Mida tegid õpetajad vaheajal?

Tartu õpetajail oli seitsmendat aastat võimalus sügisvaheajal kogemusi vahetada ja silmaringi laiendada haridusfestivali õpitubades ja loengutel. Tänavu oli läbiv teema koosõppimise kunstid.

Haridusfestivali korraldab linnavalitsus koos Tartu koolide ja lasteaedadega. 26.–28. oktoobrini väldanud sündmuste korraldust vedas Kivilinna kool. 

„Õpitubade formaat on end õigustanud, jätkasime sellega,“ rääkis Kivilinna kooli direktor Karin Lukk, kes võttis tänavu festivali ohjamise üle idee maaletoojalt Kairit Peekmanilt. „Õpetajad on ise koostanud programmi ja on ise ka koolitajad. Teavad nad ju kõige paremini, mida teistele kolleegidele pakkuda.“ 

Küllap distantsõppe mõjul oli fookuses digivaldkond: koostöised lõiminguprojektid, kommunikatsioon, pakuti ka üllatuslikke õppimisvõimalusi. Näiteks kutsusid Variku kooli õpetajad kolleege jõusaali ja põgenemistuppa, Raatuse kooli õpetajad kangastelgedel kuduma, Ilmatsalu lasteaia õpetajad matkale. Ajastule omaselt toimus osa üritusi vaid veebis, enamik leidis aset siiski ruumis, kus järgiti rangelt piiranguid ja reegleid. Ära tuli paraku jätta paar traditsioonilist üritust − Karlova kooli koorikooli kirikukontsert ja õhtune Õ-klubi Koit Toomega.

„Festivali siht on ikka õpetaja tassi täita,“ lausus Karin Lukk.

Kivilinna koolis avardati õpetajate teadmiste piire virtuaalreaalsuse teemadel ja tutvustati kahe aasta eest alanud projekti esimesi tulemusi. „Klass+VR“ projektis on ühendanud jõud kaks Tartu ja kaks Tallinna kooli ning Tartu Ülikool sihiga VR-tehnoloogiat koolis senisest paremini ära kasutada. 

„Päriselt ei saa me Lätti praegu minna, aga virtuaalselt küll,“ näitlikustas VR-keskkonda TÜ haridustehnoloogia professor Margus Pedaste. Uudse tehnoloogia abil saab minna teistessegi keskkondadesse, kuhu muidu ei pääse: vee alla, kosmosesse, raku ja veresoonte sisse jpm. Õpetaja ülesanne on mõelda, mida sisukat sellistel ekspeditsioonidel teha, et laps õpiks.

Tööks vajalikud VR-peakomplektid pole siiski veel massidesse jõudnud, kallis polegi enam seade, pigem sisu väljatöötamine.

Professori loengule järgnenud töötubades näitasid Kivilinna kooli õpetajad VR kasutamist sotsiaalainete ja võõrkeelte tundides ning huvilised said tehnoloogiat proovida.

Kivilinna on seadmed jõudnud projekti toel; mitte veel piisavalt, kuid maigu on suhu saanud nii õpilased kui õpetajad. Õpetajad on välja töötanud tunnikavu ja materjale, mis lähevad üles ka E-koolikotti.

„Virtuaalreaalsust kasutades pole õpetajal tunnis ühtegi vaba hetke. Hüppad nagu orav ühe rühma juurest teise juurde ning saad päeva sammud täis, jalas võiksid olla tennised,“ selgus Taimi Ruusmäe ja Anne Orava humoorikast jutust. Tundi oleks vaja kahte õpetajat ja nemad ongi koosõpetamist proovinud. Koos valmistavad ka tunde ette, käivad filmimas ja pildistamas. Naerupahvakuid kutsusid esile meenutused esimestest kogemustest, kui Rakverest tagasi tulles selgus, et tähtsad objektid on jäädvustamata, sest kaamerad olid valel režiimil. Või siis liiklusteema filmimine, kui ühel õpetajal tuli kehastuda liiklushuligaaniks, kes autoga sõites eeskirju rikub.

Ühel hommikul oli üllatus aga suur, kui selgus, et prillid olid öösel uuenduse teinud, ja õigete teemade ülesleidmiseks kulus aega.

Õpetajad on näinud oma õpilastes uusi külgi. N-ö keskmine laps võib olla VR-seadmetega tunnis tunduvalt krapsakam kui oivik.

„Õpetajana oleme sunnitud noorte mõttemaailma ja tehnoloogia saavutustega kaasas käima,“ nentisid õpetajad. „Lapsed toetavad, kui õpetaja jääb hätta. Õpetaja ei pea olema kuningas klassi ees. Fantastilise tunni ettevalmistamiseks kulub siiski palju aega. Aga selliseid tunde tehes oled kindlasti populaarne õpetaja.“