Miks on koolil vaja ventilatsioonisüsteemi?

1. okt. 2021 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Paljud viirusi kandvad peenosakesed on nii väikesed, et raskusjõud neile ei mõju ja pindadele nad ei lange, vaid jäävad väga kauaks õhku heljuma ja inimesi nakatama. See tähendab, et ventilatsioon on nende osakeste eemaldamiseks hädavajalik. Foto: Urmas Pai

Ventilatsiooni väga suurest tähtsusest on räägitud juba kaks pikka viiruseaastat, kuid ometi tuulutab ligi kolmandik õppeasutusi oma ruume ikka aknaid ja uksi lahti tehes ning omavalitsused kasutavad raha pigem teede jms rajamiseks kui koolide ventilatsioonisüsteemi väljaehitamiseks. Ja lõpuks – valitsuski on eraldanud koolide ventilatsiooniks mitu korda vähem raha, kui vaja.

Lisaks napib koolides kohati endiselt teadlikkust – ventilatsioon võib olla olemas, kuid see lülitatakse välja, pannakse tööle poole võimsusega, tuulutusavasid teibitakse kinni, sest „puhub peale“, „paneb lipukesed kapi otsas lehvima“ jne. Kuidas inimesi veenda, et korralik sundventilatsioon on koolis elutähtis vajadus, mitte lihtsalt moeasi? Seda teemat arutame Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi direktori professor Jarek Kurnitskiga.

Jarek Kurnitski: „Kuna värske õhk on õpivõime hoidmiseks nii oluline, siis ei saa ventilatsioon mitte kuidagi olla kokkuhoiu koht.“

Kuidas muuta ventilatsioonisüsteemid inimestele n-ö silmaga nähtavalt vajalikuks?

„Ventilatsiooni vajalikkust näitab kõige piltlikumalt CO2-monitor seina peal. Kui see näitab rohelisega CO2 lubatud taset, kollasega kriitilist piiri ja punasega normi ületamist, siis on antud õhu kvaliteedist väga piltlik ülevaade. Tõsi, mõõta saab ka õhus heljuvate osakeste kontsentratsiooni ja muid näitajaid, kuid CO2 mõõtmine on kõige lihtsam ja ülevaatlikum. Asi on ju selles, et koos CO2 eemaldamisega eemaldatakse ruumist ka viiruseosakesed, bakterid, tolmuosakesed, lenduvad orgaanilised ühendid jms.

Päris hea indikaator on ka inimese nina: ruumi sisenedes saame ju aru, kas õhk on seal värske või umbne. Kahjuks harjub nina lõhnadega kiiresti ära. Hommikul klassi tulles tunnevad kõik, et õhk on värske, kuid tunni jooksul tööd tehes ei märgata, kuidas CO2-tase seal pidevalt tõuseb. Sellest saadakse aru alles siis, kui umbses ruumis viibimisest tekib väsimus ja mõnel hakkab pea valutama. Uuringud näitavad, et korraliku ventilatsioonisüsteemita klassides võib CO2-sisaldus õhus juba veerand tunniga tõusta kriitilise piirini või üle selle. Õnneks on tehtud koolidele CO2-andurite ostmiseks päris palju reklaami ja need annavad kohe kollase või punasega (1000 ppm) märku, kui õhk ei ole klassiruumis enam värske.

Miks on ventilatsioon võitluses COVID-iga nii oluline?

Siin on vaja selgitada, kuidas COVID levib. Nakatunud inimene hingab või köhib välja eri suurusega osakesi. Ühed on suuremad piisad, mille läbimõõt on 10 mikromeetrit ja rohkem. Kui inimene välja hingab, aurustuvad need suuremad piisad mõne sekundiga ja langevad seejärel tahkete peenosakestena, mille sees on viiruseosakesed, pindadele. Neid peenosakesi võib võrrelda õietolmuga, mille läbimõõt on tavaliselt samuti 10 mikromeetri kandis. Kui puud õitsevad, näeme, et sellise suurusega osakesed langevad alla – näiteks autodele tekib kollane kiht. 10-mikromeetriseid tahkeid peenosakesi on väga lihtne ventilatsiooni abil õhust välja filtreerida, nad jäävad praktiliselt igasse filtrisse. Neid suuremaid peenosakesi me seega väga pikalt sisse ei hinga, sest need langevad alla ja COVID pindade kaudu praktiliselt ei levi. Ülejäänud väljahingatavad piisad on aga väga väikesed, läbimõõduga 0,5–10 mikromeetrit, ja need aurustuvad sekundi murdosa jooksul. Need peenosakesed on nii kerged, et raskusjõud neile ei mõju ja pindadele need ei lange, vaid jäävad väga kauaks õhku heljuma ja inimesi nakatama. See tähendab, et ventilatsioon on nende osakeste eemaldamiseks hädavajalik. Soojal ajal saab muidugi ruume ka aknaid avades tuulutada, kuid talvel on see raske ja ventilatsiooni on ikkagi vaja.

Kehva ventilatsiooniga klassi võib paigutada ka paar-kolm mehaanilist õhupuhastit, mis filtreerivad viirusi kandvad peenosakesed välja, 0,5 mikromeetriste peenosakeste kättesaamiseks kasutatakse õhupuhastites tavaliselt HEPA filtreid. Kuid ilma ventilatsioonita on õhupuhastite kasutamine ikkagi poolik lahendus – viirused saadakse kätte, kuid värsket õhku peale ei tule, hapnikku on vähe, CO2-tase tõuseb ning inimesed hakkavad varsti tundma väsimust ja peavalu. Õhupuhastid saavad seega ventilatsiooni täiendada, kuid mitte asendada.

Maskiga on täpselt niisamuti – see ei asenda ventilatsiooni. Mask peab kinni umbes 50 protsenti väljahingatavastest peenosakestest, sissehingatavatest jääb maski kinni 30 protsendi ringis. Eelkõige jäävad maski kinni suuremad, üle 10 mikromeetri suurused osakesed. Näeme jälle, et murekoht on eelkõige 0,5-mikromeetrised peenosakesed, mida saab ruumist välja ainult ventilatsiooni abil.

Miks peab hoidma klassis meetrist distantsi, kuid 0,5-mikromeetrised osakesed levivad nagu lõhnad kümnete meetrite kaugusele?

1–3-mikromeetrised osakesed võivad levida ka meetrite kaugusele, sinna, kuhu õhuvool neid kannab. Näiteks toidu- või või suitsulõhna tunneme väga kaugelt. Nende puhul pole küll tegemist ainult peenosakestega, vaid ka gaaside molekulidega, kuid mõlemaid kannab õhuvool kaugele. See tähendab, et klassis ümbritsevad need kõige väiksemad viirust sisaldavad peenosakesed õpilasi kõikjal. Siiski, nende kontsentratsioon langeb kauguse kasvades kiiresti ja saavutab umbes meetri kaugusel ühtlase taseme, mille tõttu on oluline hoida füüsilist distantsi. Kui klassikaaslane näiteks köhib, aevastab, valju häälega räägib või laulab, on maskist ja distantsist kasu. Lõhnaga sarnanevate peenosakeste eest kaitseb nakkusallikast kaugemal aga ainult ventilatsioon, olgu siis mehaaniline või põhjalik akende kaudu tuulutamine.

Kas õhu niisutamine klassis piirab COVID-i levikut?

Ei piira, küll aga on avastatud, et 40–60-protsendiline suhteline õhuniiskus lühendab gripiviiruse aktiivsuse aega. Koroonaviiruse aktiivsus aga suurema või väiksema suhtelise niiskuse puhul peaaegu ei muutu. Kui õhuniiskus on 80–90 protsenti, siis langeb ka koroonaviiruse aktiivsus, kuid siseruumides pole võimalik sellist „märgpesu efekti“ tekitada.

Põhjamaades on tavapäraste elu- ja tööruumide õhu niisutamisest juba mitukümmend aastat tagasi loobutud, sest see tegi ventilatsioonisüsteemide pinnad märjaks, need muutusid soodsaks pinnaseks näiteks Legionella bakteri levikule, mis võib tuua kaasa isegi surma. On siiski mõned kohad, kus õhku niisutatakse, näiteks muuseumide ja raamatukogude hoidlad, kus temperatuur ja õhuniiskus ei tohi kõikuda. Teatud juhtudel ka haigla operatsioonisaalid, kuid koroonaviiruse puhul pole selleks vajadust.

Samas ma mõistan inimeste huvi niisutamise vastu. Külmal talvel on õhk väljas kuivem ja siseruumides langeb suhteline õhuniiskus alla 20 protsendi. Enamikule inimestest ei ole see probleem, kuid ülitundlikud ja allergilised inimesed on kurtnud liiga kuiva ja kiheleva naha, limaskestade ärrituse jms pärast. Nendel soovitatakse panna näiteks magamistuppa portatiivne õhuniisuti, ülejäänutel aitab kuivanud naha kreemitamine.

Kas pärast COVID-it pole koolides ventilatsiooni enam vaja?

Miks? On ju palju teisi piisknakkuse teel levivaid haigusi: kopsupõletik, meningiit, tuberkuloos, lastehalvatus, difteeria, leetrid, mida vaktsineerimisega on küll välditud. Aga gripiviirus ja ka külmetushaigused levivad samamoodi õhu kaudu. Kui algavad külmetushaiguste lained, siis on meil taas ventilatsioonist abi. Uuringutega on tõendatud, et parema ventilatsiooniga hoonetes töötajad kasutavad haiguspäevi vähem, sest nakkus hakkab neile vähem külge.

Ja on teinegi väga oluline faktor, miks koolis peab ventilatsioonisüsteem olema – värskes õhus töötab õpilase pea palju paremini. Kui klassiruum on umbne, võib seal õpivõime langeda kuni 30 protsenti, ja kui õpilane õpib kogu kooliaja jooksul umbses õhus, jäävad tema teadmised värskes õhus õppija omadest terve aasta või isegi kahe võrra maha. Kuna värske õhk on õpivõime hoidmiseks nii oluline, ei saa ventilatsioon kuidagi olla kokkuhoiu koht.

Õpivõime langust halvasti ventileeritud ruumides on laborikatsetega tõestatud. Näiteks on tehtud matemaatika teste nii, et üks rühm õpilasi teeb testi õhutamata, teine rühm aga värske õhuga ruumis. Analoogilisi võrdlevaid katseid on tehtud ka halva ja hea ventilatsiooniga klassides. Valim on olnud nendes katsetes piisavalt suur ja õpilaste tulemuste erinevused statistiliselt olulised.

Laste õpivõime sõltub üsna otseselt ka klassiruumi temperatuurist – liiga külmas või soojas klassiruumis langeb õpivõime järsult. Seega vajavad koolid lisaks korralikule ventilatsioonile asjakohast küttesüsteemi ning ruumid ei tohi soojemate ilmade puhul üle kuumeneda.

Mis on haige hoone sündroom?

See termin tekkis teaduskirjandusse juba mitukümmend aastat tagasi ja sellega kirjeldati hooneid, kus inimestel olid kaebused, tervisehädad või sümptomid, mille põhjust ei suudetud välja selgitada. Näiteks jooksid hoone kasutajatel silmad vett, pea valutas, nina oli kinni või vaevas lihtsalt väsimus. Põhjuseks võisid olla hoone niiskuskahjustused, hallitus, mikroobid, viimistlusmaterjalidest või mööblist eralduvad keemilised ühendid. Puudulikku ventilatsiooni on peetud haige hoone sündroomi üheks komponendiks. Tänapäeva erialakirjanduses kasutatakse seda väljendit siiski vähe, sest võimalused hädade põhjusi välja selgitada on paremad.

Kui ventilatsioon on nii oluline, siis kus seda eriala õppida saab?

Praegu ainult Tallinna Tehnikaülikoolis, kus on hoonete sisekliima ja veetehnika peaeriala. Iga aastal on tulnud seda õppima 20–25 inimest. Kuna enamik noori pole sellisest erialast kuulnudki, siis on tehnikaülikool käinud koolides sellest rääkimas. Tegemist on integreeritud õppekavaga, mis tähendab, et oma eriala hakatakse õppima esimesest õppeaastast alates, ja nii viis aastat järjest, nagu õpivad ka arhitektid, arstid jt. Nii on seadusega ette nähtud. Selle eriala üliõpilased teadvustavad endale, et nende ülesanne on luua inimestele ohutu ja mugav sisekeskkond. Kasutusel on sellised väljendid nagu „tunnetuslikult mugav sisekliima“, „tunnetuslikult hea õhukvaliteet“ jt. Et seda saavutada, peab inimese vajadusi hästi tunnetama ja olema kursis uuringute tulemustega: näiteks sellesama õpivõime ja õhu kvaliteedi seosega. Nüüd peab teadma ka viiruste õhu kaudu levimise viise. Inseneril peavad olema lai silmaring ja baasteadmised teistest valdkondadest.


Kui koolil ei ole sundventilatsiooni

HTM andis 18. juunil soovitused koolidele, mille hoonetes ei ole sundventilatsiooni.

Soovitused on välja töötatud koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ning tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametiga. Alljärgnevalt mõned soovitused sealt.

Tehniline pool

  • Lisada vajadusel õhutusklappe välisseina või õhutuspilusid akendesse.
  • Lisada akendele võimalus fikseerida need õhutusasendisse.
  • Vaadata üle küttesüsteem, et see vastaks uuenenud õhutussagedusele.
  • Vajadusel projekteerida ja ehitada klassipõhiseid ventilatsiooniseadmeid.
  • Kasutada õhupuhasteid.
  • Kasutada CO2-mõõtjaid/andureid/loggereid.
  • Mõelda läbi õpilaste (koolilaudade) paiknemine õhutusakende või -klappide suhtes, et vältida haigestumise riski.

Korralduse pool

  • Tuulutada klasse vähemalt igal vahetunnil, avades nii uksi kui aknaid.
  • Teha ruumide kasutusse pause, kui õhuvahetus ei toimi.
  • Kavandada vahetunnid ja võimalusel koolipäeva algus ajanihkega, et üldkasutataval alal oleks vähem kontakte ning parem õhuvahetus.
  • Viia söögivahetunnid ajalisse nihkesse, et vähendada järjekordades seismist.
  • Korraldada tunde või õppepäevi avalikes hoonetes, kus on nõuetekohane sundventilatsioon.
  • Viia võimalusel tunde läbi õues.


Kust tuleb kooliväsimus?

Urmo Uiboleht.

Urmo Uiboleht, Hariduse Edendamise Sihtasutuse juhatuse liige:

Üldiselt on ventilatsiooni olukord Eesti koolides täbar. Teadlased on juba ammu osutanud, et klassides on vähe hapnikku ja CO2-tase kõrge ning sealt see kooliväsimus tulebki. Meie aga oleme samal ajal arutlenud, kas kooliväsimus tuleb tihedast õppekavast, numbrilisest hindamisest, eksamitest vms. Aga mis siis, kui kooliväsimuse peamine põhjus ongi ärahingatud õhk klassis? Võib-olla peaksime enne hariduse sisusse süüvimist korda tegema selle vormi?

Väga hästi töötab ventilatsioon hiljuti renoveeritud koolimajades. Paraku pole pilt kümmekond aasta tagasi renoveeritutes niisama hea. Kui saabus COVID, avastati mõneski neist, et ventilatsiooniseadmed olid elektri kokkuhoiu huvides välja lülitatud, neid ei olnud keegi neli-viis aastat puhastanud jne. Mõnes koolimajas on küll uus ventilatsioonisüsteem, kuid vanad aknad ja uksed, mistõttu on ventilatsioon liiga kulukas. Nüüd elektri hind tõuseb ja karta on, et kulusid hakatakse taas optimeerima ja korralik õhuvahetus ei ole taas prioriteet. Meediast on jooksnud läbi murettekitav sõnum, et ventilatsiooni rajamiseks mõeldud rahaga sillutati hoopis teid ja korrastati staadione. See kõik näitab suhtumist. Põhjused võivad olla isegi arusaadavad, kuid ikkagi teeb murelikuks, et jälle jäi ventilatsioon tagaplaanile.

Paraku on tihti raskustes ka koolid, kus peetakse puhast õhku oluliseks. Meie hakkasime ventilatsiooni planeerima juba neli aastat tagasi ja oleme mitme etapina seda plaani ka ellu rakendanud. Tänavu sügiseks pidi kõik valmis olema, aga ei ole. Esiteks läks nende aastate jooksul kõik algsest ligi kaks korda kallimaks. Teiseks on meil torustik jms paigas, kuid ventilatsiooniseadet ennast pole. Algul pidime saama selle augustis, siis septembri lõpus, nüüd räägitakse juba novembri lõpust. Viivituse põhjus on sama mis autotööstuses – tootjal ei jätku pooljuhte.


Ventilatsiooni puudumine ei ole õpilaste tervise huvides

Atko-Madis Tammar, õiguskantsleri nõunik:

On tõesti halb, et osa lapsi on sunnitud õppima ruumides, kus pole korraliku ventilatsiooni tõttu tagatud nõuetele vastav siseõhk. See ei pruugi olla hea õpilaste tervise seisukohast. Halva õhuvahetusega ruumides levivad haigused palju kergemini, sealhulgas COVID-19. Umbne õhk võib mõjutada ka õpilaste vaimset tervist. Teiseks pärsib umbne õhk õpivõimet, mis võib tuua kaasa mahajäämuse teadmistes ja oskustes. Õpilaste tervise kaitse eest koolikeskkonnas vastutab koolipidaja ja kool. Õigusaktid ei näe siiski ette, et igas õppeasutuses peavad ventilatsiooniseadmed olema. Tervisekaitsenõuete kohaselt tuleb ventilatsioonita õppehoonetes ruume regulaarselt tuulutada. Iseküsimus on, kas see on piisav ja külmade ilmade korral ka võimalik (õhutemperatuur klassis peab olema vähemalt 19 kraadi). Selle näiliselt leebe suhtumise põhjus on arusaadav: ventilatsioonisüsteemi väljaehitamine on väga kallis ja võtab aega, mistõttu ei ole lihtsalt realistlik kõigilt omavalitsustelt nõuda, et kõigis koolihoonetes oleks näiteks 2022. aasta lõpuks mehaaniline ventilatsioon. Üheks takistuseks võib olla ka piirkondlik koolivõrgu korrastamise vajadus, mistõttu ei ole mõttekas ventilatsiooni mõnda koolihoonesse enam kavandadagi. Samuti võib siseõhu kvaliteet sõltuda ruumi suurusest, laste arvust jm teguritest, st kvaliteetne siseõhk suudetaksegi tagada muude abinõudega. Oluline on lõppeesmärk, mitte konkreetse ventilatsioonisüsteemi lahendus.

Mida siis teha? Arvan, et kui on tõendatud, et ventilatsioonita õpperuumis ei ole õpilaste tervis kaitstud ja õpivõime toetamine tagatud, tuleb õppeasutusele anda ventilatsioonisüsteemide väljaehitamiseks realistlik üleminekuaeg. See innustaks omavalitsusi juba praegu ventilatsioonisüsteeme projekteerima ja võimaluste avanemisel neid kohe välja ehitama. Samas võiks CO2-andurid olla igas õppeasutuses, et koolid saaksid ise hinnata kooliruumide siseõhu kvaliteeti. Andurit ei pea ostma ju igasse klassi. Samuti ei pruugi lahendus olla üksnes keerukate ventilatsioonisüsteemide rajamine, kuid selle otsustamine on juba spetsialistide pärusmaa. Oluline on arusaam, et me ei saa võrrelda praegust olukorda möödunud aegadega, kus koolides ei olnudki tänapäeva nõuetele vastavat ventilatsiooni. Peame lähtuma õpilaste tervise kaitsmisel nendest parimatest teadmistest, mis meil on praegu.


TTJA kontrollis koolides ja lasteaedades õhu kvaliteeti

Mehaanilise ventilatsiooniga koolides on õhu kvaliteet pigem hea, seevastu loomuliku ventilatsiooniga lasteaedades on esinenud lubatust kõrgemat CO2-taset, nendib tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA).

Käesoleva aasta jaanuarist maini tutvus TTJA (koostöös TalTechiga) 12 kooli ja 18 lasteaia ventilatsiooni olukorraga Harju-, Tartu-, Pärnu- ja Ida-Virumaal. Mehaaniline ventilatsioon oli 19 uuritud hoones, kombineeritud ventilatsiooniga (nt muidu loomulik, sööklas mehaaniline) oli kolm ja ainult loomuliku ventilatsiooniga kaheksa õppeasutust. Õppeasutustes nähtust annab lähema ülevaate TTJA ehitus- ja raudteeosakonna peaspetsialist Riina Tamm.

Riina Tamm: „Soovitame lasteaedadel ja koolidel hankida CO2-andur, mis näitab kriitilise olukorra kohe ära.“ Foto: erakogu

Kuuldavasti toimis mehaaniline ventilatsioon koolides hästi? 

Kokkuvõttes võib küll öelda, et meie külastatud sundventilatsiooniga koolides oli õhu kvaliteet päris hea. Mõnes koolis töötas ventilatsioon isegi 24/7, täites nii küll nõudeid, kuid raisates energiat.

Siiski oli ka koole, kus lülitati ventilatsioon sisse kõigest üks tund enne tundide algust ja välja tund pärast koolipäeva lõppu, ehkki nõutud on kaks tundi.

Koolides oli ka ruume, kus esines spetsiifilisemaid probleeme. Näiteks võimlas, kus on tagastusõhuga süsteem, oli väljatõmbe poolel liiga nõrk filter. Ühes õppeasutuses töötas ventilatsioon poole võimsusega, sest „puhus peale“, teises olid ventilatsiooni plafoonid samal põhjusel kinni keeratud.

TTJA soovitas vaadata sellised probleemid koos hoone haldaja ning ventilatsioonisüsteemi hooldajaga üle ning reguleerida neid nii, et oleks tagatud piisav õhuvahetus ning seejuures ei tekiks kellelgi ebamugavustunnet.

CO2-tase ei ületanud üheski mehaanilise ventilatsiooniga koolis lubatud normi (1000 ppm). Mõnes klassis oli see küll piiripealne (800 ppm), kuid põhjuseks võis olla ventilatsiooni töö poolel võimsusel või osa tuulutusklappide sulgemine. Kuna CO2-taset mõõdeti kevadel, siis sai ventilatsiooni puudujääke kompenseerida akende kaudu tuulutamisega ja CO2-tase kõrgemale kui 800 ppm ei tõusnud. Loomuliku ventilatsiooniga klassiruumides tuvastasime CO2 tõusmist siiski näiduni 1700 ppm.

Kas lasteaedade loomuliku ventilatsiooniga oli probleeme? 

Pooltes TTJA külastatud lasteaedades oli loomulik ventilatsioon, kuid lasteaiatöötajad teadsid, kuidas peab sellisel juhul ruume õhutama. Kui neil olid magamis- ja mänguruum eraldi, siis tuulutati mängimise ajal magamistuba ja magamise ajal mänguruumi. Kui lapsed olid õues, siis õhutati kõiki ruume, avades lisaks akendele ka uksi, tekitades tugevat tuuletõmbust. Sisekorra eeskirjades oli märgitud, et enne ruumist lahkumist tuleb seda tuulutada. 

Paraku ei olnud lasteaedades külmade ilmadega võimalik mänguruumi aknaid pidevalt praokil või lahti hoida, sest lapsed võisid külmetuda, ja seetõttu oli mõnes mänguruumis CO2-tase kohati üle lubatud normi – 1200 ppm.  

Mõõtmised näitasid, et laste mänguruumis tõusis CO2-tase üle 800 ppm juba paarikümne minutiga. CO2-taseme langetamiseks soovitasime kasutada ruumide rotatsiooni: tegevuste hajutamine nii, et üks ruum sellel ajal tuuldub, kui teine on kasutuses. Soovitame lasteaedadel ja koolidelgi hankida CO2-andur, mis näitab kriitilise olukorra kohe ära. 

Tehtud protokollid edastasime ka kohalikele omavalitsustele, et nad teaksid, missuguseid probleeme nende õppeasutustes esineb. Soovitasime neil esimese asjana CO2-andureid hankida ning seejärel problemaatilistesse õppeasutustesse mehaanilist ventilatsiooni projekteerima hakata. Ettekirjutusi TTJA selles valdkonnas kohalikele omavalitsustele ei tee, kuid soovitusi saame anda.

Raivo Juurak


Täiendav info


Määrus nr 8

Missuguseid ruumide õhutamise norme peaks teadma igaüks

SARS-CoV-2 viiruse leviku tõkestamiseks andis majandus- ja taristuminister 2. aprillil 2020 välja määruse nr 8, kus on täiendavad nõuded ruumide ventileerimiseks viirusepandeemia olukorras. Määrust täpsustati 29. novembril 2020. Järgnevalt mõningaid väljavõtteid sealt.

  • Ventilatsioonisüsteem peab vähemalt kaks tundi enne ja pärast hoone kasutamist töötama maksimaalsel projekteeritud tootlikkusel.
  • Hoonepõhine tagastusõhuga ventilatsioonisüsteem lülitatakse ümber välisõhule, sulgedes selleks tagastusõhuklapid ja avades värskeõhuklapid.
  • Võimlates jt suurtes ruumides on värske õhu määr 10 liitrit sekundis inimese kohta.
  • Klassiruumides on nõuetekohane ventilatsiooni määr (sissepuhke õhuvooluhulk) 8 liitrit sekundis inimese kohta.
  • Õpilaste vahel on distants 1–1,5 meetrit
  • CO2-anduri lubatud näit on vahemikus 350–1000 ppm.
  • Kui CO2-näit läheneb 800 ppm-ile, tuleb ruumi tuulutada või tegevus mujale viia.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!