Keelekaste: Nii „nii … kui“ kui ka „nii … kui ka“
Säärane pealkiri võib nii mõnelegi omajagu krüptiline tunduda, aga see, kellel on silma keeleliste pisiasjade peale ning kes on kohustusest või lihtsalt lustist harjunud nende pisiasjade üle pead murdma, küllap juba teab, millest nüüd juttu tuleb: sellest, kas peaks tarvitama väljendit „nii … kui ka“ (nagu lauses „nii seda kui ka teist“) või piisab väljendist „nii … kui“ (nagu lauses „nii seda kui teist“). Teisisõnu: kas kõnealuses ühendavas paarissidendis saab läbi ilma sõnata „ka“?
Kes püüab sellele küsimusele vastust otsides tähele panna, kuidas räägivad või kirjutavad teised inimesed, see võib nõutuks jääda: ühtviisi sageli kasutatakse seda sidendit nii sõnaga „ka“ kui ka ilma selleta. Ma ise, nagu eelmine lause ja pealkiri vahest juba reetsid, olen kindluse mõttes alati üsna teadlikult eelistanud varianti „nii … kui ka“. Siiski näib üha rohkem olevat neid, kes – ilmselt kaalutlemata, automaatselt – pruugivad lühemat ja lihtsamat kuju „nii … kui“. Seda kinnitavad mõned põgusad otsingud Google’is; näiteks otsing „nii seda kui ka teist“ annab seal 2550, „nii seda kui teist“ aga 5520 tulemust; väljendite „nii üht kui ka teist“ ja „nii üht kui teist“ puhul on tulemused vastavalt 2620 ja 12 300.
Lühema variandi kasuks kõneleb … nojah, muidugi lühidus, aga ka ajaloolisus. Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatust“ (1869) leiab sarnase väljendi just ilma sõnata „ka“ – „ni hästi… kui“ (so wohl … als auch). „Kas olemegi selle väljendi laenanud saksa keelest?“ küsib Maire Raadik, käsitledes sama teemat eesti keele instituudi keelenõuande lehel. Sõna „ka“ ilmub Raadiku järgi väljendisse Elmar Muugi „Väikeses õigekeelsus-sõnaraamatus“ (1933). Seal on tõesti sees „niihästi [… kui ka]“. Johannes Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpikust ja grammatikast“ (1936) leiab samuti „nii(hästi).. kui ka“ (koos kohase õpetusega, et „komma“ on selles ühendis tarbetu).
Mis puudutab tänapäevaseid keeleraamatuid, siis näiteks „Eesti keele süntaksis“ (2017) esitab Mati Erelt väljendi kujul „nii(hästi) … kui (ka)“. Aga et tegemist on tegelikku keelekasutust kirjeldava, mitte ettekirjutusi tegeva teosega, ei saa seda võtta mingi suunava reeglina; see vaid kinnitab meile, et väljendit tõepoolest pruugitakse nii üht- kui ka teistviisi – või siis nii üht- kui teistviisi.
Nii et kuidas siis ikkagi? Tundub, et kõige mõistlikum on soostuda Raadiku juba eespool osundatud keelenõuandega, kus autor kiidab heaks mõlemad võimalused, „nii … kui ka“ ja „nii … kui“, mööndes seejuures: „Sidendi lühenemine on küllap loomulik asjade käik ja niikaua, kui selgus ei kannata, pole ka põhjust muretseda.“ Tõepoolest, „nii seda kui ka teist“ ja „nii seda kui teist“ on ühtviisi selged ja ei ühe ega teise kasutust saa halvaks panna.
Õhukesele jääle astutakse aga siis, kui lisaks sõnale „ka“ jäetakse sidendist ära sõna „nii“. Seda silmab järjest sagedamini ja Ereltki mainib, et „püsiühendites võib nii(hästi) ka ära jääda“, tuues näiteks lause „Ma mõtlesin sinust üksvahe ööd kui päevad“. Üksnes „nii“ ärajätmine ei oleks veel kuigi ohtlik, „seda kui ka teist“ on samuti arusaadav, ent kui kõrvale visatakse „nii“ ja „ka“ ühekorraga, võivad asjalood mõnes kontekstis üsna segaseks muutuda. Näiteks „seda kui teist“ – kas mõeldakse siin „nii seda kui ka teist“ või hoopis, et mingit „seda“ tuleks võtta kui mingit „teist“? Või siis „hundid kui lambad“ – kas see on „nii hundid kui ka lambad“ või hundid lambanahas? Sarnaselt võib „ööd kui päevad“ suunata mõtte hoopis pikkadele valgetele juuniöödele ja „mehed kui naised“ mõnele antiiktragöödiale, kus mehed etendavad ka naisosi.
Kes taotleb niisiis erilist korrektsust ja kindlust, see tarvitagu igaks juhuks pealegi varianti „nii … kui ka“, ja kellele on meele järele lühidus ja lihtsus, see jäägu rahumeeli variandi „nii … kui“ juurde, ent sidendi edasine lühendamine „nii“ arvel kätkeb mõistetavusele juba ohtusid ja on pigem ebasoovitatav. Lühike on hea küll, aga liiga lühike pole küll hea!