Miks tasub sotsiaal-emotsionaalsest pädevusest üha rohkem rääkida?

Läbinud inimeseõpetusse integreeritud sotsiaal-emotsionaalset pädevust toetava „Meie maailma“ programmi, võttis üks õpetaja enda kogemuse kokku järgmiselt: „Aasta lõpus märkasin, et programm tõi klassi koostööoskuse. Ei oleks seda alguses uskunud. Sain oma õpilaste kohta palju uut ja põnevat teada, kuna nad avanesid tundides ja tekkisid elavad arutelud.“ Kuid mis see sotsiaal-emotsionaalne pädevus täpsemalt on ning kuidas selle toetamine välja paistab? Artikliseeria avaloos võtamegi fookusesse valdkonna avamise seotuna õppimise ja õpetamisega ning kirjeldame võimalusi ja kitsaskohti.

Sotsiaal-emotsionaalset pädevust saab kirjeldada kui komplekti, mis koosneb teadmistest, oskustest, uskumustest ja motivatsioonist. See pädevus võimaldab teadlikult ja paindlikult juhtida nii iseennast (sh enda emotsioone) kui ka suhteid ümbritsejatega. Just tänu sellele pädevusele saame iseendast ja teistest aru, just seda pädevust kasutades valime sobiva käitumisviisi, et veeta teistega koos aega väärtuslikult ja jõustavalt. Sotsiaal-emotsionaalne pädevus võimaldab ennast ja oma suhteid juhtida ka õppimise kontekstis. Nii on häid suhteid klassiruumis vaja selleks, et me üldse saaksime keskenduda õppimisele ning ennast tunneksid hästi nii õpilased kui ka õpetaja. See ei tähenda, et keerukusi ei tule ette, pigem seda, et neid suudetakse ühiselt heaolu hoides lahendada. Head suhted klassikaaslastega võimaldavad ärevuseta teistega koos õppida ja selle käigus eksida nii rühmatöid tehes kui ka klassi ees vastates. Head suhted õpetajatega on eelduseks, et õpilane söandab vajadusel küsida abi ja mõelda õppimisprotsessis kaasa, kindlustades sedasi võimaluse saada õpitavast teemast paremini aru. 

Iseenesest ei arene

Sellest lähtuvalt võib öelda, et nii õpilase kui ka õpetaja sotsiaal-emotsionaalne pädevus on midagi, mis on igapäevase õppetegevuse osa. Võib suisa öelda, et sotsiaal-emotsionaalset pädevust saab pidada iseenesestmõistetavaks. Viimasest aga johtub teatav risk. Nähes, et suurem osa inimestest omandab toimetulekuks piisava sotsiaal-emotsionaalse pädevuse ilma selleks otseselt pingutamata või ilma et seda neile selgesti väljendatult õpetataks, võimegi hakata pidama seda iseenesest arenevaks. Seetõttu võime olla üpris nõutud, kui leiame end olukorras, kus iseeneslik koos toimetamise ja suhtlemise kaudu toimuma pidanud sotsiaal-emotsionaalse pädevuse areng on jäänud poolikuks või suisa puudulikuks. Tajume selgelt, et õpilased ei saa omavahel läbi ning ka õpetaja ei suuda selles olukorras seada fookust õpilaste toetamisele, muutudes üha kontrollivamaks.

Sellest, esmapilgul ehk isegi lootusetuna näivast olukorrast leidub väljapääs, kus võtmeks on läbimõeldud sekkumised, mis on kindla fookusega ning arendavad selgesti väljendatult ja järk-järgult teatud teadmisi, oskusi, uskumusi, aidates seeläbi suhet uuesti üles ehitada. Olukorras, kus heaolu on häiritud, ei ole kunagi hilja sekkuda, kuid tasub mõelda, kuidas toimetada juba ennetavalt, et pädevuse areng oleks süsteemselt saavutatud. Uurimused on näidanud, et lisaks eraldi sekkumistegevusele on kõige efektiivsem sotsiaal-emotsionaalse pädevuse toetamine ainetundides toimuvate suhete juhtimise ning teadmiste, oskuste ja uskumuste kujundamise kaudu. Kuidas me näiteks kirjeldaksime klassiruumi, milles toetatakse sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengut?

Kui oleme teadvustanud vajadust asuda arendama sotsiaal-emotsionaalset pädevust, tasub võtta endale pisut aega, et teemasse sügavalt sisse vaadata. Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse avaldumist ei ole võimalik käitumuslikult väga lihtsalt kirjeldada. Nii ei anna pelk sotsiaal-emotsionaalse pädevuse puudumisest tingitud sobimatu käitumise kirjeldamine meile kuigi palju infot selle kohta, mida ja kuidas peab täpsemalt arendama. Näiteks võib sumisev klass ning vähene organiseeritus tähendada hoopis õppimist ja terveid suhteid, ning vastupidi, pealtnäha toimivas vaikses klassiruumis võivad õppijad tunda end üpris halvasti, olla pinges ja ärevad. Samuti ei pruugi need aspektid tulla välja õpilastega ega õpetajatega vesteldes, kes peavad toimuvat harjumuspäraseks ja seetõttu sobivaks.

Et mõista ja osata paremini kirjeldada sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengut toetavat keskkonda, peame ka siin pöörama pilgu õppimise olemusele n-ö rohujuure tasandilt. Õppimise olemuse mõistmine aitab õppida häid suhteid looma ning hoidma, sest ka toimetamine sotsiaalses situatsioonis on õpitud ja õpitav. Uurimustest teame, et õppimise toimumiseks tuleb teemaga seotud teadmisi (sh sotsiaal-emotsionaalse pädevuse valdkonnas) aktiivselt kasutada, kinnistada, (re)organiseerida. Aju tasandil tähendab õppimine seosemustrite teket ja muutumist aktiivses kasutuses olevates piirkondades. Tugevad negatiivsed emotsioonid toovad kaasa aga selle, et ajus on aktiveerunud rohkem emotsioonide, mitte uue info töötlemisega seotud piirkonnad. Sellises olukorras ei saa toimuda mõtestatud õppimist ning seetõttu peame õppimise olukorras esmalt saama korda omavahelised suhted ning sealt edasi hakkama harjutama uuel moel mõtlemist ja käitumist. See tähendab, et kui toetame sotsiaal-emotsionaalset pädevust vaid juba n-ö käest ära läinud olukorras, võime klassiruumis pealtnäha rakendada väga süsteemseid pädevust toetavaid tegevusi, kuid need ei pruugi õpilaste pädevusele oodatult mõjuda. Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse toetamise võimaluste loomiseks peaksime mõistma nii õppimise protsessi kui ka sotsiaalseid protsesse. Just seetõttu on ennetav arendustöö väga vajalik, kuid kindlasti tasub pihta hakata ka siis, kui mure juba silma hakkab. Õppida suudame turvalises ja positiivses keskkonnas, mille saavutamine on pideva mõtestatud töö tulemus. 

Muutus ajas

Sellest lähtuvalt mõistame, et peame sotsiaal-emotsionaalset pädevust toetava keskkonna kirjeldamisel võtma arvesse väga kompleksset süsteemi ning püüdma hinnata tegureid nii õpilaste kui ka õpetajate perspektiivist, sh muutust ajas. Selleks peame teadma, millistest komponentidest sotsiaal-emotsionaalne pädevus koosneb, kuidas inimene õpib ja muutub, kuidas teda õppimise teekonnal toetada ning millised sekkumised on efektiivsed. Päris põnev väljakutse, mille uurimise ja sealjuures ka lahenduste pakkumisega tegeletakse õnneks jõudsalt.

Hiljuti avaldatud OECD sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste uuringu esmased tulemused näitavad, et kümneaastased lapsed on mitme teguri lõikes sotsiaal-emotsionaalselt justkui pädevamad kui 15-aastased. Ühe põhjusena võib siin näha algklassiõpilastele pakutavat paremat tuge sotsiaal-emotsionaalse pädevuse toetamise vallas. Praegu ei ole küll teada, kuidas vastaks samadele küsimustele mõne aasta pärast needsamad algklassides head tuge saanud õpilased, kuid teisalt, teades baasilisi arengu printsiipe ning teismeeas toimuvaid muutusi sotsiaalse info töötlemises, järeldub siit ka asjaolu, et sotsiaal-emotsionaalse pädevuse toetamine on pidev protsess, mis on oluline igas vanuses, võttes arvesse just selle vanusegrupi sotsiaalseid väljakutseid ning võimalusi.

Nii teame, et 15-aastastel ongi bioloogilistel põhjustel keerukam enda emotsioonide juhtimisega toime tulla. Samas on neile pakutav tugi sageli kesisem, sest suhted võivad olla juba kehvad ning nende vajadus mõistmise ja mõtestamisele ning planeerimisele kaasa aitamise järele seetõttu omakorda suurem. Siin ei saa jätta tähelepanuta ka õpetaja enda sotsiaal-emotsionaalset pädevust (sh teadmisi, oskusi, uskumusi ja motivatsiooni), mis võimaldab eri vanuses õpilasi sobivalt toetada nii, et õpetaja ise jääks sealjuures samuti terveks. 

Suurim küsimus on, kuidas leida koolis tõenduspõhiseid võimalusi toetada süsteemselt nii igas vanuses õpilaste kui ka õpetajate ning teiste lastega tegelevate täiskasvanute sotsiaal-emotsionaalset pädevust. Need fookused on seatud ka Tallinna Ülikooli õpetajakoolituses, lähenedes sotsiaal-emotsionaalsele pädevusele erinevast küljest.

Sellega seoses ilmuvad poole aasta vältel Õpetajate Lehe veergudel omavahel seotud artiklid, mis käsitlevad sotsiaal-emotsionaalset pädevust, selle arendamist eri vanuses õpilastel, õpetajal endal ning kooli võimalusi tervikuna vaimset tervist toetava keskkonna loomisesse panustada. Artiklites püütakse avada teema eri tahke, mõtestades pädevuse toetamise võimalusi aineõpetusega lõimituna, tutvustades koolidele kasutamiseks mõeldud suhtlus- ja enesemääratluspädevuse teste, tuues välja hariduse juhtimise perspektiivi vaimset tervist toetava kooli kujundamisel ning kirjeldades täpsemalt programmi „Meie maailm“ võimalusi.