Keelelinnak on mõeldud kõigile, kes tahavad eesti keelt õppida

8. okt. 2021 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Külli Remsu valis keelelinnakusse tekstid põhimõttel, et eesti keele rikkus ja kaunis kõla esile pääseksid. Fotod: Andrei Sizõh

Tallinna Paekaare lasteaias avati 29. septembril keelelinnak, mis kulgeb läbi kahe pika koridori ning kus tegutseb terve hulk lastekirjandusest tuttavaid tegelasi. Eesti ja muu kodukeelega lapsed saavad siin n-ö rääkivate seinte abil eesti keelt ja kultuurilugu õppida.

Keelelinnaku mõtte algataja ja eestvedaja on eesti keele õpetaja Külli Remsu, kes kujundas paljudest eesti lastekirjanduse tüvitekstidest ning lastele armsaks saanud tegelastest keelelinnaku keskkonna. Omalt poolt andsid häid ideid kolleegid. Külli Remsu sõnul on iga pildi taga lugu, mida saab rääkida nii lapse kui ka laiemalt kultuuriloo tasandil. Sõnad ja tekstid on valitud põhimõttel, et eesti keele rikkus ja kaunis kõla esile pääseksid. Et disainerite roll õpikeskkonna kujundamisel muutub üha tähtsamaks, telliti pilkupüüdvad seinamaalingud Martin Veismani disainistuudiolt Partner&Ruum 414.

Iga pildi taga on lugu

Teeme Külli Remsuga tiiru keelelinnakus. Kohe teekonna alguses on seinal Hando Runneli luuletus „Tellistest saab teha“, milles sisalduv mõte – kui on õige sõna, siis on väike vaev – kehtib ka keeleõppe kohta.

Alustame liikumist Muhvi magistraalilt, kus postkontori küljes on Muhvi postkast. Selle pildi juures saavad lapsed tähti õppida, tähtedest sõnu kokku panna ja lauseid moodustada. Suuremad võivad harjutada juba ka kirjavahemärkide panemist ning fantaseerida, milliseid kirju võiks Muhv endale ja teistele kirjutada.

Järgmine peatus on jäätiseputka juures, kus koos Kingpoolega õpitakse eesti liitsõnade moodustamist ja harjutatakse nende väljaütlemist. Pildi juurde tuleb soovituslik nimekiri neist lasteraamatutest, kus on juttu jäätisesöömisest. Ühtlasi saab rääkida tõlkekirjandusest, sest ka Jip ja Janneke on suured jäätisesõbrad.

Klaabu puiesteel saavad lapsed tuttavaks eri liiki puude ja põõsastega, samuti asub siin Klaabu galerii, kus on väljas kunstiringi laste tööd. Öösorri peatusest jõutakse onu Ööbiku juurde, kes on muheda eesti teadlase võrdkuju ja kellega saab arutleda liikluse ja loodushoiu üle. Laste jaoks on onu Ööbik lihtsalt kuu-uurija, täiskasvanutele aga astrofüüsik, kelle huvialaks akustika. Temaga saab harjutada pikki täishäälikuid ja täishäälikuühendeid. Külli Remsu ütleb, et just täishäälikute rohkus teeb eesti keele ainulaadseks ja selle omandamise keeruliseks. Näiteks on ülipikk rõhutatud ü-häälik maailma 2500 kirjakeelest ainsana olemas just eesti keeles.

Edasi viib magistraal linnast välja maale ning Riisipere jaamast möödudes võtab suuna Lätisse. Vahepeal tuleb onu Ööbikule seltsiks tädi Fantaasia, kelle kaelakeed, käevõrud, sõrmused, pitsid-satsid ilmselt kõigile väikestele tüdrukutele muljet avaldavad. Tädi Fantaasia prototüüp on Fanny de Sivers, tunnustatud eesti lingvist.

Keelelinnaku teises koridoris kohtuvad lapsed Sipsikuga. Siin asuvad ka Sipsiku kunstigalerii ja Lasnamäe Sikupilli asum vaaterattaga, kuhu onu Ööbik ka tädi Fantaasia sõitma viib.

Kui esimeses koridoris kulgeb tee maismaad mööda: siin on metsad, niidud, puiesteed, siis teises koridoris on pildil veekogud: jõed, järved, meri. Siin asub ka Sirtsu soo, kus elab eesti vanemast lasteluulest tuntud kodune krokodill, seesama singer-vinger ninaprill. See tee viib lõpuks välja Peterburi, kuhu sõidab täiendõppele kloun Korgits ning kus ootab ees Eduard Uspenski loomingust tuttav krokodill Gena. Igal pildil on palju kõnekaid detaile, loovaid ülesandeid ning lõputult ruumi fantaasiaks.

Külli Remsu ütleb, et keelelinnakust on valmis umbes pool. Kuna kohe kõigeks raha ei jätkunud, jäi palju häid ideid oma aega ootama.

Näiteks on plaanis ära kasutada mõlema koridori trepialused, millest ühte sisustatakse Kaari kohvikunurk ja teise väikeste matemaatikute teadusnurk. Keelelinnakusse tuleb ka raamatukogu rõhutamaks, et eestlased olid juba 19. sajandi lõpus üks kõige suurema kirjaoskajate protsendiga rahvas ning praegu on meil maailma kõige suuremad koduraamatukogud.

Kuidas eesti keelt õpitakse?

Tallinna Paekaare lasteaia direktor Piret Kütt räägib, et 235 lapsest enamik ehk umbes 65% on vene kodukeelega. Vene õppekeelega rühmi on kolm, ülejäänud üheksas käib õppetegevus eesti keeles. Vene keelt kõnelevate laste vanemad ning eriti vanaisad-vanaemad soovivad väga, et lapsed eesti keele ära õpiks.

Muukeelsete laste suure arvu tõttu võeti eelmisel sügisel lasteaeda tööle eesti keele õpetaja, lisaks otsitakse muid võimalusi, kuidas lapsed eesti keele kiiremini ja paremini selgeks saaksid. Üks võimalus ongi keelelinnak, kus iga pildi juures on oma teemad ja ülesanded.

Õppealajuhataja Aive Stalkov meenutab, et 1990. aastate alguses, kui ta ise selles lasteaias õpetajana töötas, oli igas eestikeelses rühmas kolm-neli venekeelset last, kes kiiresti omandasid eesti keele. Nüüd on vastupidi. Muukeelsete laste osakaal Lasnamäe eesti õppekeelega lasteaedades aina kasvab ja eesti keel omandatakse aeglasemalt. Samas teeb rõõmu, et järjest rohkem on lapsevanemaid, kes soovivad, et lapsed õpiksid eesti keelt varajases eas. Praegu on siiski keeruline leida õpetajaid, kes on valmis tulema rühma, kus lapsed ei saa temast ning tema ei saa lastest aru. Tõsiasi on seegi, et õpetajatel tuleb õppeprogrammi nii mõnigi kord lihtsustada. Õpetajate roll on teha kahte tööd: arendada nii teise kodukeelega kui eesti laste eesti keelt. Vahel laseb õpetaja Külli Remsu eesti lastel eesti keele tegevuses rühmakaaslastele esineda. „On tähtis, et teise kodukeelega laps kuuleks ka seda, kuidas räägib eesti keelt tema eakaaslane. Ja mitte ainult seda eesti keelt, mida räägitakse koos mängides, vaid head ja korrektset esinemise keelt.“

Töö Mõmmipere rühmas

Eelmisest aastast alates on Paekaare lasteaias ka üks eesti õppekeelega rühm, kus ei ole ühtki eesti kodukeelega last, vaid 18 kolme- kuni viieaastast, kellest üks on läti ja kõik ülejäänud vene kodukeelega.

Mõmmipere rühma õpetajad Meida Kaevand ja Piret Kollo meenutavad, et algus oli väga raske, sest kõik lapsed rühmas õppisid eesti keelt esimest aastat. Esialgu seadsidki õpetajad eesmärgi, et lapsed hakkaksid neist aru saama. „Et lasteaias oli eelmise aasta teema liikumine, otsisime, mis neile sobib,“ räägib Piret Kollo. „Leidsime hästi lihtsas eesti keeles Tweeni-põngerjate plaadi, kus on 12 võimlemiskava. See meeldis lastele kohe. Iga kuu võtsime ühe pala, mida pea iga päev koos kuulasime. Laulmine ja rütmiline liikumine aitab sõnu meelde jätta ja järele öelda. Mängisime hästi palju, et lastel oleks lõbusam. Õppisime eestikeelseid sõnu iga päev ja igal pool: õues olles ja looduses käies, tänaval majade vahel jalutades, igapäevategevusi tehes. Püüame rääkida rühmas ainult eesti keeles, aeglaselt ja kõike pidevalt üle korrates, ehkki alguses tuli osa juttu ka vene keelde tõlkida.“

Mitu metoodikat

Õpetajad kasutavad rühmas vaheldumisi mitme metoodika põhimõtteid ja materjale, pidevalt katsetades, mis lastele sobib. Piret Kollo ütleb, et eesti keel on rikas ning annab palju võimalusi sõnadega mängida ja virvarritada. „Arvan, et tulebki kasutada eri väljendeid ja sõnavorme, et laps keele selgeks saaks. Muidu võib juhtuda, et ta õpib küll pähe pika luuletuse kassist, aga küsimusele, kas tal on kodus kass, vastata ei oska.“

Õpetaja Meida Kaevandil on tööstaaži kokku 50 aastat, neist 42 Paekaare lasteaias. Staažikas õpetaja teeb vene rahvusest lastega palju individuaalset tööd, tänu millele on tema kasvandikud eesti keele väga hästi selgeks saanud. „Üks poiss, kes lasteaeda tulles sõnagi eesti keelt ei osanud, õpib praegu eestikeelses koolis viiendas klassis ja on kõik neli aastat saanud kiituskirja,“ on õpetaja rahul.

Vanemate tugi on tähtis

Palju kaasavad Mõmmipere rühma õpetajad ka lapsevanemaid. Iga kuu saadetakse vanematele koju infoleht eestikeelsete laulude, luuletuste, eesti rahvatraditsioonidega, juures videod ja ülesanded, mida kodus koos lapsega teha. Samuti tuleb vanematel lasteaia üritustel kaasa lüües eesti keelt kasutada.

„Kui laps näeb, et ema ja isa proovivad kodus samuti eesti keelt rääkida ja suhtlevad õpetajatega eesti keeles, aitab selline isiklik eeskuju kõige paremini keeleõppele kaasa,“ usub õpetaja Meida.

Lasteaia logopeed Liina Kask tõdeb, et paraku on igas rühmas nii eesti kui vene rahvusest laste seas ka kõneprobleemidega lapsi. „Mina saan toetada eelkõige eesti kodukeelega laste kõne arengut,“ räägib logopeed. „Samas kui vene lapsel on ainult hääldusprobleem, saame teha artikulatsiooniaparaadi harjutusi ja toetada õige häälduse kujunemist. Raskema kõnearengu probleemi korral suunan lapse vene logopeedi juurde. Vene kodukeelega lapsel, keda pere ei toeta ja väljastpoolt abi ei otsi, on eestikeelses rühmas üsna keeruline toime tulla. Kui näeme, et lapsel on raske, proovime koos lapsevanemaga võimalikult hea lahenduse leida. Enamasti soovib vene pere sageli siiski ka kõnearengu probleemiga lapse eesti õppekeelega rühma jätta.“

Õpetajatel tuleb teha lisatööd

Õppealajuhataja Aive Stalkovi sõnul on eesti õppekeelega rühmades kõik õpetajad sisuliselt ka keeleõpetajad. „See on nende jaoks lisakoormus, mis nõuab head planeerimisoskust ja loomingulisust. Arvan, et riiklikult tuleks seda lisatööd rohkem märgata ja tunnustada. Rühmas, kus pooled lapsed on muukeelsed, peab olema vähem lapsi, tagatud tugiteenused ning rühmaõpetajatel võiks kõrval olla eesti keele õpetaja, et pisutki õpetajate töökoormust leevendada. Nüüd on eesti keele õppimiseks meie lasteaias loodud keelelinnak, kus lastega saavad käia lisaks eesti keele õpetajale ka rühmaõpetajad ja vanemad.“

Eesti keele õpetaja Külli Remsu usub, et keelelinnak hakkab hästi tööle. „Keelelinnak on just fooniõppena väga tähtis. See on keskkond, kus ei sunnita keelt õppima, vaid õpitakse justkui möödaminnes. Kui lapsele pilt meeldib, tahab ta teada, mis sõna seal juures on. Sama asi on vanematega. Näiteks tuli üks ema minult küsima, mida tähendab väljend „Sirtsu sohu“. Selgitasin, et see ei ole lihtsalt üks geograafiline punkt, vaid seal on lugu taga. Iga pildi ja teksti taga on lugu nii lastele kui ka täiskasvanuile.“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!