Haridus 30 aasta pärast (1): Margit Sutrop: Eestile on vaja haridusrevolutsiooni
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
Professor Margit Sutrop peab praegust olukorda haridusrevolutsiooni-eelseks – uuenenud vaim on kammitsas vanas vormis.
Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop on tegelnud hariduse tulevikuvisiooniga juba pikemat aega. Ta on osalenud Eesti elukestva õppe strateegia 2020 koostamisel ja olnud juhtkomisjoni liige Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2021–2035 „Haridusvisioon 2035“ loomisel, kus juhtis väärtuste ja vastutuse ekspertkomisjoni. Ent mis on tema jaoks oluline järgneva 30 aasta jooksul?
Kui heita pilk Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamise järel toimunud muutustele hariduses möödunud 30 aasta jooksul, siis mis on meil hästi ja millega on vaja pakiliselt tegelda?
Hästi on see, et meil on toimunud paradigma muutus. Sihid, kuhu Eesti haridus peaks suunduma, on kokku lepitud: liigume tuupimiskoolilt õppijakeskse, väärtuspõhise kooli poole, kus õppija pole mitte objekt, vaid on subjekt, kes peab oma õppimist ise juhtima. Sellises koolis on õpetaja ja õppija partnerid: õpetaja ülesandeks ei peeta üksnes teadmiste edastamist, vaid õppimist toetava keskkonna loomist ning tagasi- ja edasiside andmist õpilasele. Õppimine on elukestev ja toimub igal pool: mitte ainult koolipingis, vaid ka muuseumis, teatris, kontserdil ja sportides. Õpitakse ka huvi- ja informaalse hariduse kaudu. Näiteks õpetab keegi sind oma ettevõtet rajama, või õpetab vanaema sokikanda kuduma või vanaisa maal niitmist või jalgratta parandamist.
Põhimõtted, missugune võiks haridus olla 30 aasta pärast, on sõnastatud ja kokku lepitud, ent nende ellu rakendamisega tuleb veel palju tööd teha.
Küsimus ongi, kuidas see sõnastatud arusaam kajastub õppekavades ja tegelikus koolielus. Meil on palju väga häid koole ja suurepäraseid õpetajaid. Aga kohati on suured käärid selle vahel, mis on kokku lepitud, ja selle vahel, mis tegelikult toimub. Uuenenud vaim on kammitsas vanas vormis. Kuidas vana vorm ära lõhkuda ja luua sobiv vorm uuenenud vaimule? See on praegu lausa elu ja surma küsimus, sest õpetajad tunnetavad teravalt lõhet deklareeritud ja tegelike, elatavate väärtuste vahel.
Materiaalset keskkonda oleme tublisti muutnud: meil on palju uusi ilusaid koolimaju, meie koolide arvutipark ja internetiühendus on isegi parem kui paljudes arenenud riikides, kasvõi Saksamaal. Aga õpetatakse valdavalt ikka vanamoodi: õpetatakse õpikut, mitte inimest. Õpetajad nõustuvad, et tuleb toetada iga lapse individuaalset arengut. Aga kuidas märgata igaühe vajadusi? Kuidas jagada oma tähelepanu? Kuidas anda tagasi- ja edasisidet nii, et õppijal oleks sellest kasu? Kust võtta aega igaühega eraldi tegelemiseks?
Õpetajate tunnikoormus on väga suur ja kõik muud tegevused – arenguvestlused, juhendamine, ülesannete koostamine ning tagasisidestamine – tulevad normkoormusele lisaks. Paljud head õpetajad ütlevad, et töötavad 55 tundi nädalas. Läbipõlemine on nii kerge tulema!
Tulevikus peaks õppimine olema elukestev, toimuma avatud õpiruumis, vastavalt õpilase võimetele ja huvidele. Mida on vaja, et see kõik ikka ellu jõuaks?
Selleks on vaja, et õpetaja oskaks õpilastele nii tagasi- kui ka edasisidet anda ning tal oleks aega laste huvisid ja kalduvusi toetada. Meil on puudus individualiseeritud õpetamist toetavatest õppevahenditest. Samuti pole meil piisavalt sellekohaseid hindamisvahendeid. Öeldakse ju, et saad seda, mida mõõdad. Kui hindad eksamitel vaid teadmisi, siis neid ka õpetatakse. Kui aga tahad, et õpetajad paneksid rõhku pädevuste kujundamisele, tuleb keskenduda nende hindamisele. Kuigi õppekavas seatakse eesmärgiks pädevuste kujundamine, mõõdavad eksamid ja testid ikka peamiselt teadmisi, pöörates vähem tähelepanu oskustele ja hoiakutele. Nii elab tuupimiskool vaikselt edasi, kuigi kõik nõustuvad, et õpetaja ülesanne ei ole kontrollida, mis on kahe kõrva vahele pidama jäänud. Nagu öeldud, see on: luua õppimist toetav keskkond ning tagasi- ja edasisidestada õppimist.
Mõni praktiline näide?
Iga õppeaine tarvis peab olema eri tasemega ülesannete pakette. Näiteks kui õpilasel on gümnaasiumis huvi kirjandusega süvitsi tegelda, saab ta lugemiseks põnevaid lisamaterjale, esseesid, artikleid. Või näiteks Tammsaare „Tõde ja õigust“ lugedes suunatakse ta lugema ka Dostojevskit ja Goethet, või kui õpid Jaan Krossi loomingut, saad lisaks filosoofilist kirjandust, et arutleda Krossi eetiliste dilemmade üle. Neile aga, kel läheb kirjandusteoste lugemine vaevaliselt, võiks läheneda mõne teise meediumi kaudu, olgu filmi või teabeteksti kaudu, et aidata neil võrdluse kaudu mõista kirjandusteksti eripära ja tekitada huvi kirjanduse vastu. Kirjandustunni eesmärk peaks ju olema mitte läbi võtta hulk teoseid, vaid kujundada lugemisharjumust ja arendada tekstiloome ning kunstilise teksti analüüsi ja tõlgendamise oskust.
Ülesannete loomine tähendab aga õpetajale lisakoormust. Nende oskuste kujundamist toetavaid materjale ei peaks õpetajad ise välja mõtlema, vaid neid peaksid koostama oma valdkonna eksperdid.
Eriti tuleb see vajadus välja siis, kui räägime ühtsest Eesti koolist ja tahame eesti keelest erineva emakeelega lapsi eestikeelsesse kooli sulandada. Ka see on erivajadus, kui Eesti kooli lisandub 800–1200 eesti keelest erineva emakeelega last aastas, nagu on juhtunud viimasel kolmel aastal. Lapsed tulevad keskkonnast, kus kultuuritaust ja kontekst võivad olla teistsugused, mistõttu on ka neile eesti kultuuri võtmetekstide mõistmiseks vaja lisalugemist või võrdlevaid tõlgendusi. Meie kolleegid semiootikud Tartu Ülikoolist on juba loonud selliseid lisamaterjale, mis tõlgendavad teksti eri emakeele ja kultuuritaustaga õppurile. Aga selliseid õppevahendeid on vaja nii kirjanduse kui ka ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamiseks.
Praegu on õpikute ja metoodiliste vahendite loomine turupõhine ja jäme ots on kirjastuste käes, kõrgkoolid on vaid väga servapidi kaasatud. Vajame paremat planeerimist ning ministeeriumi kui tellija, kirjastajate, koolide, ülikoolide ja aineliitude koostööd, aga selle taust peab olema ainekavade reform.
Eksperdid tahavad, et just nende õppeaine saaks võimalikult palju tunde, mis lõpuks koormab üle nii õpilased kui õpetajad. Kas 30 aasta pärast on paremini?
Kui 2011. a tulid uued riiklikud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, siis ütlesime, et alustada tuleks küsimusest, mida õppijal on vaja teada ja osata. Alustada tuleks küsimusest „Miks õppida?“, mitte „Mida õppida?“.
Kõik algab õppekavadest. Analüüsid on näidanud, et meil on praegu õppekavas liiga palju aineid, kasvõi nt naabermaa Soomega võrreldes. See ei võimalda süveneda ja paneb õpilastele liigse surve kõigiks neiks aineteks korraga ette valmistada. Ainekavad on aga omakorda ülekoormatud.
On selge, et kui iga aineliit proovib juurde pressida materjali ja ainetundide hulka, kasvavad need eksponentsiaalselt ja faktide hulk, mida ära õppida, suureneb. Kuid küsimus pole mitte faktide äraõppimises, vaid pädevuste omandamises. Missuguste pädevustega peaks noor inimene ellu astuma? Millistes ainetes ja kuidas neid anda? See tähendaks lõimitud õpet ja integratsiooni ainete vahel. Näiteks inglise keele, ajaloo ja geograafia puhul on kindlasti võimalik läbi mõelda, kuidas neid siduda. Kuidas anda üks ülesanne, mitte kolm. Algul nõuab kolme ainet hõlmava ülesande väljamõtlemine palju aega ja õpetajate koostööd, aga hiljem hoiab see kokku nii õpilaste kui õpetajate aega.
Sa räägid põhimõtteliselt haridusrevolutsioonist.
Jah, seda võib haridusrevolutsiooniks nimetada küll. Aga meil juba ongi revolutsiooniline olukord, kus enam endistviisi ei saa. Riigikogu kultuurikomisjon sai kirja õpetajate kõneisikult Madis Somelarilt, kes ütles, et endistviisi õpetajad enam jätkata ei taha ja riik enam samamoodi edasi ka ei saa. Midagi tuleb ette võtta, sest õpetajate põud on juba praegu suur ja kõikidesse koolidesse kvalifitseeritud õpetajaid ei jätku. Aga olukord läheb järjest hullemaks, sest vanaduspensionile siirdujate asemele on vaja järelkasvu.
Üks probleem on kindlasti see, et koormus ja vastutus, mis õpetajal on, ei ole vastavuses palgaga. Ma arvan, et õpetajate palk peaks olema mitte ainult kõrgem, vaid rohkem diferentseeritud ja tulemuspõhine. Aga selleks, et palku diferentseerida, on meil vaja õpetaja töö hindamisvahendeid. Kui tahaksime hinnata näiteks seda, kas õpetaja on tulemuslikult kujundanud õpilaste koostööoskust, siis peaksime suutma hinnata nii õpilaste koostööoskusi kui ka seda, mis on õpetaja panus sellesse.
Sama puudutab ju ka väärtuskasvatust. Me oleme üle läinud väärtuspõhisele koolile, oleme kokku leppinud, et teadmiste ja oskuste kõrval on olulised ka väärtushoiakud. Aga et õpetajal oleks motivatsioon tegelda ka väärtuskasvatusega, peab hindama sedagi, kuidas õpetaja on kasvatustööga toime tulnud. Kuidas väärtuskasvatust hinnata? Eetikakeskuse poolt hea kooli eksperdi tiitli saanud kooli direktor Erli Aasamets ütleb, et Kilingi-Nõmme gümnaasiumi jaoks on kolm kriteeriumi, kuidas mõõta kasvatustöö edukust: kui palju on vilistlastel lapsi, kui palju maksavad nad makse ja see, et neil pole seaduserikkumisi karistusregistris.
On muidugi õige, et tõeline eksam on elu, ent me peame saama hinnata ka seda, millist lisandväärtust on andnud kool õpilaste eluks ettevalmistamisse.
Eetikakeskus on juba kümme aastat tagasi rõhutanud, et kooli headust ei mõõda riigieksamite tulemused: esiteks ei mõõda eksamid praegu õigeid asju (eksamid peaksid mõõtma pädevusi, mitte teadmisi) ja teiseks ei saa eksamitulemuste alusel öelda, et kool on teinud head tööd, sest me ei tea, millist lisandväärtust kool on andnud. Vastukaaluks koolide pingeridadele on eetikakeskuse juhtimisel valminud hea kooli mudel, mis kirjeldab hea kooli aspekte neljas valdkonnas: õppe- ja kasvatustöö, koostöö ja koolikultuur, koolikeskkond ning väärtuspõhine juhtimine. Oleme tunnustusprogrammi kaudu toetanud koolide eneseanalüüsi kõigis neis valdkondades ja andnud välja kolmes eri kategoorias tunnustusi. Aasta lõpuks on valmimas ka eneseanalüüsi käsiraamat prof Halliki Harro-Loiti juhtimisel.
Kas aga ainuüksi teadmistest piisab meie ees seisvate keeruliste ülesannete lahendamiseks? Ajalugu on näidanud, et kõrge intellekt ei tähenda veel empaatia ja kaastunde olemasolu.
Olen nõus, et tark ja halb inimene on ohtlikum kui rumal ja halb. Seetõttu ongi oluline, et kool tegeleks ka väärtuskasvatusega ja aitaks noorel inimesel oma väärtustes selgusele jõuda ja mõista oma tegude tagajärgi. Kool peaks aitama kujundada välja sellised väärtused, mis võimaldavad inimesel elada head elu. Juba antiikfilosoofid teadsid, et hea elu on võimalik vaid siis, kui elada moraalselt head elu. Moraalselt hea elu tähendab hoolivust kaasinimeste ja ümbritseva looduse suhtes.
Hoolivust ja empaatiat saab kindlasti kasvatada. Eriti hästi aitavad seda teha kirjandus ja kunstid, sest need võimaldavad panna inimesel end teise kingadesse ja näha maailma teise inimese pilgu läbi. Oluline on aga kujundada ka ühiskondlikku närvi ja vastutustunnet. Selleks aitavad kaasa arutelud aktuaalsete ühiskondlike küsimuste ning maailma ees seisvate probleemide üle.
Haridusrevolutsiooni on vaja kogu Euroopas, mitte ainult Eestis.Bologna kõrgharidusreform ei õigusta ammu enam ennast.
PISA testide paistel enda soojendamine ja kiitmine.. No, kaua võib?
Miks õppida, kuidas õppida ja mida õppida?
Väga oluline on “kuidas” – seda reformi pole eesti koolis veel toimunud. Ikka on valdav vanamoodi, kordamismeetodil, käetõstmine ja pähetuupimine.
Head INIMESED!
On sügav EKSITUS, et meie kool vajab REFORME! Juba 50 aastat tagasi tehti alusuuringutega kindlaks, et OMANDAISE ALUSEKS on tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil, mida mõtlevad õpetajad kasutasid ka varem. Aga noored õpetajad ei tea sellest midagi… See tuleb lihtsalt ellu rakendada – kehtib ka 30 aasta pärast. TEADUS on kindlaks teinud ka, kuis omandatud teadmisi kasutada MÕTLEISE ARENDAMISEL – viigem see kõik õpetajakoolitusse!
Lembit Jakobson! – Sul on õigus – see on Euroopa ja isegi maailma probleem, sest just neid ahvides lammutasime Eestis sellegi väärtusliku, mis meil oli …
Lapsevanem! – Võtke teadmiseks, et kordamine, käetõstmine ja “tuupiminegi” jäävad kooli isegi 30 aasta pärast. Selle paneb paika arengupsühholoogia!
Hr Leppik, see, mida Teie omandamiseks nimetate, on kognitiivse taksonoomia kõige madalam tase (meelde jätmine ja üles ütlemine). Sellele oli kogu vana haridussüsteem orienteeritud: kuula sõna, jäta meelde, kui küsitakse, siis vurista ette. Koolis ütleb õpetaja ja tööl brigadir, mida vaja teha. Endal pole palju mõelda vaja. Aga selliseid töökohti, kus brigadir ütleb, mida teha, jääb kiires tempos vähemaks: inimesed asendatakse masinatega. Et inimesed suudaksid teha neid töid, milleks masinad võimelised pole, peavad nad koolist saama kõrgema taseme võimekused: omandatu mõistmine, rakendamine, loomine, hindamine. Neid tuleb arendada koos teadmiste omandamisega, mitte selle järel.
P.S.
Minu eelneva kommentaari peale kirjutas üks vana kolleeg – koolis on kõik ju peapeale pööratud … Mõned ajad tagasi sai ÕPETAJATÖÖ eest isegi ühe elutööpreemia inimene, kelle koolitundides valitses korralagedus, kus midagi ei omandatud! Aga ta oli sõnaosav suhtleja ja karjerist … Vaat, mis juhtub, kui otsusi langetavad koolitööd mittetundvad inimesed!
Olen selle ÕPETAJAGA nõus. Nägin, kasvõi õpetajate atesteerimisega SEOSES onupojapoliitikat, lipitsemist ja tohutut SILMAKIRJATSEMIST …
P.P.S. – Lp. Hilja!
Kui meie gümnaasumilõpetajate arukus (IQ) on 21.sajandil kukkunud üle 8 (!) standartpunkti, siis ei suuda nad KINDLASTI täita Teie loetletud tegevusi. Soovitan süvenenult lugeda lihtsas keeles kirjutatud raamatuid “Mõtlemine on huvitav”(2003) või “Lapse arendamine algab hällist”(2009), sest inimese kõige keerukamate psüühiliste protsesside ARENDAMIST ei selgitata kommentaaridega.
Oh, aeg! – vana koolmeistrina tahaks ikka inimesi HARIDA!
Lp. Hilja poolt tõstatatud probleemi on Eestis juba aastaid LIHTSUSTATULT VAADELDUD … Tean, et paljud inimesed LOEVAD tänapäeval vähe, seepärast soovitan ka veebiloengut “Inimese kujunemine arukaks olendiks”, mille 1.osas on just ARENDAISE teemal (teaduslikku) juttu.
Kes aga TEADUST (ja mind – hm!) talub, see võib Youtubi lüüa minu nime, et kuulata-vaadata kokku NELJA loengut… “Didaktikas vajalikust kirjandusest” – arvutis viib ka ühe loengu juurde. Ja kõik ikka tasuta!