Miks on puudus noortest õpetajatest ja mida teha?

1. okt. 2021 Toivo Niiberg õpetaja, psühholoog - 9 kommentaari
Toivo Niiberg.

Pikema sissejuhatuse asemel asun siin kohe probleemi lahti harutama. Noorte õpetajate ja üldse õpetajate puudusel on terve hulk olulisi tegureid.

Madal tunnitasu

Palju ja eriti just haritud Eesti noori läheb tööle kõrgema elujärje ja rohkemate sotsiaalsete garantiidega riikidesse. Seega ei saa kuidagi mööda minna õpetajate palgast. Asi on lihtne. Ühe tunni ettevalmistamiseks – kahjuks saab õpetaja palka ainult klassitunni eest – kulub noorel õpetajal minimaalselt paar tundi, e-õppes ja erivajaduste laste olemasolul veelgi enam. Näiteks kui õpetaja palk on puhtalt kätte 1200 eurot, siis 1200 : 2 = 600 eurot. 600 : (4 x 35, mis on kokku kuu koormus), saame tunni tasuks 4 eurot 29 eurosenti. Eesti miinimum tunnitasu on 2021 aastal 3 eurot ja 48 eurosenti.

Rõhutan, et sageli sisaldab õpetajatöö ka muid lisakohustusi, mis samuti ei peegeldu kättesaadavas töötasus. Nii lihtne see ongi! Kuidas sellest ometi aru ei saada?

Õnneks või kahjuks oskavad noored matemaatikat. Tehases või firmas töötades saab inimene tasu iga töötunni eest – kas ei ole tegemist siiski ebaõiglusega?

Lugedes mõned aastad tagasi täienduskoolitusel matemaatikaõpetajatele loengut õpetajate imagost, sain selgeks, et palgatõus ületab inflatsioonikoefitsiendi. Kui see jääb koefitsiendi raamidesse, on see hinnatõusu kompensatsioon, mida õpetajate töötasu senine tõstmine on olnud. Õnneks vilgub viimastel aastatel siiski väike lootussäde ja on täheldada ka mõningast palgatõusu.

Ei mingit karjääri

Alles mõni aasta tagasi küsis üks noor õpetaja minu käest, kui suur on õpetajana minu kuu keskmine tasu. Kuna töötan ametlikult riigikoolis, ei pidanud ma seda ka ametisaladuseks – olin siis olnud õpetaja 42 aastat, praegu jookseb 44.). Noor kolleeg vaikis veidi ja lausus siis üsna pettunud häälega: „Taevake, sa saad ju sama palju kui mina!“

Jah, olid ajad, mil õpetajale maksti palka tööstaaži järgi, olid vanemõpetaja ja õpetaja metoodiku tasu. Vahed ei olnud küll suured, aga abiks oli see ikka. Noorele õpetajale anti maal tasuta korter ja lisaks muid soodustusi.

Pikk tööpäev

Firmast või tehasest väljudes lõpeb ka töötaja tööpäev, mis õpetajal sageli alles algab. Samas maksavad pea kõik firmad ja muud asutused kinni ületöötunnid ja tasustavad topelt nädalavahetuse töötunnid. Erand ei ole ka ümbrikupalk, mida ikkagi veel palju esineb, sõdigu siis riik selle vastu, kuidas jaksab. Väga paljud, ja just tublimad õpetajad, teevad tööd ka nädalavahetustel ja nõndanimetatud pika suvepuhkuse ajal, mida paljud mõttetult kadestavad.

Eelkõige kannatavad selle pärast peresuhted. Uuringud näitavad, et just õpetajate seas on enim vallalisi ja lahutatuid. Pole ka ime, sest õpetajarollist on väga raske ja väikeses maakohas praktiliselt võimatu välja tulla. Õpetajaametis ollakse 24 x 7. Juba nõukaajal levis tõdemus, et kolhoosiesimehe lehm ei lüpsa ja õpetaja laps läheb aia taha.

Ebainimlik suhtlusrühma suurus

Juba Vanas-Roomas oli selge suhtlusrühma – õpperühma suuruse mõiste. Kui lektor istus kõrgemal kohal, siis viibisid 7–10 teda kuulavat õpilast temast 3–4 meetri kaugusel. Nii oli tagatud omavaheline silmside. Samas ei tabanud jutukama õpetaja ilapritsmed õpilasi, ei jõudnud nendeni ka õpetaja halb hingeõhk ja vastupidi. Kindlasti ei levinud ka naljalt igasugused viirused.

Teisalt jõudsid kõik õpilased saada oma küsimustele vastused ja õpetaja jõudis omakorda kõiki küsida – ei mingeid kodutöid!

Tänapäeva teaduslikud uuringud näitavad, et normaalne inimene suudabki korraga ära kuulata 7–9 inimest ja neile ka tagasisidet anda. Kas tänapäeva õpetaja võiks ka normaalsete inimeste alla lahterdada? Kui jah, ei tohiks lasteaiarühma ja algklassi suurus ületada normaalset suhtlusrühma suurust. Kui see aga nii on, vajab õpetaja juurde abiõpetajat, nende koostöö paljudes edukamates riikides ka toimib.

Ometi olid ka meil veel hiljuti toredad väikesed koolid laste- ja õpetajasõbralike klassidega. Mul oli au neid pea paarkümmend aastat külastada, olles õppejõud tolleaegses Tallinna pedagoogikaülikooli täienduskoolituse osakonnas. Olid ajad …

Erivajadustega lapsed

Huvitav, et kui lapsel valutab pimesool, ei nõuta õpetajalt senini veel kirurgioskust see eemaldada – on arenguruumi. Samas surutakse õpetajale peale logopeedi, sotsiaaltöötaja, psühholoogi ja politsei rolli. Mis ja millise õiguse ning õigustusega?

Jah, aasta tagasi lugesin lehest, et Eesti vabariigis on puudu üle 300 koolipsühholoogi ja pea sama palju lastega tegelevaid logopeede ning sotsiaaltöötajaid. Omaette probleem on lastepsühhiaatrid, neid vist enam suurt ei olegi – kõik on pagenud parematele rohumaadele.

Kõige selle jama all kannatavad eelkõige andekad lapsed, kes jäävad sageli lihtsalt kõrvale. Kuigi seadusi järgides on ka andekus erivajadus. Tule taevas appi! Olnud mõni aasta tagasi Eesti õpetajate liidu juhatuse liige, meenub mulle ümarlaud, kuhu oli kutsutud nelja hariduseluga seotud ministri – haridus- ja teadus-, sotsiaal-, tervishoiu- ja justiitsministri – esindajad. Palusime neil selgitada, et kuidas nad mõistavad erivajadust, ja nagu juba ette arvasime, saime neli erinevat nägemust. Mida siia veel lisada?

Õpetaja kui teenindaja ja järjest nõudlikumad lapsevanemad

Kui ma 1977. aastal esmakordselt klassiruumi sisenesin, tõusis kogu klass püsti – see ei olnud pelgalt tere, vaid auavaldus õpetajale. Nüüd on kena, kui õpetaja teretab õpilast. Kas õpilane tere ka vastu ütleb, see on tema probleem. Tere nõudmine oleks juba koolikiusamine.

Praegu puuduvad õpetajal pea igasugused õigused peale eluga toimetuleku õiguse. Ja kui üha rohkematel vanematel on üks laps, kes on juba sünnilt eriline ja vahel kogu suguseltsi aare – siis peab õpetaja temast muidugi kõiki osapooli rahuldava tähelapse valmis vorpima: meie tema tegime, anname sulle tööd ja sina aina tegutse ning ole meile lõpmatult tänulik.

Kuid on ka selliseid vanemaid, kes ei teagi, kust ja kuidas see laps üldse siia ilma tuli, või kes vorbivad lapsi sotsiaaltoetuse saamiseks. Kahjuks kohtuvad kõik need võsukesed lõpuks kooliklassis. Koolivägivald oli, on ja jääb ning süveneb seda enam, mida suurem on sotsiaalne kihistumine. Koolivägivald ja koolikiusamine algavad kodunt ning kooliklass, kui toimumise koht, on vaid jäämäe tipp.

Nii lisandub õpetajale psühholoogi-, sotsiaalpedagoogi- ja logopeedirolli kõrval veel võluriroll. Lisaks nõuab vanemate suur lahkumineku protsent õpetajalt pereterapeudi rolli, mille omandamiseks kõrgkoolis kulub seitse pikka aastat.    

Tohutu bürokraatia, loovust aheldavad õppekavad, pidevad uuendused

Õnneks hakkab Eesti koolivõrk vist välja kujunema ja aastaid kestev kohvrimeeleolu kaduma – loodame. Küll ei puuduta see liigset bürokraatiat, mahukaid ja eluvõõraid õppekavu jne. Kui ei ole õpetajale palka maksta, siis tagame talle vähemalt õiguse olla loov.

Negatiivne kuvand meedias

Õpetaja kui väärika elukutse esindaja rolli kajastatakse pigem õpetajate päeval ja ka seda mitte kõigi ajalehtede-ajakirjade esilehekülgedel. Negatiivset kuvandit õpetajast võime meedias kohata aga üsna sageli. 

Mida ette võtta?

  • Teha selgeks, mille eest saab õpetaja töötasu ja kui suur on tema ühiskondliku töö koormus.
  • Võimalusel diferentseerida õpetaja töötasu vastaval tööstaažile.
  • Töötada välja õpetaja õigused ja ka nende tagamine.
  • Selgitada lastevanematele, et õpetaja tülitamine pärast kella 17 ja puhkepäevadel on kohatu (töötab see nõue üsna hästi ju meie panganduses).
  • Mitte lubada olla õpetajal kohatäiteks ametites, milleks tal puudub haridus.
  • Tagada lasteaias ja algklassides normaalse suhtlus – õpperühma suurus.
  • Muuta koolinädal kolmepäevaseks. Neljapäev ja reede jätta valikuliselt järeleaitamistundideks nõrgematele ja e-õppeks andekamatele.  
  • Võimaldada õpetajatele iga viie tööaasta järel aastane täienduspuhkus (eeskujuks Iisrael).
  • Viia au sisse õpetaja ITIC-kaart, mille alusel saaks ta tasuta muuseumitesse, teatrite proovietendustele ning teisi lisasoodustusi, mida mitmesugused asutused välja pakuksid.
  • Kasutada staažikamaid (pensionäridest) õpetajaid noorte õpetajate mentoritena ja tagada neile ka vääriline töötasu.
  • Kompenseerida õpetajatele hambaravi, prillid ja koduarvuti täies ulatuses, sest hambutul ja poolpimedal õpetajal on raske lastele tõestada, et Eesti vabariigis saab ausa tööga asiseks. Pealegi tingib järjest suurenev e-õppe vajadus õpetajal isiklikku arvuti olemasolu, mida teised pereliikmed ei saa kasutada.

Loodan, et asjalikke ettepanekuid tuleb veelgi.

Mulle õpetajatöö väga meeldib ja õnneks pean tegema seda nii kaua, kui mõistus on selge ja jalad kannavad. Pensionist ju ära ei elaks. Teisalt tagab õpetajaamet pideva õppimisvajaduse ja nii ei ole karta, et vanas eas kummitaks Alzheimeri tõbi või dementsus. Uuringud näitavad, et õpetajad elavad teiste elukutsete esindajatest kauem. Seega ei ole õpetajaametis mulle küll antud väärilist sissetulekut ega muretut vanaduspõlve, aga on tagatud pikem eluiga ja garantii kirstus tark nägu säilitada.

Elagu õpetajad!


9 kommentaari teemale “Miks on puudus noortest õpetajatest ja mida teha?”

  1. Henno ütleb:

    Pole paha.

  2. Sirje Tasso ütleb:

    Ma olen juba aastaid imetlenud Toivo Niibergi õpetaja- ja elutarkust! Mul on alles aastatetagune konspekt kui Te käisite meile oma tarkusi jagamas.
    Jõudu edaspidiseks!

  3. Tiiu ütleb:

    Suurepärane artikkel, tänu ja austus autorile.

  4. Toomas ütleb:

    Kõige olulisem on jäänud käsitlemata!
    1.Õpetaja pädevus ja anne!
    Staaz ja palk ei anna annet.Pigem tekib mugandumine.Pole mingit põhjust ka pühenduda, kui vastutust pole
    2.Aeg oleks hakata andma tarkust, mitte teadmisi !

  5. Joel J. ütleb:

    Ega kool ei ela vaakumis- kui õpetaja tunneb, et oma tööjõule leiab ta parema rahalise ekvivalendi vabal turul, nt. eraettevõtluses, siis sinna ta ka siirdub. Keda vabal turul ei oodata, need loodavad põhi- ja keskkoolis pensini ära tiksuda, millest kujunebki kirjeldatud olukord. Kui noor pedagoogikatudeng kohtub praktikal juba uues, õpetaja rollis, õppuritega, siis on ilmselt üsna pea tekkiv mõte – põgene! Ja seda ka tehakse, nagu näitab statistika – noored kooli tööle ei jää. Koolisüsteem on juba kokku varisenud, ainult see ise ei saa sellest veel aru.

  6. Henno ütleb:

    Lisaks eelmisele, et koolis ei ole vaid õppurid. On ka teised õpetajad, kes teevad uue õpetaja elu keeruliseks. Miks ? Mina tõesti ei tea, miks nad sellised on .

  7. Katrin Aedma ütleb:

    Suur tänu Toivo, et nii olulisel ja nii valusal teemal kirjutad. Oskad väga hästi illustreerida oma mõtteid faktidega ja välja tuua ka probleemi lahendused. Olen Sinuga 100% päri. Noori õpetajaid on vaja ja eriti mehi ja eriti selliseid õpetajaid, kellel on aju, mida ta kasutada oskab ja süda õiges kohas… Kes on avatud meelega ja oskab olla inspireeriv iidol, mitte virisev ametnik… Tänan! Teeme koos seda haridusmaastikku ikka paremaks ja tõstame õpetamise kvaliteeti kõrgemaks… ikka enesest alates ja teisi inspireerides. Suur ja soe kalli!

  8. KAIRI ütleb:

    Kõigepealt- 100% nõus auväärt kirjutajaga ja suured tänud otsekohesuse ja aususe eest, mida leidub kõikjal meie ühiskonnas üha vähem.

    Vastuseks siinesitatud Toomase ettepanekutele :

    “1.Õpetaja pädevus ja anne!
    Staaz ja palk ei anna annet.Pigem tekib mugandumine.Pole mingit põhjust ka pühenduda, kui vastutust pole
    2.Aeg oleks hakata andma tarkust, mitte teadmisi !”

    1.Muganduvad inimesed kahjuks igasugustes ametites, ka kõrgelt tasustatavates ja nn.prestiizsetes.Et andekas ja pädev noor õpetaja jääks oma kutsumusele truuks, selleks ongi siinkirjutaja välja toonud miinimumprogrammi, mis peaks/võiks olla tingimustena täidetud. Pidagem meeles, et õpetaja amet on ühiskonnas üks olulisemaid,sest nende käte all kasvavad/arenevad võimekateks, motiveerituteks, laia silmaringiga ja ka moraalselt tugevateks kodanikeks meie lapsed. Õpetaja roll on väga laiapõhjaline, ulatudes teadmistest üldise silmaringi arengu, käitumis-ja moraalinormide omandamise ja ühiskondliku vastutustunde tekitamiseni noortes. See on tohutult suur vastutus, panused on ülikõrged.Kui sisemiselt säravat õpetajat pole, on keskpärane, tüdinud, rutiinidesse vajunud õpetaja – seda kõike ellu kaasa ei saa.Nii lihtne ongi.

    2.Tarkust ei saa kellelegi ka parimal juhul anda, see tuleb inimesel endal elu jooksul hankida. Eeldused arenguks ja targaks saamiseks saab aga kool anda küll 🙂

  9. Peep Leppik ütleb:

    HEAD ÕPETAJATE PÄEVA, KOLLEEGID!
    Kommenteerivaid “tarku” (Hm!) tuleb järjest juurde …

    1. Kordan lõputult – raha tänapäeval ei lahenda õpetajate probleemi! Saksas, kus mõni aasta tagasi sai õpetaja (NB!) 1,7 – 1,9 saksa keskmist palka ei jätku juba mitu aastat õpetajaid, sest LAPS kuulutati maailmas ISIKSUSEKS! Õpetaja vaid toetagu teda – nii levib rumalus kasvatamatusega.

    2. Otsin juba kuu aega EESTIS väljaannet artiklile pedagoogilistest
    MÕISTETEST. Me ei tee enam vahet arendamisel, õpetamisel, kasvatamisel, tarkusel, arukusel jne. Me ei tea isegi, mis on PEDAGOOGIKA ja PSÜHHOLOOGIA (kognitiivsest psühholoogiast rääkimata!) … See olukord sobib piiratud ametnikele, sest sogasest veest on lihtne kalu püüda!

    Veelkord – HEAD PIDUPÄEVA, ÕPETAJAD1

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!