Mis seisus on koolide tuleohutussüsteem?
Turvaline koolimaja peaks olema iseenesestmõistetav. Ometi näitab päästeameti iga-aastane koolide külastuste statistika, et paljudes koolides on tuleohutusega kehvasti. Pärast pikka distantsõppe perioodi on nende teemade kordamine taas aktuaalne.
Tuleohutus koosneb paljudest detailidest, mis tulemuse annavad vaid koosmõjus. Näiteks pole suurt kasu tuletõrje tuvastamise süsteemist, kui koolipere häirekella kuuldes majast väljuma ei hakka. Samuti pole kasu evakuatsiooniteede märgistamisest, kui evakuatsioonitee on tõkestatud, nt kasutusel laona, või pole läbimiseks piisavalt valgustatud.
Suur murekoht on tuleohutussüsteemid, mis on paigaldatud ja seega justkui olemas, aga kontrollimata ja pole seega usaldusväärsed. Selline süsteem tekitab võltsi turvatunde ja jätab ohu korral hätta. Lisaks tublidele õpetajatele, kes teevad ohuolukorras ilmselgelt kõik endast oleneva, on vaja ka tuleohutusseadmeid ja -süsteeme.
Tuleohutussüsteemid on muutunud järjest targemaks. Viimase aja olulisi arenguid on adaptiivne evakuatsioonimärkide süsteem. Tuletuvastussüsteem saab aru, milline hoone piirkond põleb, ja vastavalt vajadusele muutuvad roheliste evakuatsioonimärkide suunad. Selline süsteem on vajalik suuremate ja keerulisemate ehitiste puhul, kus on mitmeid evakuatsiooniteid.
Samuti on arenenud häirete helisüsteemid. Lõunanaabrite koolides on juba kohustuslikuks tehtud helindus ehk voice-alarm-süsteemid, mille ettesalvestatud teated inimesi rahulikul, kuid kindlal häälel majast välja juhatavad. Ilmselt olete selliseid kuulnud mõnes filmis, kus õnnetuse korral kõlaritest öeldakse, et tegu ei ole õppusega ja tuleb leida lähim väljapääs evakuatsiooniks. Uuringud näitavad, et sellise alarmi korral väljuvad inimesed hoonest kiiremini kui tavalise signaali peale.
Tulekahju signalisatsioonidest rääkides tuleb tõdeda, et Eesti inimesed kipuvad alarmidele suhteliselt külmalt reageerima ja ohust teavitamine jäetakse tähelepanuta. Tõepoolest võivad suitsuandurid anda valehäiret – see on kahjuks süsteemne probleem, mis tihti tuleneb valesti valitud või vigasest tuletuvastussüsteemist. See omakord peegeldab suhtumist tuleohutusteemadesse.
Nii võime end aga peagi leida sarnases olukorras nagu koroonakriisi alguses – kriisiks valmistumiseks on midagi justkui tehtud, kuid olukorras hakkamasaamiseks sellest ei piisa.
Tuleohutuse parandamisel tuleb mõelda kolmele sammule: tule tuvastamine, alarmeerimine ja evakueerumine. Iga samm koosneb omakorda alamteemadest. Inimeste ohutuse tagamiseks ei tohi üheski etapis olla tõrkeid. Seega tuleb tuleohutusele mõelda aegsasti ja süsteeme päriselt kontrollida.
Järgnevalt mõned küsimused, millele iga kool ja õppeasutuse juhtkond peab mõtlema.
- Kas meie tuletuvastussüsteem on töökorras?
- Kas meie evakuatsiooniteed on päriselt kasutatavad (läbitavad ja piisavalt valgustatud)?
- Kas meie inimesed teavad, kuidas ohuolukorras käituda?
Loodan, et sel sügisel toimuvad koolides sellised tuletõrjeõppused, mis kitsaskohad välja toovad, ning et need leiavad ka lahenduse. Seejuures tasub alati abi küsida tuleohutusekspertidelt päästeametis või tuleohutusseadmete tootjate esindajatelt.