Haridus 30 aasta pärast (2): Kui kaua uus õpikäsitus vastu peab?
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
Meie muutunud õpikäsitus (MÕK) on praeguseks üle kümne aasta vana, aga kas ta paneb veel 30 aastat vastu? Kui kaua suudab ta üha uusi haridusuuringute tulemusi alla neelata?
Finantsanalüütik Nassim Nicholas Taleb kirjutab oma raamatus „Antihabras“ Lindy efektist, mis on oma nime saanud New Yorgis asuva kohviku järgi. Näitlejad arutavad seal pärast etendust, kui kaua võib mingi etendus veel mängukavas püsida. Analüütikud võtsid asja käsile ning arvutasid välja, et tõenäoliselt mängitakse iga etendust keskmiselt teist sama palju veel, kui seda juba tehtud on. Shakespeare’i on mängitud sajandeid ja tõenäoliselt mängitakse teist niipalju veel. Tõenäoline aegumistähtaeg liigub seega tagurpidi. Näiteks kui raamatust on antud 40 aastat välja kordustrükke, siis tõenäoliselt antakse 40 aastat veel. Aga kas võime öelda, et kümneaastaseks saanud muutunud õpikäsitus peab vastu veel vähemalt kümme aastat? Või isegi kolmkümmend?
Mis siis püsib ja mis kaob? Kool kui tehnoloogia, mis oli mõeldud eelkõige lugemise, kirjutamise ja arvutamise õpetamiseks, on olnud käibel juba sumerite ajast umbes 3000 aastat ning peaks seega tõenäoliselt vähemalt teise 3000 veel kestma. Nende kolme oskuse õppimine ja õpetamine on tülikas ning nõuab eraldi institutsiooni. Kõik need moodsad lisakohustused, mis on koolile aegade jooksul lisandunud, püsivad tõenäoliselt vähem. Moodne on see, mis kähku moest ära läheb. Hariduses viitavad moodsusele sõnad „uus“, „muutunud“, „nüüdisaegne“ jt. Maailm muutub ja kool koos sellega. Hariduse muutumise vajalikkust õigustab ka sel sajandil plahvatuslikult kasvanud haridusuuringute hulk, mille leide soovitatakse kiiresti klassiruumis kasutama hakata. Koos uue kleidiga tuleb võtta kasutusele ka uus ja moodsam õpikäsitus.
Loov oldi juba kiviajal
Meile on jäänud mulje, et loovuse ja koostöö toomine kooli on midagi põhimõtteliselt uut. Noorte haridusuurijate ResearchED koolkonna üks aktiivsemaid esindajaid David Didau osutab aga oma raamatus „Making Kids Cleverer“, et loomingulisust, koostööd, probleemide lahendamise oskust, kriitilist mõtlemist ja kommunikatsiooni oli vaja juba kiviajal ning 21. sajandil rakendatakse loovust lihtsalt teistsuguste teadmiste kontekstis. Didau rõhutab uute teadmiste omandamise tähtsust. Ta hoiatab, et tänapäeval ei tohiks piirduda lihtsalt otsingumootori kasutamise õpetamisega lootuses, et ülejäänuga saavad õpilased ise hakkama. Kust õpilased teavad, mida nad peaksid teadma ja mida internetist otsima? Õpilane saab 21. sajandil oma sünnipärast loovust rakendada vaid siis, kui tal on head 21. sajandi teadmised, rõhutab Didau. Loomingulisus saab põhineda vaid sellel, mis meil pikaajamälus juba on. Pigem pole vaja probleemilahendust eriti õpetada, sest evolutsioonilistel põhjustel otsime me lausa instinktiivselt probleemidele lahendusi (bioloogiliselt esmane kohanemine). Me näeme analoogiaid, varasemaid edukaid lahendusi, oskame edukat skeemi kokku panna ja otsida, kuni leiame töötava lahenduse. Põhjuse-tagajärje analüüsivõime on evolutsiooniline adaptatsioon, mille õpivad ka väiksed lapsed kiiresti ära.
Aga kuidas toetatakse õpilase loovust 30 aasta pärast? Andrew Marr ütleb selle kohta, et suguharu tarkus ja radikalism peavad olema tasakaalus. Radikaalsuse tagavad ilmselt personaalsed õpiteed, mida võimaldab üsna varsti arvutipõhine õpe. Teisalt on kontaktõpe, sotsiaalne õppimine ja jäljendamine ajahambale hästi vastu pidanud ja ilmselt peavad teist niisama palju veel, sest sellel on evolutsioonilised põhjused.
Kas stressi on vaja?
USA tõenduspõhise hariduse esindaja Daniel Willingam kirjutab oma raamatus „Why Don’t Students Like School?“, et inimese aju ei olegi kohanenud mõtlemiseks, vaid pigem selleks, kuidas sellest kõrvale vingerdada ja olemasolevale rutiinile tugineda või mõnelt autoriteedilt nõu küsida. See teeb õppimise keeruliseks mitte ainult praegu, vaid ka 30 aasta pärast. Samas oleme uudishimulikud ning edusammude järel vallandub meil ajus dopamiin, mis asja päästab. Kuid Willingam märgib, et ülesanded koolis ei tohi olla liiga rasked, sest siis jäävad edusammud tulemata. Teisalt ei tohi kõik olla ka liiga kerge ja täiesti stressivaba – siis pole jälle huvitav. Kool suudab 30 aasta pärast õpet kindlasti rohkem personaliseerida ja pakkuda optimaalsemat õpikogemust kõigile, kuid õppimine eeldab siiski, et õpilane „ei vingerda mõtlemise eest kõrvale“, vaid näeb vähemalt lugemise, kirjutamise ja arvutama õppimisega tublisti vaeva, sest neid oskusi läheb tulevikuski kindlasti vaja, usub Willingam.
USA psühholoog ja Lev Võgotski kaasaegne Evgeni Sokolov on sama dilemma kokku võtnud nii: meile meeldib olla keskkonnas, kus kõik on ootuspärane, kuid me oleme evolutsiooniliselt valmis ka mitteootuspärases keskkonnas käituma ja õppima. Meil on tundmatu stiimuli ilmnemisel olemas orienteerivad refleksid, mis käivitavad uudishimu ja uuriva käitumise. Käivitub dopamiiniahel, põgene-ründa-mobilisatsioon ja ootamatutes olukordades õpime me eriti hoolega. Ilmselt ka 30 aasta pärast. Seega paras annus stressi, eksamid ja isegi numbrilised hinded võivad mõistlikes piires ka tulevikus kasulikuks osutuda.
ka Rajaleidjas. Foto: Adrian Weston
Aju tervishoid
Haridusteadlane Barbara Oakley keskendub oma uues raamatus „Learn Like a Pro“ pikaealisuse uuringutele, kus on oluline koht aju tervishoiul. Ta populariseerib Pomodoro meetodit, kus igale 25-minutisele õppimisele peab järgnema viis minutit lõdvestust, et lisaks fookustatud mõtlemisele kasutada ka difuusse mõtlemise eeliseid. Rasked asjad edenevad lihtsamalt väikeste pauside järel uuesti süvenedes, iga kord sügavamale jõudes. Ta liigub oma uues raamatus üllatuslikult sügavale spordimeditsiini valdkonda ja kirjutab füüsilise treeningu olulisusest ajule. Kasutusel on mõisted, nagu kõrge intensiivsusega intervalltreening, raskustega tõstmine, ketodieet, 8-tunnine söömisaken (intermittent fasting) ja sportlastele teada toidulisandite kasutamine – kõik selleks, et parandada aju tööd.
Spordifüsioloog Ben Greenfield üritab koos mõttekaaslastega välja töötada soovitused, kuidas elada 180 aastat vanaks nii, et vanadusnõtrust võimalikult kaugesse tulevikku nihutada. Yale’i ülikoolis spordimeditsiini õppinud Greenfield on osalenud edukalt triatloni ja Ironmani võistlustel, kuid arvab ometi, et füüsilise arengu puhul ei pea pearõhk olema kõrgetel saavutustel, sest tihti tuleb lihaste areng eluea hinnaga, eriti kestvustreeningutes. Tema 2014. aasta raamat „Beyond Training“ ja eelmisel aastal ilmunud „Boundless“ on New York Timesi raamatute edetabelis kõrgel kohal ja paneb ka haridusuurijad neid kommenteerima ning nendest mõtteid laenama.
Üks Ben Greenfieldi viidatud tulevikutuuli aimav allikas on ajuteadlase Daniel G. Ameni raamat „Change Your Brain, Change Your Life“, mis räägib aju eri piirkondade aktiivsuse kuvamise praktikatest USA-s nii haigete kui ka täiesti tervete inimeste ajutegevuse optimeerimiseks (nn SPECT-skaneerimine). Probleemsetel lastel parandatakse kõigepealt toitumist ja eluviisi, vajadusel kasutatakse ka ravimeid, sest siis läheb psühholoogiline nõustamine ladusamalt. Kui lapsed oma aju pilte näevad, on nad muutuste tegemisest ülimalt huvitatud ega vaja enam kuigivõrd motiveerimist ega distsiplineerimist. Samas ei ole see tehnoloogia isegi USA-s piisavalt levinud ja raske on muuta seda niisama levinuks nagu kopsuröntgen. Kuvada tuleks regulaarselt ka terveid lapsi, et nende aju arengut toetada. Loodetavasti kasutavad 30 aasta pärast ka meie Rajaleidja töötajad lapse aju eri piirkondade aktiivsuse kuvamist, ning mitte ainult erivajadustega laste puhul – see annaks õppimisele ja elule hoogu.
Kas midagi võib ka halvemaks minna
Kas lapsed tohivad ka 30 aasta pärast väljas vabalt mängida või on see siis ebaturvaliseks kuulutatud ja keelatud? Kas kool on 30 aasta pärast eelkõige turvalisuse või mõtlemise arengu koht? Turvalisuse liigse väärtustamise ohtudest räägivad Z-generatsiooni noorte probleemidele pühendatud sotsioloogide Jean M. Twenge’i raamat „iGen“ ning Greg Lukianoffi ja Jonathan Haidti „The Coddling of the American Mind“.
Nassim Nicholas Taleb arvab oma raamatus „Antihabras“, et me ei peaks lapsi nägema nagu õrnu portselankruuse, mida peab ülima ettevaatlikkusega käsitsema, ega ka nagu plastmasstopse, mis kasutades nagunii ei purune, vaid nagu lihast, mis harjutamisel muutub tugevamaks ja mis ei ole habras – on antihabras. Psühhiaater Jordan B. Peterson väidab, et lohe on laste muinasjuttudesse välja mõeldud ikka asja pärast.
Head KOLLEEGID ja autor!
Nn MÕK on juba praegu lagunemas, sest ta ei kindlusta TULEMUSI. Igavesti peab vastu see, mil on TEADUSEST lähtuv ALUS. Kool jääb oma olemuselt igavesti konservatiivseks asutuseks, sest INIMENE (resp LAPS) psüühilise olendina muutub vaid aastatuhandete jooksul (seda on näidanud meie senine ARENG).
Seega – läheme teaduse juurde ja ärme mõtleme välja teaduskaugeid (“innovaatilisi, ägedaid, atraktiivseid” jne) meetodeid, mil pole tulevikku. Neid sünnitab kommertsmaailm. Võivad saada saatuslikuks vaid väikerahvale!
Aga haridusPOLIITILISI muutusi tuleb küll. Kindlasti lõpetatakse norm- ja vaimse alaarenguga laste KOOSÕPETAMINE – KAHjULIK mõlemale poolele. Ja ükskord lõpetatakse ka lapse NIMETAMINE isiksuseks koos kaasnevaga …
Täiesti kindlasti olen nõus autorit analüütikuks pidama!
Tänuväärt on, et tema söandab kirjutada, et loomingule eelneb tuupimine. (Mõtelge sellest kuidas tahes. Muidugi on kunstilooming miski muu kui teaduslooming. Armastusluuletuse õnnestumiseks ei ole ladinat ega matet vaja.) Akadeemik Eero Vasar on mitmeid kordi rääkinud, et tema pea hakkas midagi genereerima pärast anatoomia ja histoloogia nimevara pähe löömist ja et see olevat üldine seaduspära. Haridus kasvab välja tuupimise aluselt. Mõtlemis- ja arutlemis- ja analüüsioskus ilma faktide massita on sisuvaene.