LAUREAAT. Silja Aavik: Et ei tuleks kultuurilist katkestust

Õpetajate Lehe tänavune laureaat, meie lugejaile Soome koolielu vahendanud ja 20 aastat Latokartano koolis eesti lapsi õpetanud Silja Aavik on pannud tähele, et kaduma on hakanud nii lihtsad sõnad, nagu „palun“, „aitäh“, „vabandust“, ja asemele tulnud sõnapaar „ma tahan“. „See paneb mõtlema: mis saab, kui üks põlvkond jätab käitumisreeglid ja head kombed õpetamata? Siis ongi ju kultuuriline katkestus käes.“

Olete teinud väga vajalikku tööd, tuues meie lugejateni Soome õpetajate ja hariduselu sõlmküsimused. Kui tihti olete seisnud dilemma ees: mida tõlkimiseks võtta ja mida jätta?

Päris mitmel korral loobusin väitekirjade ülevaadetest, kuna nende teema oli liialt Soome-keskne. Näiteks kui ühtne ikkagi on põhikool, mis paikneb eri hoonetes, või koolimajade arhitektuuri ja ruumijaotuse temaatika: kuidas arvestada õpetajate soove-vajadusi.

Igasse ajakirja Opettaja ülevaatesse ei saanud võtta ka filosoofide A. Kotro ja A.O. Salose kolumne, kuigi nendes peitus alati mingi sügav mõte või vimka.

Püüdsite valida teemasid, mis on päevakorral ka Eesti koolides. Mis on soomlaste ja eestlaste kõige suurem ühisosa?

Ühiseid teemasid on rohkesti, aga rõhuasetused erinevad. Digioskused, õpilaste tugisüsteemid, alustavate õpetajate juhendamine, õpetajate läbipõlemine, pedagoogide järelkasv, palgateemad, tööhulga pidev suurenemine – see kõik on ju jutuaineks Eestimaalgi.

Soomes saab neid teemasid väga avalikult ja põhjalikult lahata. Õpetajate ametiühing hoiab silma peal, et õpetajatel oleks olemas kõik vajalik: töökeskkond, ajakohased õigusaktid, tervisetoetus, hingeline abi, väärikas palk koos lisatasudega. Oma aastataguses artiklis kirjutasin täpsemalt Soome õpetajate palkadest: mis alustel ja kuidas lõplik summa kujuneb. Loodan väga, et ka Eestis võetaks palgaarvestuses arvesse haridust, kogemust, mitme eriala diplomi omamist, koolisiseseid lisaülesandeid (nt ainekabinettide või mõne projektitöö eest vastutamine), ületunnitööd (nt muusika- või spordiõpetaja nädalavahetustel ametis).

Millal küll saabub aeg, et Eesti ühiskonnas mõistetaks: õpetajate tehtud tööst sõltub ühiskonna heaolu ja riigi turvalisus? Milline tulevik ootab rahvast, kes maksab oma õpetajatele niisugust palka?

Mille poolest Soome kool meie omast erineb? Kumb on parem õpetajale ja lapsele?

See on väga nutikas küsimus! Saan rääkida sellest Soome koolist, kus ise töötasin, ja veidi ka Soome koolisüsteemist üldisemalt.

Tasuta põhiharidus tähendab Soomes seda, et kui laps astub koolimaja uksest sisse, on kõik seal toimuv talle tasuta – õpikud, vihikud, pliiatsid, paberid, tehnoloogiatundide materjalid, soe koolitoit ja õppekäigud Helsingi muuseumitesse. Kui Eestist meie klassidesse tuldi, olid vanemad tõeliselt üllatunud, et peale koolikoti ja pinali ei peagi nad lapsele muid koolitarbeid ostma.

Hindamissüsteem on vahemikus 4–10. Selle järgi on hea hinnata, igale Eesti hindele vastab Soome hindeskaalal kaks palli. Positiivseid hindeid ei parandata! Seega ei tekitata õpetajale lisatööd. Hinnet 10 on väga raske saada – sellega hinnatud vastus peab olema nii täiuslik, et sinna pole enam midagi lisada.

Väga head õppematerjalid on õpetajale: õpetajaraamatud, lisatöölehed, mitmes raskusastmes kontrolltööd koos kontroll-lehtedega, digiõppevahendid. Need võimaldavad igale lapsele jõukohaseid ülesandeid anda, mis on eriti tänuväärsed liitklassitöös.

Koolis peegelduvad ühiskonna väärtused, nende muutused, samuti ühiskonna ootused ning nõudmised. Mulle meeldis Soome koolis töötada, õhkkond oli sõbralik, abivalmis, heatahtlik. Kui mu töökoormus kasvas üle pea, võimaldati aeg maha võtta ja vähendati töökohustusi. Õpilastel puudus pidev võistlusmoment koos eesmärgiga kellestki kogu aeg parem olla.

On tavaks, et Soomes käivad lapsed kodu lähedal koolis, pole vaja ületada mitmeid sõiduteid ja vanemad ei pea lapsi kooli sõidutama. Lapsevanemad usaldavad haridussüsteemi ja õpetajat.

Kallakuga klassidesse minnakse 2. ja 6. klassi järel, pole laste sorteerimist juba 7-aastaselt. Nii näevad lapsed maast madalast, et nende võimed erinevad, nad lepivad ja harjuvad sellega. Kõigile ja kõigele ei anta pidevalt hinnanguid ega tehta kriitikat – nii kujunetakse tasakaalukaks ja rahumeelseks täiskasvanuks. Sellele koolielu tahule pööratakse erilist tähelepanu.

Töötasite 20 aastat Latokartano koolis. Mida peate oma suurimaks saavutuseks? Kuivõrd muutusid lapsed selle aja jooksul?

Kõigepealt väike selgitus, et selles koolis on eestikeelsed klassid, kus eesti lapsed saavad iga päev emakeelset kooliharidust. Lapsed on Soome kolinud oma vanemate töö tõttu ning Eestimaale jäid lastele lähedased sugulased ning koolikaaslased. Kõik ei kohane uues olukorras. Oma töös pidasingi oluliseks luua klassituppa õhustik, kus oleks hea olla, laps leiaks mõistmist ja toetust. Laps ei arene ega õpi, kui ta on hirmul, ebakindel või ärev. Raske on mõõta oma saavutusi, tegin iga päev oma tavalist tööd, omapäraks vast see, et enamasti liitklassitööd. Pean lugu viisakast käitumisest ja headest kommetest ning püüdsin sellega nakatada ka oma õpilasi. Eesti maateadus ja kultuurilugu on mind ikka köitnud ning tegime klassireise Eestimaa eri paikadesse.

Viimastel tööaastatel olid silmatorkavamad muutused laste juures sellised nähtused, nagu julgus, otsekohesus ja avatus, aga ka iseteadvus ning kärsitus. Kaduma on hakanud nii lihtsad sõnad nagu „palun“, „aitäh“, „vabandust“, asemele tulnud sõnapaar „ma tahan“. See paneb mind mõtlema: mis saab, kui üks põlvkond jätab käitumisreeglid ja head kombed õpetamata? Siis ongi ju kultuuriline katkestus käes!

Koolitöö kõrvalt pidasin tähtsaks õpetada oma lastele eesti keelt. Pea kogu kooliaja Soome koolis õppinud poeg sai eesti keele C1-taseme eksamil 94 punkti. Selle saavutuse üle olen tõeliselt uhke!

Jagate nüüd oma elu kahe riigi vahel  − hoolt ja tähelepanu vajavad lähedased mõlemal pool lahte. Kas vahel on kahju ka, et nii noorelt pensionile jäite? Millega praegu aega sisustate?

Jäin pensionile päris sobival ajal. Kui väikse viguriga vastata, siis on põhjusteks kolm kruvi hüppeliigeses, vanaemaks saamine, Eestis elav 90-aastane ema ja 5000 ruutmeetrit aiamaad Järvamaa suvekodus.