Haridus 30 aasta pärast (4): Õpetajahariduse tulevikustsenaariumid
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
Klassikalised aluspõhimõtted, s.o õppija arengu fookusesse seadmine, teooria ja praktika sidusus jms, jäävad õpetajahariduses ka tulevikus samaks, kuid hea õnne korral võidakse võtta õppust näiteks arstide väljaõppest, erafirmade koostöökultuurist jms, pakuvad TLÜ õppejõud Katrin Poom-Valickis ja Eve Eisenschmidt.
Katrin Poom-Valickis on Tallinna Ülikooli õpetajahariduse professor. Ta on Omanäolise Kooli arenduskeskuse nõukogu liige. Tema doktoritöö teema oli õpetaja professionaalne areng ja seda mõjutavad tegurid.
Eve Eisenschmidt on Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise professor. Ta on Eesti kõrghariduse hindamise nõukogu esimees, Euroopa õpetajahariduse poliitika võrgustiku liige. Tema doktoritöö teema oli kutseaasta kui algaja õpetaja toetusprogrammi rakendamine Eestis.
Kas Eesti õpetajahariduse olukord on 30 aasta pärast praegusest parem?
Katrin Poom-Valickis: Ennustamine on tänamatu tegevus ja isiklikult arvan, et mõeldes õpetajahariduse tulevikule 30 aasta pärast, võib koostada mitu tulevikustsenaariumit. Kõige mustema stsenaariumi puhul peame ka edaspidi õpetajakoolitust ja õpetajaametit sõnades väga oluliseks, kuid ressursse ja vahendeid juurde ei tule. Teades, kui suur on õpetajate nappus ja asendusvajadus lähiaastatel, terendab suur oht, et õpetajaharidus devalveerub ja nõudmised langevad.
Kui oleme seni olnud uhked, et meie õpetajad on magistrikraadiga nagu Soomes, ja tõenäoliselt ka seetõttu on meie õpilaste tulemused olnud võrreldes teiste riikide omadega head, siis vaadates OSKA (2018) raportit, peaks haridussüsteem pakkuma aastatel 2018–2025 vanusest tulenevat asendust rohkem kui 200 klassiõpetajale, 130 füüsika-, 100 keemia-, 120 geograafia-bioloogia- ning 480 matemaatikaõpetajale. Samas õpetajakoolituses õppijatest 50% või enam juba töötab õpetajana ning lõpetajate arvud ei küüni reaalsele vajadusele ligilähedalegi. Ohu märk on ka see, et juba praegu ei vasta ca 17% õpetajaid kvalifikatsiooninõuetele, s.o puudub kas ainealane või pedagoogiline pädevus ning see number kasvab, sest õpetajate puudus on suur.
Loodetavasti ei jõua me kunagi olukorda, kus õpetajana töötamiseks piisab vaid bakalaureusekraadist. Selle stsenaariumi käivitumise puhul võib juhtuda, et teatud ringkonnad hakkavad panustama erakoolides ka õpetajate harimisse. Nii võib tekkida majanduslikult edukate ärimeeste asutatud tipptasemel üldhariduskoole, kus kasutatakse õppimise toetamiseks kõiki uusi võimalusi ning õpetajaid koolitatakse edumeelse ettevõtte põhimõtete järgi: väärtuspõhisus, töötajate areng, väikesed töörühmad jms. Aga see suund toob endaga paraku kaasa haridusliku ebavõrdsuse ja ühiskonna kihistumise suurenemise.
Missugune oleks ideaalne õpetajate ettevalmistus?
KPV: Ideaale on erinevaid, kuid arvestades pädevusi ja vastutust, mida me õpetajatelt eeldame, siis ühe variandi järgi võiks õpetajaharidus sarnaneda arstide väljaõppega. Õpetajaks ei õpita siis töö kõrvalt, vaid päevases õppes, et oleks aega ja võimalust keskenduda õppimisele, harjutamisele ja uurimisele, ning seda nii virtuaalses kui reaalses õpikeskkonnas. Nii nagu arstiõppes, oleksid õpingud seotud n-ö kliinilise praktikaga, mis on planeeritud õpingute sisse ning kus on tagatud kvaliteetne juhendamine. Õpetajad nagu arstidki oleksid kursis oma eriala kõige uuemate teadmiste ja uuringutega, neil oleks oma Hippokratese vanne, mis aitab professionaalset eetikat kõrgel hoida jne. Loomulikult eeldab see ka õppekavade ja ainete sisu teistsugust ülesehitust ning olulisi muutusi õpetamises. Aga see on ideaalmaailm, mis nõuab olulist lisaressurssi, sh korralikud stipendiumid õppijatele, raha õppekavade, praktikumide ja praktikate arenduseks ja juhendamiseks ning õppejõudude järelkasvu kasvatamiseks. Kui siis lisanduks vääriline töötasu ametisse astudes, oleks tõenäoliselt varsti suur konkurents ka õpetajakoolituse õppekavadele.
Teine ideaalist lähtuv stsenaarium oleks personaliseeritud õpetajakoolitus. Õpetajaks õppijad on tänapäeval väga erineva tausta, kogemuse ja vanusega, kuid piltlikult pakume neile kõigile ühesugust pintsakut. Tulevikustsenaarium võiks olla n-ö rätsepatööna valminud õpetajate õppekavad ja õpiteed, mis arvestavad konkreetse õppija vajadusi. Personaliseeritud õpetajakoolitusel võiks olla ka see pluss, et õpetajad, kes on seda ise kogenud, mõistavad selle kasu ning on valmis seda rakendama koolis oma õpilastega. Selle stsenaariumi puhul on fookuses eelkõige õppimine ja selle toetamine, mitte õpetamine. Praegu (ja mitte ainult Eestis) kipub õpetajaharidus endiselt keskenduma sellele, mida õpetaja peab tegema, ning õpetaja teadmised iseendast ja oma rollist õpilase psüühika arengu toetamisel jäävad tihti tagaplaanile. Keskendutakse ka õpetaja identiteedile, tema väärtushoiakutele, missioonile koolis ja tänapäeva maailmas.
Kas töö kõrvalt õpetajaks õppimine võiks olla üks tulevikustsenaarium?
KPV: See on üks võimalikke stsenaariume, kuid ei peaks olema niisugune töö kõrvalt õppimine nagu meil praegu, sest täiskoormusega korraga õppida ja töötada ei ole võimalik. Siis peab kusagilt kvaliteedis järele andma või ähvardab õppijat läbipõlemine. Ruumi peab jääma ka isiklikule elule ja puhkamisele. Kuigi õpetajakoolitusse astujate arv on viimastel aastatel pisut tõusnud, soovime ikkagi, et igale õppekohale kandideerijaid oleks oluliselt rohkem, et valida õpetajaametisse parimatest parimad. Samas näeme, et suures õpetajapuuduses vaevlevatel koolidel ei ole valikut ning nad peavad leidma kellegi, kes annaks vajalikud tunnid ära. Seetõttu oleme pööranud tähelepanu ettevalmistuskursuste ja teatud erialade puhul ka tasandusmoodulite loomisele, sest õpetajakoolitusse astujate taust on väga kirju. Ühelt poolt see rikastab, et õppima tuleb väga erineva töö- ja elukogemusega inimesi, kuid teisalt toob selgelt välja vajaduse personaalsema lähenemise järele, mis muudab aga õppe oluliselt keerulisemaks ja paraku ka kulukamas.
Kas tulevikus hakkab kool oma õpetajaid ka ise koolitama?
Eve Eisenschmidt: See oleks täiesti realistlik stsenaarium. Tallinna Ülikool on juba mitu aastat viinud läbi koolide arendusprogramme, kus on kesksel kohal just õpetajate üheskoos õppimine koolis kohapeal. Selles koosõppes on osalenud nii ülikooli tasemeõppes käijad kui ka need, kes on juba 30 aastat õpetajad olnud. Nad loevad koos olulisi teoreetilisi materjale, analüüsivad neid üheskoos, töötavad välja oma koolile sobivaid lahendusi. Tõstaksin eraldi esile veel seda, et nad uurivad ka õpilaste õppimist.
Usun, et meie õpetajaharidus liigub tulevikus just suurema koostöö ja koolipõhisuse suunas, kusjuures ülikoolid lähevad sellega kaasa. Näiteks Amsterdami rakenduskõrgkoolis avati õpetajakoolitus nii, et õppekaval olid õpiväljundid, aga kuidas nendeni jõuda, seda hakkasid üliõpilased ja õppejõud üheskoos ise välja töötama. Kuna kõik üliõpilased töötasid ühtlasi koolis õpetajana, siis teadsid nad väga täpselt, mis teemad neid kõige rohkem kõnetasid. See stsenaarium läheb kokku eespool mainitud personaliseeritud õpetajakoolitusega, sest iga tudeng õpib selle stsenaariumi järgi seda, mida talle parajasti kõige rohkem vaja on.
On ennustatud, et tulevikus on meil vähem õpetajaid.
EE: See ei ole välistatud, sest koostööd tegevad õpetajad hakkavad nagu iseenesest spetsialiseeruma – meeskonnad ju spetsialiseeruvadki. Koroona ajal jõuti mitmes koolis selleni, et üks õpetaja tegi matemaatika kohta videosalvestusi ja jagas neid teistega, teine töötas välja teste ja jagas neid kõigiga jne. See tähendab, et kõigil on natuke kergem ja tekib ka suurem kollegiaalsus.
Spetsialiseerumist toetavad ülikoolide pakutavad mikrokraadid. Kes soovib saada näiteks õpianalüütika eksperdiks, võtab õpianalüütikaga seotud mikrokraadi, keda huvitab õppevara loomine, hindamine või erivajadused, võtab vastavad mikrokraadid. Spetsialiseerumise järgmine tase tekib koolide koostöös ja tööjaotuses, kus üks õpetaja loob näiteks õppematerjale mitmele koolile.
Kui saabub jälle suurem kriis nagu koroona praegu, siis jõuame õpetajate ja koolide spetsialiseerumiseni ilmselt kiiremini ja meil tekib mitmeid säilenõtkeid koole. Näiteks osa koole läks kriisi ajal progümnaasiumi- ja gümnaasiumiastmes üle regulaarsetele iseseisva töö perioodidele. Ka riigigümnaasiumid ja kutsekoolid saavad koostööd teha ja sünergiat tekitada.
Uue koolikultuuri tekitab koolijuht. Kuidas koolijuhtide koolitus muutub?
EE: Arvan, et koolijuhtide ettevalmistuse põhikontseptsioon jääb suures plaanis samaks, mis praeguses koolijuhtide järelkasvuprogrammis, kus koolijuhti nähakse eelkõige õppimise eestvedajana. Koolijuht oskab unistada uutest lahendustest, tal on visioon, mida õpetajad peaksid õppima, ja ta viib seda visiooni ellu. Igal juhul nähakse koolijuhti ka tulevikus muutuste elluviijana, sest kui ta midagi ei arenda, siis pole ju juhte vajagi, piisab administraatoritest. Õpetajad on vastutustundlikud inimesed ja oskavad õppekava ja tunniplaani jälgida ka ilma koolijuhi juhtnöörideta.
Michael Fullan rääkis seda kõike Omanäolise Kooli koolitustel juba 30 aastat tagasi.
EE: Fullan oli meie jaoks ajast ees, kui soovitas jälgida, mida kool õpetajale õppimise ja enesearengu mõttes pakub. Ka ärisektori organisatsioonikultuur on olnud kooli omast ees, pannes oma töötaja arengule ja eneseteostusele niisama palju rõhku kui kasumile. Ühiselt jagatud väärtused on need, mis hoiavad inimesi organisatsioonis ja organisatsiooni elus. Kui tänapäeval tuleb organisatsiooni uus inimene, siis ei öelda talle, et siin on meie ettevõtte või kooli väärtused ja nende järgi pead sa elama, vaid uuritakse, missugused on uue inimese enda väärtushinnangud ja kuidas saaksid need organisatsiooni väärtusi rikastada ja täiendada.
Ettevõtetes koostatakse tänapäeval 7–9 inimesest koosnevaid meeskondi, mis täidavad ülesandeid ja lahendavad probleeme üheskoos. Selliseid koostöömeeskondi on hakanud tekkima meil koolides, olgu õpiringide või muude nimetuste all. Need õpiringid koostavad oma „äriplaani“, fikseerivad eesmärgid, panevad kirja tegevuskava jne. Arvan, et Michael Fullani soovitatud põhimõtted hakkavad meil senisest palju kiiremas tempos koolide tavapraktikasse jõudma, sest meie ühiskond kõlab tema põhimõtetele praegu palju paremini vastu kui 30 aastat tagasi, mil meil oli nii koolis kui ka ärimaailmas konkurents koostööst palju tähtsamal kohal.
Mis saab 30 aasta pärast õpetaja heaolust?
KPV: Kui koolijuht näeb ennast kollegiaalsuse loojana ja õpetajate arengu toetajana, siis on koolipõhisel õpetajakoolitusel see positiivne külg, et õpetajad tunnevad ennast meeskonna liikmena paremini kui omaette töötades. Ka OECD dokumentides rõhutatakse, et töötaja heaolu, õppimine ja areng peaks olema senisest märksa tähtsamal kohal, sest just oma arengu tunnetamine on see, mis loob õpetajatööle positiivse fooni.
EE: Koroonaaegse kooli uuringutest on selgunud, et õpetajate heaolu oli suurem ja stress väiksem just nendes koolides, kus õpetajad tegid rohkem koostööd. Nendes koolides kasutati mitmekesisemaid õpetamismeetodeid, planeeriti õpet pikemate perioodide peale ette ja võimaldati õpilastel samuti omavahel koostööd teha. Nende koolide õpetajad pidasid ka oma õpilaste õpitulemusi keskmisest paremaks. Kollegiaalsus on väga oluline heaolu tegur ja koolijuht peab oskama tulevikuski oma koolis seda kujundada.
Ülikoolid on ka omalt poolt aidanud koolidel kooliarenduse programmidega kollegiaalsuse suunas liikuda. Näiteks oleme propageerinud õpiringi kontseptsiooni, mille kohta on koolidele ka juhendmaterjal koostatud: kuidas õpiringi käivitada, kuidas sünnivad teemad, kuidas õpiringi juhtida jne. Pelgulinna gümnaasium on juba mitu aastat õpiringidega tegelnud ja enam ei küsivat seal ükski õpetaja, miks neid vaja on, sest õpetajad ise koonduvad neid huvitavate teemade ümber. Kusjuures need teemad tulenevad kooli arengueesmärkidest. Kui õpiringide ratas on üks kord veerema saadud, siis on juba lihtne edasi toimetada ja paistma hakkavad ka järgmised arenguvajadused, millega süvitsi edasi minna.
KPV: Tulevikukooli kohta leiab huvitavaid materjale ka internetist. Näiteks video 2050. aasta kõrgtehnoloogilisest klassiruumist, kus õpetaja kasutab klaastahvlit, õpilased saavad automaatset tagasisidet. See on väga efektne ja kindlasti pakub tehnoloogia tulevikus õpetajatele tuge just andmete näol, et teha paremaid otsuseid nii õppeprotsessi planeerimisel kui õpetamisel. Samas on ka 2050. aastal endiselt olulised märksõnad, nagu personaliseeritud õpe, üldpädevused, koosloome ja koostöö, lisaks tõenduspõhisus, õpianalüütika tehnoloogia toel. Klassika jääb alati uuenduste kõrval mingil määral alles, sest meie psüühika toimib ilmselt ka edaspidi ikka samamoodi.
KOLLEEGID!
Kui me ei ole TÄNA võimelised realistlikult (teaduslikult) hindama Eesti tänase kooli ja ÕPETAJAKOOLITUSE seisu, siis hõljume “tulevikuvisioonides” vaid pilvedes …
Praeguse olukorra jätkumisel on meie väikerahva hariduse-kultuuri elujõud ühe põlvkonna pärast kadunud! Miks me juba üle 10 (!) aasta ei soovi arutleda meie inimeste ARUKUSE (intelligentsuse -IQ) teaduslikult tõestatud LANGUSE üle? Või mis teadust! – vaadakem-kuulakem (mitte läbi auto akna!), mis toimub meie ümber …
P.S. Kui oled üle 80-ne, siis on lihtne VÕRRELDA … Hm! Head hingedeaega!