Kas kassidel on hing?

Kas kassidel on hing? 25. septembri Postimehes kirjutas Paavo Matsin, et küsis seda ühelt luterliku kiriku praostilt. Praost mõtles veidi ja ütles siis, et ei tea ning et seda küsimust peaks lahendama mingisugune piiskoppide nõukogu. Sellest hetkest alates kahvatus Matsini silmis praosti autoriteet, sest tema arvates on see usumeeste spetsialiteet, millele nad peaksid ka une pealt oskama vastata. 

Tõepoolest, see on kirikuõpetajate asi. Igal pühapäeval korratakse kirikupalves: „Ja rahu Jumal hoidku teid, et kõik, mis teil on, vaim, hing ja ihu saaksid hoitud laitmatult meie Issanda, Jeesuse Kristuse taastulemise päevani.“

Mis need on, mida me peame laitmatult hoidma? Kõige lihtsam on ihu ja hingega. Ihu on minu keha ja kõik sinna juurde kuuluvad koostisosad: käed, jalad, pea, nahk, sõrmed, varbad, luud, kondid, silmad, kõrvad ja muu selline. Hing on see, et ma elan ja hingan: hing, hingus, hingeõhk. Kui ma hingan, siis elan. Hing ja ihu kuuluvad lahutamatult ühte ja on eristatavad vaid teoreetiliselt. 

Hingavad nii loomad kui inimesed. Kui hingamine lakkab, saab inimese ihust laip ja looma ihust korjus. Hing on ihu liikumapanev ja eluprotsesse hoidev jõud. Hing ongi see Aristotelese salapärane elujõud, mis hoiab kogu orgaanilist elu liikumises. 

Ihu ja hinge poolest oleme osa loodusest, loomariigist. Psühholoogia keelde tõlgituna käib jutt elusolendi psühhomotoorikast. Ja kui lõpmatult palju häid õpetusi ja teaduslikke teooriaid on välja töötatud tervislikust toitumisest, lähtudes meie organismi vajadustest! Peale söögi on inimesele vaja ka puhkust (und), riideid kaitsmaks keha sooja või külma eest, eluaset ehk katust pea kohale jms. Ka need on bioloogiliseks ellujäämiseks hädavajalikud. 

Mida rohkem on takistusi nende vajaduste rahuldamiseks, seda võimukamalt nad meid taga sunnivad. Inimese psühhomotoorika areng tähendab ka mitmesuguste konkreetsete oskuste ja vilumuste kujunemist, mis tagavad elus toimetuleku. 

Vaimne ja metafüüsiline maailm

Vaimust arusaamine tekitab aga rohkelt segadust. Kas on kedagi, keda jätab külmaks võimas koorilaul „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala vaim teie sees elab“? Jumala vaim ja minu vaim – mis vahekorras nad on? 

Inimese vaimset maailma ei tohi segi ajada metafüüsilise maailmaga. Inimese hing ja vaim kõigi oma funktsioonidega kuuluvad samasse materiaalsesse maailma nagu kehagi. Inimese vaimsus, tema nähtamatu maailm kuulub siinpoolsesse maailma ning on meeleliselt kogetav. 

Metafüüsiline maailm on immateriaalne ja inimese meeltele kättesaamatu. See on jumalariik või Platoni ideede riik. Läbinisti vale on arvata, nagu räägiksid ja kirjutaksid „sealpoolsusest“ vaid teoloogid ja usklikud inimesed. Kaugel sellest. Metafüüsika on iga tervikliku filosoofilise süsteemi üks osa. 

Juba antiigi klassikaajastul sõnastas Platon oma õpetuse olemise kahest valdkonnast: ühelt poolt esemeline ja aineline tegelikkus, mis on meeltega haaratav (meeleline maailm), ja teiselt poolt immateriaalne, tunnetusele kättesaamatu ideede maailm. Esimene on muutuv, kaduv ja taassündiv, teine on igavene, püsiv ja muutumatu. Nende vahekorda selgitas Platon järgmiselt: „Me istume koopas ja meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole. Me näeme koopa seinal ainult varje nendest tõelistest „asjadest“, mis koopa avausest mööduvad. Need on ideed („asjad iseeneses“ Immanuel Kanti järgi) ja neid ei näe me mitte kunagi. Me näeme vaid ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal.“ 

Kui Platoni õpetuse kohaselt on ideede maailm liikumatu, muutumatu ja igipüsiv, siis Aristoteles selgitas ideede aktiivsust ja nende vormivat energiat. Ilma ideede aktiveeriva jõuta ei saa olla elu ega arenemist ning vormide vaheldumist üha täiuslikematega. Ja vastupidi, ilma mateeriata ei oleks ühelgi ideel teostumise võimalust! Idee on vorm, mis korrastab ja organiseerib muidu kaootilist ainemassi. Aine ja vorm kuuluvad ühte nagu võimalus ja teostumine. 

Inimese vaimsus

Inimese subjektiivne vaim väljendub tema mõistuses ja kõlbluses, objektiivne vaim aga kultuuriloomingus. Viimane ongi see kultuuripärand, mida me peame põlvest põlve edasi andna.

Ch. Darwin väitis oma teoses „Liikide tekkimine loomuliku valiku teel või eelistatud rasside säilitamine olelusvõitluses“, et inimene põlvneb loomariigist ning on vaid ajuloom. Darvinlik arenguõpetus ei puuduta aga tõsiasja, et inimene on põhiliselt midagi muud kui loom, sest kuigi me oma füüsilise olemuse poolest pärineme loomariigist, on meie humanum – inimlikkus – midagi päris uut. Meie vaim ja kultuur ei ole taandatav loomariiki. 

Suurimad mõtlejad antiigist tänapäevani on mõistnud üheselt, et inimene ei ole eesmärk omaette mitte sellisena, nagu ta on, oma loomulike kalduvuste ja õnneihaga, vaid sellisena, nagu ta peaks olema: eesmärk on intellektuaalne ja kõlbeline täiustumine. Juba Sokrates ütles väga selgelt, et vaimseid hüvesid ei saa anda valmiskujul ühelt isikult teisele. Nad avastatakse ja omandatakse otsinguis. 

Kui nüüd tulla tagasi Paavo Matsini küsimuse juurde, siis oletan, et praosti kõhkluse põhjustas ehk see, et ta polnud enda jaoks selgeks mõelnud hinge ja vaimu vahekorda. Kui me mõistame vaimu all intellekti, kõlblust ja kultuuri, siis loomadel seda pole. Küll aga on neil hing.