Haridus 30 aasta pärast (3): Tulevik võib pakkuda asju, mida me ei oska praegu isegi ette kujutada
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
Professor Mart Laanpere usub, et 30 aasta pärast kehtib ühtluskooli põhimõte edasi, kuid õppijatele antakse praegusest palju rohkem valikuvabadust.
TLÜ matemaatika ja informaatika didaktika professor Mart Laanpere on koolides tuntud kui „Tiigrihüppe“ ja „Digipöörde“ aktiivne eestvedaja, teadlane ja koolitaja. Tallinna Ülikoolis juhtis ta 20 aastat haridustehnoloogia keskust, mis on kasvanud Baltimaade suurimaks uurimisrühmaks oma valdkonnas ja sai eelmisel aastal ka riikliku teaduspreemia. Ta on osalenud Eesti hariduse tulevikuvisioonide koostamises 1996. aasta riikliku õppekava arendusest kuni haridusvaldkonna arengukavani 2021–2035.
Kas senised tulevikuvisioonid ei ole eriti paika pidanud?
Mõnes valdkonnas ei ole ennustused üldse paika pidanud. Kui vaadata ajas 50 aastat tagasi, siis meenub, kuidas tollal usuti kosmosetehnoloogia võidukäiku ja pakuti, et poole sajandi pärast toimuvad planeetidevahelised lennud ja klassitunde viiakse läbi satelliitide peal. Tegelikult tõi tehnoloogia areng meile hoopis interneti ja sotsiaalvõrgustikud, millega kaasnes lisaks positiivsele ka tõejärgse ajastu, konspiratsiooniteooriad jms.
1970. aastatel arvasime, et kosmosesse lendab varsti igaüks, aga toasuurusi arvuteid oskavad ka tulevikus kasutada vaid üksikud tippinsenerid. Tegelikult saime Facebooki ja sotsiaalmeedia, kus igaüks oskab arvutiga midagi teha, ja see muutus puudutab miljardeid inimesi. Küsimus ongi nüüd selles, missugune järgmine tehnoloogia puudutab taas miljardeid.
Kas haridus jääbki muutuma?
Haridus muutub, selles pole kahtlust, sest meil on kogu aeg sügaval sees ihalus pedagoogiliste uuenduste ja uut moodi õppimise järele, seda juba alates Johannes Käisist ja 1988. aasta hariduskongressist, mil taheti, et kool ei oleks „haridusvabrik“, ning sooviti rakendada reformpedagoogilisi ideid. Muutusi soovitakse ka praegu, meil on paljudes niššides vabatahtlikke katsetajaid, kes kõik pakuvad oma uut moodi õppimist välja, osa tehnoloogia abil, osa ilma. Arvan, et ka 30 aasta pärast niššides tegutsejaid jagub ja mõned nende uuenduslikest ideedest on märkamatult kandunud juba ka hariduse peavoolu ning saanud paljudele koolidele standardiks.
Samal ajal kestab ühtluskool läbi aegade? Aga personaalsed õpirajad?
Usun, et personaalseid ja paindlikke õpiradu on 30 aasta pärast päris palju, ja seda eelkõige tänu digitehnoloogia arengule – kui tehisintellekt ja andmeanalüütika arenevad praeguses suunas. Personaliseeritud õpe ei tähenda, et igaüks õpib seda, mida ise tahab, vaid et igaühele luuakse parimad võimalused ühtluskooli õppekava läbimiseks omal viisil ja oma võimete optimaalseks arendamiseks. Arvan, et jääme järgmise kolmekümne aasta jooksul mingil viisil ühtluskooli juurde, mille puhul enamik õpilasi õpib enam-vähem samu asju. Sellel lähenemisel on aina tugevamaks muutuvad teaduslikud põhjendused. Näiteks inimese õppimisvõime aluseks oleva neuroplastilisuse arendamiseks tuleb noores eas harjutada aju mõtlema väga erineval viisil, sest nii treenitakse aju kiiremini tugevamaid seoseid looma. Seega on vaja õppida ka seda, mis parajasti eriti ei huvita.
Kui pikalt jääb kestma digiõpe?
Praegu uurib ja arendab meil suur hulk inimesi haridustehnoloogiat, kuid tulevikus võib selles valdkonnas juhtuda ka midagi niisugust, mida me ei oska ettegi kujutada. Kuni midagi täiesti uut pole veel saabunud, seni püüame digiõpet võimalikult hästi pedagoogikaga kokku sobitada, sealhulgas digikeskkonda sobivaid viisakusreegleid, tööviise ja vahendeid kujundada ja omaks võtta. Aga kui minult oleks 30 aastat tagasi küsitud, kuidas praegu õpitakse, ei oleks ma osanud mitte midagi rääkida Facebookist, veebipõhistest õpikeskkondadest ega nutiseadmetest. Järgmise kolmekümne aasta pärast võib tehnoloogias olla toimunud jälle mingi uus pööre, millel võib olla haridusele isegi suurem mõju, kui on olnud sotsiaalmeedial ja nutiseadmetel. Üldise suundumusena võib ennustada tehnoloogia muutumist väiksemaks, peidetumaks ja lihtsamini kasutatavaks.
Minu väga ettevaatlik arvamus on, et järgmise suure muutuse toob tehisintellekt kombineerituna suurandmetega. See tähendaks, et õpetamist hakatakse vähemalt osaliselt automatiseerima, rutiinsed asjad võtab tehnoloogia enda peale, õpetaja töökoormus väheneb ja tema töö muutub loomingulisemaks, nõudlikumaks ja ka pedagoogilisemaks. Aga see on kõigest üks võimalikke stsenaariume. Kuna me 1991. aastal isegi ei aimanud, et kolmekümne aasta pärast on igal õpilasel nutitelefon, kõikjal traadita ligipääs internetile ja olemas ka veebipõhised õpikeskkonnad, siis ei julge ma ennustada, mis järgneva kolmekümne aasta pärast juhtub. Seejuures ei pruugi järgmine suur haridustehnoloogiline muutus üldse alata haridusvaldkonna sees. Pedagoogika on sageli pigem mujal toimuvate muutustega kohaneja. Näiteks internet loodi eelkõige militaarsetel eesmärkidel ja PowerPoint oli algselt mõeldud selleks, et ärimehed saaksid oma ideid investoritele maha müüa. Siis aga tekkis koolides mõte proovida õpilastele teadmisi niisamuti „maha müüa“ ja hakati PowerPointi tundides kasutama. Nüüd leiavad mõned kriitikud, et PowerPoint on pedagoogika vähkkasvaja, ja õpetajaid anutakse pisarsilmi, et nad oma tunde slaididelt maha ei loeks.
Mainisid õppe automatiseerimist. Kas sinna alla mahuvad ka adaptiivseid testid?
Usun, et 30 aasta pärast kasutatakse meil adaptiivseid (e-õppijale kohanduvaid) teste: igast ülesandest on tehtud keerukam, keskmine ja lihtsam versioon. Kes lahendab keskmise variandi kiiresti ära, saab järgmisena raskema, kes jääb hätta, saab kergema ja toetavat lisamaterjali.
Eesti koolides kasutatavatest platvormidest suudab seda Turu Ülikooli loodud EduTen. Eestis on EduTeni ja teiste adaptiivsete lahenduste kasutajaid veel vähe, napib ka seda lähenemist toetavaid ülesandeid, mis oleksid eestikeelsed ja vastaksid meie õppekavale. Samas on see praegu kiireim ja lihtsaim võimalus masina abil õpet personaliseerida. Praegu on EduTenis adaptiivsed matemaatika ülesandekogud 4.–5. klassile, 6. klassi materjalid on eestindamisel. Õpetaja saab oma arvutis jälgida, kuidas edeneb testi täitmine kogu klassil, aga ka igal üksikul õpilasel. Arvuti võtab tulemused automaatselt kokku ja visualiseerib andmed.
Selles keskkonnas muutub õppija areng õpetaja jaoks nähtavaks ja see võimaldab parandada õppematerjali ja õpetamise kvaliteeti, automatiseerida harjutamist, kiiret tagasisidet õppijatele ja õppija toestamist. Tehisintellekt koos suurandmete analüüsi ja visualiseerimisega muudavad adaptiivsed testid tulevikus igale õpetajale jõukohaseks ja võimaldavad paindlikke õpiteid laiapõhjaliselt kasutusele võtta.
Mis on tegevuspõhine õppimine?
Kui õpilasele ei anta täpselt ette, mida ja kuidas ta peab pähe õppima, vaid ta õpib, lahendades praktilisi ülesandeid – teooriat õpitakse parasjagu nii palju, kui ülesande lahendamiseks vaja on. Füüsikas ja informaatikas on selline ülesandekeskne lähenemine olnud kasutusel aastakümneid. Inglise keeles nimetatakse seda problem-based learning või task-centered instruction, mida mõnikord ekslikult eestindatakse „probleemipõhiseks õppeks“.
Meenutaksin siinkohal haridusteadlast Carl Bereiterit, kes vastandab uskumuspõhist (belief mode) ja tegevuspõhist (design mode) õppimisviisi. Uskumuspõhise puhul sisendan oma õpilastele, et mina tean tõde ja nemad peavad seda uskuma. Ma surun neile oma diskursust peale, kontrollin, kas minu tõed jõudsid neile kohale: teooria, mõisted, seosed jne. Usun, et 30 aasta pärast on oma mõtete pealesurumise asemel praegusest palju rohkem tegevuspõhist õpet.
Meil Tallinna Ülikoolis on juba pea kõigil õppekavadel kohustuslik 6-ainepunktine interdistsiplinaarne projektõppekursus ELU, mis lähtub Bereiteri „disainirežiimis“ õppe põhimõtetest. Seal tulevad vähemalt kolme eri instituudi tudengid kokku, et otsida üheskoos mingile elulisele probleemile lahendust. Nad ise otsustavad, mis probleemi nad uurida võtavad ja kuidas selle lahendavad. Mida iga üksik tudeng selle käigus õpib, seda me ette ei tea ega suuda seetõttu kohustuslike õpitulemustena õppekavasse kirja panna.
Arvan siiski, et „disainimeetodil“ õpet on tulevikus meie koolis järjest rohkem, nimetagu me seda siis projekt-, probleem-, uurimuslikuks, lõimitud vm õppeks. Õpilastele ei anta ette kindlat õpirada, vaid nad peavad mingi lahenduse ja selleni jõudmise viisi ise rühmas välja töötama. Ülesanded on siis muidugi nii kavalalt valitud, et õpilased õpivad neid lahendades võimalikult palju. Samas ei eeldata, et iga rühmaliige saavutab täpselt samad õpiväljundid – oluline on panustada rühma tulemuste saavutamisse oma oskustest ja huvidest lähtuvalt.
Arvan, et umbes kolmandik gümnaasiumi õppekavast muutub 30 aasta pärast selliseks, nagu on Tallinna Ülikooli ELU projekt, kus oodatavaid õpitulemusi ei ole välja toodud, sest see on võimatu. Sellist õppimist on vaja põhjusel, et toetada iga õppija sotsialiseerumist, isiksuseks kujunemist ja inkulturatsiooni, mis on üldhariduse kolm peamist komponenti. Haridus ei seisne õpikuteadmiste „omandamises“ ja kõrge testiskoori saavutamises.
Õpik muutub samuti ettearvamatuks?
Kujutan jah ette, et 30 aasta pärast lähtuvad digiõpikud paindlike õpiradade ja tegevuspõhise õppe vajadustest ega püüa olla paberõpikute PDF-koopiad. Tuleviku digiõpik on heas mõttes poolfabrikaat, kus on juba päris palju materjale, kuid hästi palju ka puudu. Õpetaja saab sinna poolfabrikaati oma õpilastele vajalikku juurde panna ja mittevajalikku välja visata. Seejärel annab õpetaja enda läbitöötatud õpiku õpilaste rühmadele ja need peavad omakorda iga peatükki täiendama – nad loevad teksti läbi ja mõtlevad, mida on vaja lisada: uusi ülesandeid, illustratsioone, piltlikke märksõnu, linke, hoiatusi jms. Nii on lõpuks igal õpilasel teistest natuke erinev, personaliseeritud õpik, mis saab valmis alles siis, kui õpilane on selle läbi töötanud, ehk kursuse lõpuks.
Niisugune personaliseeritud õpe tundub mulle mõistlikum kui õpetaja asendamine drilliva algoritmiga. Aga kergelt me selleni ei jõua, sest isegi Soomes pole kohandatavate digiõpikute teenus seni elujõuliseks osutunud. Ma siiski loodan, et 30 aasta pärast on meil sellised õpikud olemas, vähemalt nišitootena. Siis saab õpetaja otsustada, kas ta tellib tavalise digiõpiku, millega on hea õpilasi drillida, või valib kohandatava poolfabrikaadi, mis on talle suurem väljakutse, sest ta peab õppima klassi teistmoodi – tegevuspõhiselt – õpetama, omandama hoopis teise lähenemise. Tasuks paindlikuma digivariandi valimise eest on aga õpetajal korraga väga palju andmeid ja arvuti aitab tal neid väga lihtsalt analüüsida, nutikamalt ja personaliseeritumalt õpetada.
Kas hindama hakatakse kogu õpiteed, mitte ainult eksamil vastatut?
Arvan, et 30 aasta pärast on osa eksamiülesandeid rühmadele, mitte individuaalsed, ning need ülesanded võimaldavad erinevaid lahendusteid. Eksamiülesanded on siis koostatud nii, et ühe suure eksamitöö põhjal saab hinnata matemaatika-, füüsika-, keemia-, bioloogia-, geograafia-, IT-, inglise keele jt oskusi.
Teiseks ei piirduta õpilase küpsuse hindamisel enam ainult eksami lõpptulemusega, vaid analüüsitakse õpilaste edenemist kogu õpitee vältel ja võetakse sellel toimunut lõpliku hinde panemisel arvesse. Praeguse riigieksami piltlikuks võrdluseks sobib statsionaarne liikluskaamera. Paljudel autojuhtidel on rakendused, mis neid statsionaarsete kiiruskaamera eest hoiatavad. Juhid võtavad enne kaamerat hoo maha ja jätavad endast korraliku liikleja mulje. Selline on ka meie eksamisüsteem – kriteeriumidele peab vastama ainult eksamipäeval.
Samal ajal pakuvad Euroopas mõned kindlustusfirmad soodsat liikluskindlustust juhtidele, kes nõustuvad oma telefoni paigaldama rakenduse, mis jälgib kogu aeg mitte üksnes sõidukiirust, vaid juhi liikluskäitumist tervikuna. Lisaks hoiatab see juhte ohtlike olukordade eest – liiga järsk pidurdamine või väike pikivahe jms. Mu tuttaval professoril Sloveenias on selline rakendus ja see on muutnud ta liikluskäitumise oluliselt ohutumaks. Ta ei sõida kunagi kiiremini kui 49 km/t linnas ja 89 km/t maanteel. Õpilasele lõpliku hinde panemisel võiks niisamuti arvestada tema tegevust ja tulemusi „kogu õpitee“ vältel.
50 aastat tagasi kujutati 2018. aasta koole ette kosmoseajastu koolidena.
Pool sajandit tagasi oli üks tulevikuvisioone vajuta-nuppu-haridus.
Kergtehnoloogilised vidinad ei välistanud vale vastuse pärast karistamist.
Ühe visiooni järgi pidid robotid esitama õppematerjali õpetajast kaks korda kiiremini. Fotod: FLASBACK.COM
KOLLEEGID1
Kahjuks sisaldab intervjuu palju eklektikat ja ajab enamuse õpetajaid nii veel enam SEGADUSSE… Torkab silma, et isegi taolisel tasemel ei lähtuta tuntud FUNDAMENTAALuuringutest. Paar näidet …
Väide, et tulevikus antakse õppijatele rohkem valikuvabadusi, sobib vaid
(osale!) TÄISKASVANUTEST ja pisut vanemas astmes, kuid mitte alg- ja keskastmes. Pealegi – OMANDAMISPROTSESS ise toimub enamikul inimestest juba tuhandeid aastaid ja edaspidigi psühholoogiliselt samamoodi. Erinevusi saab olla vaid ainete vahel. Aga ühtluskoolist on praegugi järel vaid riismed!
Või PowerPointi “kriitika”… Juba kognitiivse psühholoogia eksperimendid 1970-ndatel selgitasid, et tekst, mida ise loetakse ja samal ajal kuulatakse, kustub meie lühimälus (ei jõua püsimällu). Kuid pilte-skeeme, mida SELGITAB lektor võib vabalt näidata (ise eelistan siiski lihtsat grafoprojektorit, sest mulle ei meeldi väline eputamine … Hm!).
See intervjuu kinkis mulle pool tosinat ideed, mille peale kuidagi teisiti ja muist allikaist ei oleks tulnud. Kõigeks ei ole aega! Teiseks, loodetavasti on neis asjus, mis teadlase jutus tundusid imelikud, tegemist erinevate erialade inimeste erinevate leksikatega. Omandaksin ma või lugupeetud Peep Lepik õpetamisvara disainerite leksika, kaoks tunne, et “ei, nii ei lähe”. Aju plastilisus õigel ajal ära kasutada ja selleks õpilane ka talle ebahuvitavaid asju õppima panna on kuldaväärt kontraidee teiste intervjuus esitletud mõtete hulgas, et õpetaja uudse tehnika toel aitab õppuril valida õpitee, mis ta libedaimal moel miinimumprogrammist läbi aitab ja laseb tal lisa õppida, mille õppimine hetkel kõige paremini istub. Mõtleme nüüd selle asja tulevase elukutse konteksti.
Kindlasti hakkab Laanpere tehnoloogia viljakalt tööle nende tulevaste spetsialistide kasuks, kes siirduvad alale, kus on valutult võimalik oma spetsialiteedilt teisele hüpata ja sotsiaalses tasemes mitte alaneda.
Kuid on terve hulk klassikalisi professioone, mille suunas liikuja vabakasvatuslik arendamine jääb problemaatiliseks. Kohtunikuks ja prokuröriks saamine. Arstiks, loomaarstiks, proviisoriks saamine. Sõjaväeohvitseriks saamine. Nendele aladele siirdujatel on vaja mälu esmalt minevikku täis tampida. Kes selle tambi vastu on pidanud, nende hulgast elu edenedes sõelub välja need, kes erialal ka uuendusteks võimelised. Kui loominguline oli kuues või kümnes klass, selle tähtsus ei ole enam suur.