Kas õpetada, kasvatada või hoopis arendada?
Tänapäeval, kus igaühel on õigus õpetajat ja üldse koolis toimuvat õpetada, oleme jõudnud absurdi, sest noored kogemusteta õpetajad püüavad tihti nende „õpetuste“ järgi ka toimida. Selleks, et võimalikult paljudele meeldida või vähemalt näida moodne. Nii jätkubki kooli allakäik, mida tõsiuuringud näitavad.
Puutudes kokku õpetajatega, näiteks koolitustel, märkan esmalt pedagoogilis-psühholoogiliste mõistete mittevaldamist. Tekkinud on olukord, kus me ei saa üksteisest enam aru – räägime üksteisest lausa mööda! On vana ja tuntud tõde, et mõistete tundmine ongi haridus – teadvustame sõnaga seotud mõistelisust.
Kuna olukord on hull, soovitan sissejuhatuseks kõigile, kes õpetajatööle läinud, mõnd lihtsat ja kättesaadavat materjali n-ö tutvumiseks. Näiteks „Valik ülddidaktika termineid“ (2003), mille on kokku pannud tänavu kevadel kõrges eas lahkunud Inge Unt ja Viivi Maanso. Selle 125-leheküljelise lühiülevaate leidsin oma raamaturiiuliltki. Didaktikas aitab PTUI väljaanne „Pedagoogika terminoloogia“ (1990). Abiks on ka Urve Läänemetsa raamatud, allakirjutanu omadest videoloengutega veebis rääkimata – hm!
Aga selleks, et mõtestada psühholoogiat koolitöös, soovitan prof Arthur S. Reberi 1995. aastal koostatud kaheköitelist psühholoogia sõnaraamatut Penguini kirjastuselt (ka mitmes keeles). Reber kuulub tõsiste Ameerika teadlaste hulka.
Oopuses „Vanadus on suurepärane“ (2021) tõstatan TTÜ inseneripedagoogika keskuse juhataja Tiia Rüütmanni kapitaalsele tööle „Inseneripedagoogika I–II“ (TTÜ kirjastus, 2019) toetudes taas mõistete küsimuse. Viimastel aastakümnetel on mõisteid mittevaldavad tõlkijad-toimetajad hakanud kasutama nn sõnasõnalisi otsetõlkeid (just inglise keelest), mis süvendab segadust (resp. üksteisest mittearusaamist) veelgi. Sestap on toodud kirjanduse soovitused hädavajalikud ka neile, õpetajate koolitajatest rääkimata.
Jättes kõrvale pealkirjas toodud mõisted, söandan lisada, et enamik õpetajaid ei tea isegi mõistete „pedagoogika“ ja „psühholoogia“ tähendust. Kolleegid, aga klassi (õpilaste ette) ei tohi lubada inimesi, kes ei tea, mida nad teevad! Sellega kaasneb ju meie väikerahva (kultuuri) surm.