Kuidas hoida usku enda suutlikkusse?
Lapsele ja samast lapsest suureks sirgunud täiskasvanule on loomuomane olla tubli, saada hakkama nii enda kui ka teiste seatud ootustega. Kummalisel põhjusel kannustab meid uskumus: „Ma ei ole ikka piisavalt hea, on võimalik paremini!“ Arengupsühholoogia sedastab, et inimene areneb eduelamuste kaudu. Siia ongi maetud vastuolu suutlikkuse, ressursside ja tegeliku tulemuslikkuse vahel, mida valdavalt hindavad teised inimesed – hinnanguid jagades, tagasisidet andes.
Kool tervikliku haridust andva süsteemina on vastuoludele tundlik keskkond, milles peab emotsionaalselt terveks jääma nii laps (õpilane) kui ka täiskasvanu (õpetaja, lapsevanem). Vastasel juhul on emotsionaalne aju häireseisundis (rahulolematu, pingestatud, ärev, lootusetu, apaatne) ning aju infotöötlusega seotud osad ei toimi.
Kui üks indiviid (õpilane, õpetaja, lapsevanem, tugispetsialist või kooli juhtkonna liige) tunneb end pikema aja jooksul ülepingestatuna, kogeb läbipõlemist, hakkavad vähehaaval ka ülejäänud indiviidid süsteemis tundma end häirituna ning peagi logiseb kogu masinavärk.
Negatiivses stressis on inimene siis, kui midagi on tema jaoks pikema aja jooksul liiga palju või liiga vähe. Esimese klassi laps, esimest aastat töötav õpetaja või tugispetsialist võib sattuda negatiivse stressi nõiaringi juba pisikesest ninanipsust, sest endale ja teiste seatud ootused on kõrged, keskkonnas on liiga palju muutusi/uudsust.
Kuidas hoida lapse ja täiskasvanu usku enda suutlikkusse koolisüsteemis? Mida saan teha, kui keegi on hädas? Alguspunktiks on probleemi märkamine, sõnastamine. Abiks on küsimused: „Mida vajan mina või vajab see inimene, et paremini toime tulla?“, „Millist ressurssi on liiga vähe?“, „Mis on seni natukenegi aidanud?“, „Mida saan muuta ise?“, „Kes ja kuidas saab veel aidata?“. Enamasti kaasneb inimliku kokkujooksmisega kasvav tunne, et ollakse oma hädas üksi ning pingutused olukorra parandamiseks võivad probleemi suurendada ning osapoolte suhteid kahjustada. Oluline on, et kättesaadav oleks vähemalt üks inimene, kes kuulab, mõistab, toetab.
Suuremate raskuste korral saab rakendada tugimeeskonda. Lapse puhul õpetaja ja lapsevanema(te) usalduslikul suhtel põhinevat koostööd, kuhu vajadusel kaasatakse tugispetsialiste. Täiskasvanu toetamiseks saab kasutada kogemusnõustamist, kovisiooni.
Soovin, et kõik lapsed ja täiskasvanud tunneksid end koolis turvaliselt, sest üksteise suhtes hoolivuse näitamine on enesestmõistetav.