KAHEKÕNE ⟩ Seesmine põlemine kannustab ja innustab

Uues rubriigis peavad koolijuhid üks kord kuus kahekõnet.

Kahekõnet pidasid seekord kaks saarlast, keda ühendab lisaks ö-tähele arv 57, rahvatants, uuenduslik meel ja haridussõltuvus. Mida küsisid teineteiselt ja kuidas vastasid küsimustele pikaaegne Saaremaa ühisgümnaasiumi, nüüd Kuressaare Hariduse Kooli juht Viljar Aro ja Tartu erakooli TäheTERA noor direktor/õppejuht Taavi Kreitsmann?

Taavi, mida tahaksite kogenud kolleegi Viljari käest kõigepealt küsida?

Taavi Kreitsmann: Olen jälginud, mida oled kirja pannud nii oma kodusaare kui ka Õpetajate Lehte. Oled palju rääkinud traditsioonide väärtustamisest ja inimeste hoidmisest. Kuidas sa seda teinud oled?

Viljar Aro: Nii raske küsimus sissejuhatuseks! Eks see käib ikka suheldes. Meil on praegu keeruline aeg, me pole oma majas, vaid linnast väljas asenduspinnal Upal. On juba näha, kuidas kollektiiv kasvab aina rohkem kokku. Igal klassil on koduklass ja õpetajad rändavad. Elu teeb see keerulisemaks, aga õpetajate toas saadakse rohkem kokku ja varasemast enam on suhtlemist, arutelusid.

Meil on nüüd, nagu teie kooliski, pikemad vahetunnid. Päevad lähevad mõnevõrra pikemaks, aga lapsed naudivad, et päris loodus on ümberringi. Eks ma püüa mitte käskida ja keelata, vaid olla see, kes suudab ja väljendab tahtmist muresid lahendada. Samas püüan külvata ka suhtumist, et kõike ei saa alati muuta, vaid paljude asjadega tuleb lihtsalt kohaneda. Kohanemine on ju arenemise võti, intelligentne inimene kohaneb.

Taavi Kreitsmann: Pikad vahetunnid, nimetame seda heaks ajaks, on meil endiselt päevakavas ja pisemad saavad siis õue minna. Värske õhu hingamine pole kunagi olnud nii oluline kui praegu. Teise kooliastme õpilased kasutavad pikemaid vahetunde vajaduspõhiseks konsultatsiooniks, mis tähendab, et õpetajatel pole vaja otsida päeva lõpus aega järeleaitamiseks. See on küll veel lapsekingades. Loodame, et saame nii õpilase kui õpetaja päeva pisut lühendada.

Õppekorralduse muudatusi on vahel keeruline ellu rakendada, lastele on oluline järjepidevus.

Viljar Aro: Oleme uues kohas olnud kuu aega, aga juba on märgata sedasama: konsultatsioonide või järeltööde kokkuleppimist pika vahetunni ajal. Toome lapsed linnast bussidega kohale, tunnid algavad nihkega ja lõpevad nii hilja, et päeva lõppu konsultatsioonid ei mahukski. Aeg on keerukas, aga keerukus on arengule kasuks. Oleme ju ka koroona kohta hakanud rääkima, et kriisid on selleks, et areneda ja õppida.

Koolisöögiga on samuti muutused. Kui varem oli praevalikuid kümmekond, hommikul tasuta puder ja õhtul enne söökla sulgemist pakuti tasuta seda, mis veel alles, siis nüüd jagame sööklat Südamekodu rahvaga ja peame seda tegema nii, et omavahel kokku ei puutu. Seega on meil nüüd kas supp ja magustoit või praad nagu enamikus koolides. Lapsed ütlevad, et söögid on siin paremad. Võib-olla ongi etem, kui ei pea valima ja saad kohe sööma hakata. Pikkade vahetundidega õues nad väsitavad end ja värske õhk tekitab söögiisu. Arvan, et suudame kevadeks kokku korjata huvitavaid mõtteid edasiseks. Võib-olla ei kolikski enam tagasi, jääksime maakooliks?!

Muide, uurisin välja, et oled 57. lennu lõpetaja Leisi koolis. Mina lõpetasin meie kooli 57. lennu. Meid ühendab seegi, et oleme kooliajal rahvatantsuga tegelenud. Sina ka ülikooli ajal, mina läksin Tartu akadeemilisse meeskoori. Väidetavalt sa laulumees ei ole, küll aga äge jutumees. Ja su õpetajast klassiõde on rääkinud, et algklassides olid Krõlli endale pükste külge õmmelnud!

Taavi Kreitsmann: Olin valmis enam-vähem kõigeks, aga ütlen ausalt, Krõlli-looks küll mitte! Eks minagi tegin kodutööd, nagu ikka, kui selline kohtumine terendamas. Ka sina jõudsid koolijuhi ametisse õpetajaameti kaudu, mille avastasid enda jaoks juba gümnaasiumi lõpusirgel. Mina lõpetasin kooli teadmisega, et õpetajaametist ei taha midagi kuulda, kuid õppisin ikkagi õpetajaks.

Mulle tundub, et sa leiad iga aastaga oma töös midagi uut ja põnevat, millega maadelda. Olgu see väljakutse siis Saaremaa riigigümnaasiumi teema, kahe üle Eesti tituleeritud gümnaasiumi sisu, kuju ja vormi muutus. Kuigi olete ajutisel pinnal, leiad asju, mis hoiavad sind kikivarvul, erksana. Kas sul ei ole tekkinud tunnet, et nüüd aitab või et kvoot on täis?

Viljar Aro: Kunagi olen mõelnud, et lahkun koolist, jalad ees. Aga see mõte on natuke taandunud. Pensioniiga kukkus suvel, mis tähendab, et meeldiv on lisaraha saada ja samas natuke teistmoodi mõelda. Kolmekümne teine aasta läheb koolijuhina, neljakümne teine õpetajana. Igal ajal on oma väljakutsed. Ivo Visak alustas Saaremaa gümnaasiumis juhina enam-vähem samas vanuses kui mina, kuid mul oli samas koolis juba kümme aastat õpetajatööd tehtud.

Olen veendunud, et otsusena oli vale riigigümnaasiumi niimoodi teha, aga see on paratamatus. Kooliruume oli linna vaja, õpilasi on nii palju. Aga nüüd tekkis taas tunne, et midagi head on sündimas. Õpetajate päeval tegid meie õpetajad üllatusena seitsmeminutilise videoklipi, filmitud remondiootel kooli aulas. Nemad on uus põlvkond. Meenutasime kolleegiga, kes on minust aasta kauem töötanud, kuidas meie tegime iga õpetajate päeva eel õpetajate etenduse lastele, tavaliselt täissaalile. Ühel hetkel tundsime, et hakkame väsima, ja ka lapsi ei tulnud enam nii palju. See komme kadus ära. Ja nüüd järsku on see tagasi kuidagi teisel moel, ilma et keegi oleks käskinud. Nagu meilgi omal ajal, omaalgatusena. On hea, et kooli tuleb inimesi, kellel on ärksaid mõtteid, ja tunnetad, kuidas midagi tehakse samamoodi, aga uue särtsuga. Selle tõttu koolid üldse arenevadki, kui koos on noored ja vanad. Kümme aastat tagasi kirjutasin Õpetajate Lehes Eesti kooli helesinisest tulevikust – et mis varsti viga koolis käia, kui suur osa õpetajatest on vanaemad ja vanaisad. Nende käest tavaliselt riielda ei saa, nemad hoiavad, teevad pai ja saavad aru. Nüüd ongi see „varsti“ käes.

Muide, kuulsin sinu kohta, et olid algklassides oma õpetajale öelnud „vanaisa“. Vaevalt et olid nii sootundlik, aga millise alateadliku fenomeniga see võiks seotud olla? Kui mina koolis käisin, pandi meid algklassides istuma poiss ja tüdruk kõrvuti ja tavaliselt olid naisõpetajad. Paar korda nädalas oli mul märkus päevikus, tagantjärele mõeldes mitte millegi eest − et miks ma pole selline nagu pinginaaber. Sõnaselgelt öeldi: ära ole poiss, ole tüdruk. Maailm ei saa ju areneda, kui tahame poistest teha tüdrukuid. Isasid ja vanaisasid on koolikultuuri vaja, eriti algklassides. Mul oli väga hea meel, et õpetajate galal sai lasteaedniku kõrgeima tiitli mees.

Taavi Kreitsmann: Sellega, et koolis peab olema ka vanaisasid ja vanaemasid, olen väga nõus. Kui hakkasin õppejuhi ametit pidama, pelgasin suure tööriistakasti ja pika töökogemusega õpetajate koordineerimist. Mind täitis aukartus ja pelgasin, et me ei leia ühist keelt või näeme asju nii erinevalt, et head nahka ei tule. Üsna kärmelt avastasin aga, et kui olin kõige suuremas kitsikuses ja ajanappus oli kõige rängem, olid just kogenud õpetajad need, kellele sain loota ning kes mind toetasid ja juhendasid. Staaž või passi kirjutatud vanus on täiesti teisejärguline. Kohati on koostöökohta keerulisem leida isegi ülikoolipingist tulnud õpetajaga.

Viljar, oled sageli välja toonud, et inimene on õpetajaametis äraütlemata oluline ja et õpetajaks peab sündima. Kuigi mingeid asju saab aastatega lihvida, siis isikuomadused, maailmanägemus peavad paigas olema. Et laps julgeks sinu juurde tulla ja usaldada asju, mida kellelegi teisele ei usalda, peab sinust kiirgama teatavat aurat. Kui turvatunnet esimese kooliastme põngerjal õpetajaga ei teki, on keeruline vundamendile midagi laduma hakata.

Viljar Aro: Õpetajaks kindlasti sünnitakse, õpetajaks õpetada saab, kui see faktor on olemas. Muidugi on neid, kes nagu sinagi olid algul pimedusega löödud ega leidnud kohe üles õpetajat enda sees. Õnnelikumad on varakult ametis. Milleks kaotada elust päeva, ilma et sa tegeleksid sellega, millega tahad. Olen koolitustel öelnud, et ma ei ole elus kordagi tööl käinud, vaid tegelen endale huvitava asjaga. 

Sain selle kihu sisse lõpuklassis õpetajate päeval ja oli selge, et lähen Tartu Ülikooli matemaatikat õppima ja tulen tagasi oma kooli õpetajaks. Ma ei ole päevagi kahetsenud. Meie suguvõsas ei ole enne õpetajaid olnud. Aga saatus määras mulle abikaasa, kes on neljandat põlve õpetaja. Ka mõlemad tütred on õpetajad.

Maakonna hariduskonverentsil saime ministeeriumi esindajalt teada, et Saaremaa õpetajad on Eestis kõige vanemad ja kõige rohkem on neid, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Kui Saare maakond on PISA testis kõige parem, võiks mõelda, kuidas lapsed küll sinna jõudsid, kui nendel on kõige vanemad ja kõige „rumalamad“ õpetajad! Äkki on kvalifikatsiooninõuetes midagi viltu ja võiks pigem mõelda, kuidas neid ergutada ja rohkem väärtustada. Meilgi on tööl üks selline inimene, kel polegi pedagoogilist haridust, aga kes õpetab nagu kulda. Samas on neid, kes ilmselt pole sündinud õpetajaks, aga millegipärast teevad seda tööd, kuigi kuidagi ei tule välja. Siin on, mille üle mõelda, et koolitee oleks peale pingelise õppimise ka õnnelikum ja rõõmsam. Ainult õnne ja rõõmuga me muidugi edasi minna ei saa, väga suur oht on, et kui kaotame pingutuse ära, siis on ainult õnn ja rõõm tuleviku jaoks suur kuritegu.

Kohtusin hiljuti Helmer Jõgiga, kes äsja pani oma direktoriameti maha. Hea on olnud selliste inimestega koos minna. Väga väärtuslikud olid sellised projektid nagu „Omanäoline kool“, kus kord kuus kolm päeva olime koos ja arutlesime tarkade inimestega, kes tegelesid samade asjadega. Tulid tagasi uute ideede pagasiga. Naaberkooli direktori Toomas Takkisega arutasime tagasiteel, mida nüüd tegema hakkame. Lähikonnas head kaaslast omada on väga hea. Siis saad ütelda omadele, et naabrid juba teevad nii, ja saad asjad liikuma.

Kui aastaid uuendad, siis ühel hetkel inimesed väsivad ja tuleb teha vahe. Tõsisem kooliuuendus võtab ikkagi kaks aastat. Kui võtame eesmärgiks teha kevadeks ära, ei pea inimesed vastu. Eesmärk peaks olema kaugem. Kuidas sul uuendustega on?

Taavi Kreitsmann: Muudatuste elluviimine on ainult kolmandik, maksimum pool võrrandist. Teine pool on järjepidevus. Peab jälgima, kas muudatus läks käima ja sel on soovitud mõju. Küsisin kolleegilt, kes on meil tööl pea kooli algusest saadik, viisteist aastat. Ta ütles, et on vaid viis korda alustanud aastat niimoodi, et istub rahulikult oma klassiruumis ja valmistub. Ülejäänud aastatel on olnud kolimine, ehitustolm, metoodiline või mõni muu revolutsioon. Inimesed ei jaksa niimoodi. Kõige nukram on, kui tekib tõrge kõige uue vastu ja inimesed ei ole valmis enam andma selleks võimalust. Muudatuste juhtimine on pika vinnaga. Mul oli õnneks võimalus osaleda Tartu koolijuhtide koosolekutel, kui seal käis ka Helmer. See, kuidas haridusteemadel enne koosoleku algust piike ristati, oli veel kõige valgustavam, sest räägiti sellest, mis hariduses päriselt tähelepanu vajas.

VILJAR ARO

Vanus 64 ehk olen noor pensionär. Abielus Kristiga, tütred Helena ja Hedi, lapselapsed Oliver, Grete, Rasmus ja Kuma. Tütred on õpetajad-õppejõud juba viiendat põlve − kooliarmastus on igikestev väärtus. Lõpetanud Kuressaare muusikakooli, SÜG-i ja kolm korda Tartu Ülikooli.

Olen SÜG-i ehk nüüdse Kuressaare Hariduse Kooli direktor. Koolijuhina 31, õpetajana 41 aastat – õpetanud füüsikat, programmeerimist, matemaatikat, psühholoogiat, lingvistikat ja mõningaid aineid ka TLÜ-s ning koolitanud haridusasutuste töötajaid eri maakondades; sisehindamisnõunik ja mentor; Kuressaare linnavolikogu mitmete koosseisude ja Kuressaare Lionsi klubi liige, endine EÕM-i rühma- ja piirkonnakomandör.

Armastan õpetada, suusatada, ujuda ja mõtiskleda, aga kõige rohkem kasta, sest olen loomult inspireerija.

TAAVI KREITSMANN

Kuigi olen viimased kümme aastat toimetanud Tartus, olen sündinud ja kasvanud Saaremaal, kus näen end ka tulevikus. Mingil moel.

Olen bakalaureusehariduselt põhikooli mitme aine õpetaja, kuigi klassi ette sattusin 2017. aastal siiski juhuse tahtel. Magistrikraadi olen omandanud hoopis suulise tõlke erialal.

Haridusvaldkonnas alustasin esimese kooliastme inglise keele õpetajana Tartu erakooli TäheTERA üksuses. Kolleegid olid need, kes mind oma pühendumise ja energiaga koolieluga (jäädavalt?) sidusid.

Koolijuhtimise ambitsiooni mul kaasas ei olnud, see leidis mind 2020. aastal pigem ise. Ametis kannustab mind seesmine põlemine ja tahtmine kujundada õpikeskkond, kus leiab enda koha nii muusik kui füüsik, nii ekstravert kui introvert. Peame suutma õpet võimaluste piires personaliseerida ning liigutama fookuse õpikult õpilasele.

Praegu on rõõm üheskoos tammuda alustavate koolijuhtide arenguprogrammi VII lennuga.