad paljud abi keelekorrektoritest, audioraamatutest jne.

Düsleksia kui võimalus

Viimasel aastakümnel kogub maailmas järjest enam hoogu lähenemine, mis tiivustab düsleksiat nägema võimaluse, mitte ainult probleemina. Düsleksiaga inimestel on tihtilugu väga elav kujutlusvõime, suur uudishimu ja tunnetuslik tarve saada uusi teadmisi ning oskus näha n-ö suurt pilti. Paljusid düsleksiaga inimesi iseloomustab uuendusmeelsus, võime mõelda mittetraditsiooniliselt, pakkuda loovaid lahendusi ning lõhkuda senist rutiini ja kinnistunud ideid. Düsleksiaga inimestele omased mitteformaalsed ja loovad lahendused ilmnevad sageli pildilises, kolmemõõtmelises mõtlemises ja ruumilises tundlikkuses. Nad on tihti väga suure töövõimega, kõrge emotsionaalse intelligentsusega, koostööaltid ja pühendunud. Just nende oskuste järele on tööturul suur nõudlus.

Soovitusi õpetajatele ja vanematele

Et düsleksiaga laps saaks tulevikus täielikult oma potentsiaali ära kasutada, peame kindlustama talle positiivse ning tema võimetest ja väljakutsetest lähtuva koolikogemuse, mis aitab hoida eneseusku, motivatsiooni ja toimetulekut. Alljärgnevalt valik soovitusi õpetajatele ja lapsevanematele.

  • Keskendu tugevustele. Düsleksiaga lapsed ja noored on kogenud läbikukkumist ega usu tihti ise, et on võimelised õppima. Suuna ja arenda teadlikult lapse tugevusi ja tunnusta ka väikeseid saavutusi. 
  • Väldi võrdlemist ja sildistamist. Ära võrdle düsleksiaga õpilast koolikaaslaste, õdede-vendadega, samuti väldi nende panemist olukorda, kus nad peavad tunnetama läbikukkumist.
  • Seleta suuliselt üle, mida on vaja teha, ja leia viis, kuidas tähtsat infot esile tõsta. Düsleksiaga õpilasel on lihtsam ülesannetega toime tulla, kui tal on samm-sammult selged juhised. Anna neile väljaprint ja palu, et nad jooniksid alla või märgiksid muul moel tähtsad kohad tekstis. 
  • Püstita reaalsed eesmärgid. Düsleksiaga õpilased võivad olla suuliselt väga võimekad, aga neil võib olla suuri raskusi oma mõtete kirjalikul esitamisel. Suureks abiks on, kui düsleksiaga õpilasel lubatakse vastata suuliselt ning kasutada ka tunnis arvutit koos õigekirja korrektoriga.
  • Düsleksiaga lapsed vajavad rohkem aega lugemiseks, teksti mõistmiseks ja kirjutamiseks. Seetõttu on oluline anda neile õpilastele kodutööde tegemiseks ning tunnikontrollide, kontrolltööde ja eksamite sooritamiseks lisaaega. 
  • Õppimine ei pea toimuma ainult lugemise kaudu. Õppimist kergendab oluliselt, kui pakkuda neile õpilastele võimalust õppida teiste meediumite kaudu, kasutades audioraamatuid, videoid, illustratiivseid materjale, skeeme ja jooniseid. 
  • Paku tuge lugemisoskuse järjepideval arendamisel. Düsleksia on elukestev ning tulemusteni jõudmine võtab aega ja nõuab palju lisatööd.

Eesti lugemisühingu nimel oleme tänulikud kõigile, kes osalesid 4. oktoobril toimunud üritusel ja muutsid selle oma lugude rääkimise, kommenteerimise ning aruteludega väga sisukaks.


Düsleksiakuu raames korraldas Eesti lugemisühing 4. oktoobril Tallinna Keskraamatukogus düsleksia infopäeva, kus jagasid oma kogemust inimesed, keda antud teema isiklikult puudutab 

Kristel Lempu, eripedagoog, logopeed, lasteraamatute autor: 

Minu põhikoolis õppimise ajal ei räägitud midagi kirjutamise ja lugemise raskustest. Kuulsin esimest korda sõna „düsgraafia“ oma keskkooli kirjanduse õpetajalt. Olin väga hea kirjandite kirjutaja, aga õigekirjas oli vigu, mis panid õpetaja küsima, kas ma olen olnud düsgraafik. Jah, õigekiri oli mulle väga raske, etteütlusi kartsin, sest sain halva hinde. Seega, arvasin, et olen olnud düsgraafik. Minu õnneks on mu ema eesti keele õpetaja ja tänu talle ning oma visale tööle saan praegu kirjutamisega hästi hakkama. Vajadusel kontrollin sõnade õigekirja sõnaraamatust. Lugema õppida ei olnud mul raske, sest see huvitas mind. Ema eeskujul lausa neelasin raamatuid. Aga võõrkeele lugemine oli raske. Veerin senini vene keele sõnu. Alles siis, kui olin lõpetanud logopeediaõpingud ülikoolis ja näinud, millist vaeva nägid lugema õppimisega minu kaks last kolmest, sain aru, et olen neile pärandanud oma lugemisraskuse. Häälega loen praeguseni konarlikult, häbenen seda. Kes mõistaks, kuidas saab raamatuid kirjutav logopeed halvasti lugeda? Õnneks pean täiskasvanutele ette lugema vaid näiteringis, aga seal olen sõprade seltsis.

Unistan sellest, et head ja kuulsad kirjanikud õpiksid raamatuid kirjutama ka lihtsas keeles või lubaksid neid lihtsaks ümber kirjutada. Et meie, düsleksiaga inimesed, saaksime õppida raamatuid armastama.

Olev Mihkelmaa, fotograaf: 

Kooli ajal pidin oma düsgraafiaga üksjagu vaeva nägema. 1990. aastate alguses teati sellest probleemist veel vähem kui praegu. Logopeedilist abi ma peaaegu ei saanud.

Vabakutselise fotograafina pole mul häälikupikkuse ja muud kirjutamisvead otseseks takistuseks. Olulisemad tekstid pean laskma kellelgi üle vaadata. Kui see võimalus puudub, loen kirjutatu mitu korda üle. Muuhulgas sõnahaaval tagantpoolt ettepoole. Vahel hakin lugemisel sõnad tükkideks, sest silbitada ma ei oska. Mõnikord teavitan teksti saajat enda probleemist ette.

Laiemas mõttes ei lase ma düsgraafial enda elu häirida. Loomulikult kaasneb sellega arusaamatusi, piinlikke momente ja naljagi. Tavainimestel on üsna raske tajuda, kuidas on võimalik valesti kirjutada ja enda vigu mitte näha, aga see on tõesti võimalik.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!