Kunsti ja selle mõistmise vabadusest

15. okt. 2021 Jan Kaus kirjanik - 4 kommentaari
Jan Kaus.

Alustuseks üks kümmekonna aasta tagune isiklik vinjett. Mu noorem poeg joonistas kunstitunnis sinise Päikse ja sai õpetajalt selle tõttu halvema hinde. Mu jaoks oli õpetaja otsus probleemne kahes mõttes. Esimene neist on üsna kompleksne ning selles osas tajusin ka enda vastutust. Nimelt olin pojale rääkinud mingil õhtul tähtedest, sealhulgas Siiriusest, mis on meie laiuskraadidel talvise öötaeva eredaim täht. Seletasin poisile lihtsustatult, et Siirius kiirgab sinakat valgust, nii et kui Siirius (täpsemalt Siirius A) asuks Päikese asemel, elaksime võib-olla suure päevavalguslambi all, aga kuna Siiriuse pinnalt kiirgav valgus ei võimaldaks fotosünteesi, poleks ka meid ega muid organisme. See pisut õudne jutt jäi lapsele meelde ja väljendus kunstitunnis.

Teine põhjus on üldisem ja selle võiks võtta kokku nii: kunst ei ole reaalsusega identne. Põhiline murrang, mille impressionism 19. sajandi teisel poolel õhtumaade kunsti tõi, väljendus tõsiasjas, et kunstiteos ei pidanud enam väljendama ainult kunstivälist reaalsust, vaid see võis väljendada vabalt ka seda, kuidas keegi seda reaalsust tajus. Tajumise kunstiline esitus polnud pärast impressionismi tekitatud murrangut enam vahend, vaid omaette teema. Ja sel teemal on lõpmatu hulk variatsioone.

Siit tulenevalt võiks üldistada, et kunst on mitte ainult reeglite, vaid ka võimaluste maailm. Mitte et reeglid poleks kunsti puhul olulised – ilukirjanduses pean õigekirja sama oluliseks kui muudeski keelelise suhtluse vormides –, aga need on peamiselt tehnilised. Loomingulisi alasid õpetades ei peaks reeglid mõjuma müürina või okastraadina. Kui topograafilist metafoori laiendada, siis ei kuulugi kunsti reeglid mitte n-ö maastiku juurde, vaid maastikul liikujale, reegleid saab võtta kui teatud hulka abivahendeid, mille abil kunsti piiramatul, pidevaid ohte ja üllatusi täis maastikul osavamalt liikuda. Õieti võib öelda, et kunst tähendabki liikumist, kunsti üks olulisemaid sisulisi reegleid väljendubki vajaduses ja vabaduses hoida oma vaim rahutu, uudishimulik, erk, julge. Selle valguses tundub mulle, et sageli seotakse näiteks kujutavat kunsti õpetades kokku joonistamis- ja väljendusoskus.

Käisin kunagi oma poja klassis kunstitundi andmas, näitasin neile Klee ja Miró maale ning palusin joonistada lastel abstraktseid pilte, kus nad kasutaksid ainult kolmnurki, ringe ja ruute – aga nende suurust, arvu, asetust, värve ja kõike muud võisid lapsed ise valida. Tulemuseks oli suur hulk ilusaid töid, kuigi kunstihariduseks vajalikku joonistamisoskust neil lastel üldjoontes nappis. Seega võib olla ka nii, et inimene ei oska kõige paremini joonistada või kirjutada või musitseerida, aga ta oskab ennast väljendada, st tal on, mida öelda, tema vaade maailmale on huvitav, isikupärane, sisaldab midagi kummalist või ootamatut. Seega pole tehnilised oskused loomingulisuse juures määrava tähtsusega – ja palun sellest mitte välja lugeda mõtet, nagu ei mängiks tehnilised oskused mingit rolli. Tahan lihtsalt püstitada hüpoteesi, et väljendusoskus ja erialane oskus ei pruugi olla alati sünonüümsed.

Olen kunstist rääkides kasutanud üht pisut ohtlikku ruumilist metafoori. Kui igapäevases elus on igati tark vältida vettehüppeid tundmatus kohas, siis kunst selliseid hüppeid just eeldab. Rõhutan igaks juhuks, et räägin siin julgest liikumisest puhtalt kujutlusvõime tasandil, vaimsetest sööstudest tundmatusse, füüsikalises maailmas võiksid kunstnikud hoiduda tundmatus kohas sukeldumisest samal moel kui ükskõik millise muu elukutse esindajad. Minu jutu keskne mõte soovib viidata loomingulisusele kui katsetamisele – mis oleks looming ilma tantsuta ebakindlal pinnal? Seega on kunst ennekõike vabaduse territoorium.

Kõige olulisem, et eelöeldu kehtib mitte ainult kunsti tegemise, vaid ka mõistmise puhul. Kunsti mõistmine on samuti vabalt liikuv, see ei ammuta ainult kunstiteosest, vaid ka seda kogeva inimese muljetest, mälestustest, igatsustest, hirmudest, lootustest. Kõikvõimalikest seostest, mis moodustavad inimese alatasa vibreeriva teadvuse. Seetõttu on kunstiteose ja seda kogeva inimese kohtumine ennustamatu – nagu elu isegi. See on sündmus – ning ükski sündmus pole staatiline, vaid viibib pidevas muutumises, see ilmub eelnevatest sündmustest ja sulandub järgnevatesse sündmustesse. Siit tulenevad mõned olulised nüansid, mida tahaksin rõhutada.

1) Kunstiteost kogeval inimesel on vabadus teost mõista või mitte mõista. Õieti tuleks seda lauset kohe täpsustada, sest verb „mõistma“ ei kata päris lõpuni kunsti vastuvõtmise kogu diapasooni. Õieti peakski kunsti mõtestamisel rääkima ennekõike mõjumisest. Mõistmine on mõju suhtes sekundaarne, see võib mõjule järgneda, aga ei pruugi. Kunstiteos võib avaldada mõju ka siis, kui sellest aru ei saada. Kunstiteos ongi mõeldud ennekõike mõjuma, st kunsti vastuvõtmises mängib väga olulist rolli kunsti kogeva inimese intuitsioon.

Tõsi, see teema on kihiline, kindlasti võib intuitsiooni osakaal erineda näiteks kirjanduse ja muusika kogemisel. Suhe muusikaga võib olla täiesti intuitiivne, heliteos kas meeldib või mitte, meeldimist ei pea kuidagi ratsionaliseerima. Mul on küll hüpotees, et kuulaja suhtes heliteosesse mängib olulist rolli kõlapilt (popmuusika austaja ütleks „saund“), aga kindlasti ei anna muusika mõjuvust seletada ainuüksi helikeelega. Ma kaldun küll eelistama teatud kõlaga muusikat, ent samas võib mulle meeldida ka sootuks teistsuguse helikeele, rütmi ja tonaalsusega lugu. Ühel päeval kuulan Prince’i, teisel Brucknerit.

Igatahes on oluline vaataja-kuulaja-lugeja suhet kunstiga mitte üleliia ratsionaliseerida. See jääbki ennekõike arvustajate ülesandeks – nemad peavad püüdma esitada oma intuitiivset suhet intellekti vahenditega, distantseeruma oma vahetust kontaktist, seda kõrvalt vaatama, oma muljet või elamust (või elamuse puudumist) mõtestama, leidma oma tunnetele põhjenduse. See aga ei tähenda kaugeltki, et kõik peaksid nii tegema. Intuitiivne suhe on olemuselt samuti tõlgendamisakt nagu kõige peenem analüüski. Muidugi on tore ja vajalik esimest teiseks tõlkida, aga see pole vältimatu. Tõlgendus on laiem kui tõde, st kunstiteose mõju ei pea olema vastavuses kunstniku algse taotlusega.

2) Eelöeldust tuleneb mu meelest loogiline järeldus, et kunstiteose mõju ei pea alati olema otsene, selge, ühene. Ja ennekõike ei pea see olema lõplik.

Mäletan, kuidas pidin keskkoolis pidama ettekande Hermann Hesse romaanist „Klaaspärlimäng“, mis tundus mulle painavalt igav. Kui lugesin sama raamatut kümmekond aastat hiljem, olin vaimustuses. Nii et mu suhe raamatuga muutus diametraalselt. Aga see on vaid üksik näide väga keerulisest, ootamatuid pöördeid ja kaardumisi tulvil suhete võrgustikust kunstiteose ja vaataja vahel. Mõnegi kunstiteose mõju võib avaneda aeglaselt, salakavalalt, ilmneda mingi teise kunstiteose kogemise käigus või siis täiesti kunstikauges elusituatsioonis. Sageli kiputakse suhtuma kunsti nagu majandusse või sporti, kus teo ja tulemuse seost on kergem tuvastada ning selle osas üheseid järeldusi teha – kui kõrgushüppaja ajab lati maha, siis ei saa seda kaheti mõõta. Ent kunstiteos, mida alguses peetakse ebaõnnestunuks, võib ärgata hulga hiljem ja mingis täiesti ettearvamatus olukorras uuele, viljakale elule. See muudabki kunstiteemalised üldistused ja kunstiteoste saatused keeruliseks. Põnevaks.

Oletame, et ühes galeriis on esil kunstiteos, mida käib vaatamas tuhat inimest. 999 neist leiavad, et teos on täielik ebaõnnestumine. Aga ühele väga introvertsele külastajale avaldab teos kummalist muljet, justkui tahtmatultki, miski pildil kujutatus jätab introvertsesse külastajasse jälje, ta näeb teost moondununa unenägudes, see tekitab temas rahutust. Oletame edasi, et too introvert on matemaatik, kes tegeleb ühe pealtnäha lahendamatu probleemiga. Mainitud kunstiteoses oli matemaatik märganud mingit rütmi või mustrit, mis aitab ta tasapisi, aga järjekindlalt oma lahendusele lähemale. Matemaatik avaldab teadusajakirjas lahenduskäigu, saab kuulsaks, pälvib kiitust, tema avastus viib tehnoloogiliste uuendusteni arvutiteaduses ja meditsiinis, aga seose ühe kunstiteosega avastab ta ehk juhuslikult paarkümmend aastat hiljem – kusjuures kunstiteose autor, kes on juba mõnda aega surnud, oli elanud veendumuses, et kõnealune maal oli kaheldamatult tema kõige ebaõnnestunum töö.

3) Nagu ülalpool öeldud, seisneb kunsti vabadus suuresti võimaluses katsetada, otsida oma häält, seda isegi vastupidiselt ootustele või harjumuspärale. Just katsetuslikkus avardab jätkuvalt kunstitegemise, aga ka selle mõtestamise võimalusi. Seega tuleks kunstis mitte takistada vigu, vaid neid võimaldada. Rohkem siniseid tähti! Kunstis võib viga osutuda võimaluseks.

Julgen üldistada – kasutades jälle ruumilist metafoori –, et hea kunst kutsub ekslema, õigelt teelt kõrvale kalduma, loomingulisus on üks väheseid valdkondi, kus eksimine pole mitte ainult inimlik, vaid lausa teretulnud. Enamgi: kui nõustuda, et hea kunst kutsub ekslema, polegi võimalik seda mõtestades päriselt eksi minna. Mõtestamine võib olla ekslik, aga mitte vale. See on mu jaoks olulisim õppetund, mille ma Roland Barthesi „autori surma“ hüpoteesist välja lugesin – kui läksingi oma lugemises eksi, siis seda ehk autor oma lugejalt ootaski. Autori surm on sümboolne akt, ei suretata autorit ennast, vaid harjumuspärast suhet temaga. Kaob vertikaalne suhe, milles autor on pelk andja ja lugeja pelk vastuvõtja.

Tegelikult on igas lugemises peidus loovlugemise potentsiaal. Küsimus on ainult selles, kui loovalt lugeja oma lugemiskogemust kasutab, kuidas ta seda oma ellu, hoiakutesse, maailmavaatesse, tegevustesse üle kannab. Minu arust saab seda suhet laiendada igasugusele loomingulisusele. Iga kunstiteose vastuvõtt saab alati olla uue loovuse, vabama ja tundlikuma ellusuhtumise algus- või sõlmpunkt. Kunstiteost kogev inimene on vabastatud oma loovusse, ta ei pea ainult vastu võtma, vaid on kutsutud edasi mõtlema. Nii kaugele kui tahes. Kunstiteos võib osutuda vaataja stardiplatvormiks, tema lennurajaks. Millegipärast sulgeme me sageli silmad loovuse olemusliku demokraatlikkuse ees. Püüdkem seda vältida – kuigi kunstis endas võiks vältida ennekõike vältimist.


Veebiseminar “Kuidas lugeda kunsti?”

21. oktoobril kella 10–17. 30 toimub lastekultuuri veebiseminar „Kuidas lugeda kunsti?“, mida korraldab ASSITEJ Eesti Keskus.

  • Kõnelevad Suzanne Osten, Sasha Pepeljajev, Timo Steiner, Jan Kaus, Karmo Mende, Eva Kalbus, Rita Rätsepp, Anu Aun, Anne Kleinberg, Helena Maria Reisner, Helena Pihel, Indrek Lillemägi.
  • Seminar kantakse üle www.naksfestival.ee lehel ja vaatajatel on võimalus ka küsimusi esitada.
    Kuna osa esinejaid ning osalejaid on võõrkeelsed, toimub ka sünkroontõlge.
  • Eesmärk on avada kunsti tegemise ja kogemise tagamaid; innustada lapsi, nende vanemaid, juhendajaid, eeskätt õpetajaid mõistma, eristama ja osa saama mitmekülgsest kogemusest kunsti eri valdkondades.
    Otsime vastuseid küsimustele, kas kunstis on laste jaoks tabuteemasid ja milline on kunsti kogemise
    mõju lapse arengule.
  • Pärast seminari on võimalik vaadata improteatri IMPEERIUM etendust „Kujutluse võim“. 
  • Palume enda soovist osaleda teada anda naksfestival.ee lehel registreerides.
    Seminar on kõigile vaatajatele tasuta.

4 kommentaari teemale “Kunsti ja selle mõistmise vabadusest”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KAASAMÕTLEJAD!
    Autori pikk ja keeruline arutelu sobib kindlasti TÄISKASVANUTELE, kelle hoiakuid-maitset tahetakse kunsti vallas UUENDADA (kui mitte muuta) …

    Kooli (resp ÕPETAMISE) ülesanne on aga last-alaealist kunsti mõistmisel ARENDADA ja see on hoopis midagi muud. 20. sajandi pedagoogika üheks kõige suurepärasemaks saavutuseks peeti õppekasvatustöö eesmärkide taksonoomiate välja töötamist, mis 1987. aastal aruka Peeter Kreitzbergi poolt meie emakeeles avati (olen sellest pikalt varem kirjutanud). David Krathwohl (1972) avab just AFEKTIIVSED (tundmustega-kunstiga seotud) eesmärgid, mis põhimõtteliselt polegi keerulised. Saanud eluõiguse ka MINU (hm!) pikal koolmeistriteel …

    Kui soovime, et õpilasel kujuneks välja KIRJANDUSE mõistmine, siis PEAB (!) ta lugema väga erinevat (ka ajastute poolest) kirjandust (Tuglasest, Tammsaare, Laxnessi ja Kausini). KUNSTIS tuleb tutvuda eri ajastute loominguga (Matisse´i, Kandinsky, Kr. Raua ja ´Moore´ni). Muusikas Gregoriaani laulust Mozarti, Verdi ja Pärdini … Meie koolis TULI toona õpilastel iga kuu teatris käia ja nad käivad siiamaani. Muusikaõpetajalt hakati nõudma Vivaldi ja Beethoveni plaate – tohutu töö, muidu tulemusi pole.

    Koolis tuleb seda kõike KOHUSTADA, siis on täiskasvanuna, mida VABALT (!) VALIDA. Kui nüüd öeldakse, et õpilane ISE VALIB, siis on tulemuseks HARIMATUS.

  2. Kaire Nurk ütleb:

    Peep Leppikule: kas tõesti kunstis peaks õpetamine ulatuma … AINULT kuni “Matisse´i, Kandinsky, Kr. Raua ja ´Moore´ni”!!!???
    Aga viimase 70 aasta jooksul on ometi kunstis toimunud rida väga põhimõttelisi muutusi! Kui õpilane läheb Matisse’i ja Rauaga meie XXI sajandi, s.o. tänasesse kunstikeskkonda, siis mida see tähendaks?? See õpilane oleks nõutu, mõistmatu, arg, eitav, halvimal juhul – ja seda ei tulegi nii harva ette – ka kuri. Kui KÕIK õpetajad jäävad sinna 70 aasta taha kinni, siis me kasvatame noore põlvkonna, kes oma kaasaja kunsti võõrastab ja eitab. Niisiis tuleb öelda, et see nigel, kurioosne ja tõre olukord, mis meil on tekkinud kunsti mõistmisega tänapäeval, on põhjustatud … kunstiõpetajate poolt.

  3. Kaire Nurk ütleb:

    Isegi ei piisaks, kui kunstiloo õpetuse piir tõmmata – Jaan Toomikuni, temagi on juba … vanem põlvkond, eilse koodiga; aga teda käsitlema peaks kindlasti. Pakun, et HÄSTI KÕLAKS, kui see piir ulatuks nt Edith Karlsoni ja Jass Kaselaaneni, ja Timo Tootsini, mujalt maailmast on valik muidugi lai, aga pakun, et noore inimese … salvimiseks – sobiks nt Wolfgang Laib, ja eetiliselt ülioluline, poola fenomen Arthur Zmijevski.

  4. Peep Leppik ütleb:

    Oi-oi. Kaire Nurk!

    1) Toodud näidete puhul mõeldakse TRADITSIOONILISELT kogu valdkonna ajalugu aga mis puudutab tänapäevast nn kontseptuaalset (sotsiaalset jne) kunsti, siis on see juba kunstinäitustel KÄIMA HARJUNUD inimeste VABA VALIKU (Hm!) küsimus.

    2) KUNSTITEOSE VÄÄRTUS selgub sageli pikema aja jooksul. Toon ikka näite 1990-ndatest, kui Berliinis üle-euroopalisel võimsal moodsa kunsti näitusel (alates impressionistidest) Gropiuse majas olid saalid puupüsti rahvast täis, kuid nn kontseptuaalse ülimoodsa kunsti saalis olin mina üksinda … See ei tähenda, et ma igasuguseid konstruktsioone-väljamõeldisi, mida ülikeeruliselt SÖNADEGA püütakse ÄRA SELETADA kunstiks üldse pean … Praegu tahavad ju paljud OLLA iga hinna eest (originaalsed) KUNSTNIKUD! Seega tühjade saalide põhjus pole vaid MÕISTMISES …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!