Olivia Saar: kirjutama hakkamine oli juhus

18. oktoobril 90. sünnipäeva tähistav kirjanik Olivia Saar räägib oma inspiratsiooniallikatest ja loometöö tulemustest.

Tänavu kingib Tallinna Keskraamatukogu igale Tallinnas kooliteed alustanud lapsele Olivia Saare ja Aidi Valliku värskelt valminud tirelraamatu, milles on ka luuleread „kõik, kõik on uus septembrikuus“, mis ilmusid esimest korda 55 aastat tagasi.

Saan aru, et olete loominguliselt aktiivne nagu alati …

Olen peaaegu igal aastal raamatu või mitu raamatut välja andnud. Nendest kaks kolmandikku on luuleraamatud lastele. Eelmise aasta lõpul ilmus „Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi“ kuues trükk, originaalpiltidega. Seal on kirjas ka selle ligi 60 aastat tagasi kirjutatud raamatu saamislugu. Selle raamatu taasilmumisega tähistasime raamatu kunstniku Valli Hurda 90 aasta juubelit ja minu juubeliaasta algust.

Täiskasvanutele ilmus tänavu mitmekülgne luuleraamat „Laintesse libises naer“, milles on n-ö sahtli salmid: 30–40 aastat tagasi kirjutatud luuletused, käsikirjanäidised, ülevaatlik fotoseeria lapsepõlvest tänaseni. Erinevalt helgest ja päikeselisest lasteluulest süüvib see raamat pigem hingesügavustesse.

Möödunud aastal pälvisin K. E. Söödi lasteluulepreemia lasteluulekogumiku „Tähed on taevatuled“ eest. Selle illustraator on Ülle Meister. 

Tallinna koolijütsidele läheb raamat, mille olete kirjutanud Aidi Vallikuga kahasse. Kuidas see sündis?

Kui kirjutasin koolilastele „Koolijütsi koolimütsi“, ei teadnud ma üldse, et Tallinna lastele kingib keskraamatukogu igal sügisel raamatu. Kahju muidugi, et teised lapsed ei saa. See selleks … Juhtus nii, et raamat valmis minu juubeli ajaks. Aga tuli välja, et tänavu on teine juubilar veel. Lahendus on huvitav – raamat on kahe esikaanega, ühelt poolt algab minu ja teiselt poolt Aidi Valliku osa. Seda kutsutakse tirelraamatuks.

Mida te ise esimeses klassis lugesite?

Esimesse klassi läksin 1939. aasta sügisel, siis tuli sõda peale. Kirjutasin siis luuletuse (loeb peast): „Kukeaabitsast mulle isa õpetas A-d ja B-d, õige ruttu, õige varsti olidki mul peas need.

Aasta hiljem läksin kooli, kaasas aabits, kaanel kukk, kuid ma püüdsin olla koolis hästi vaikselt nagu sukk.“ Isa muidugi aitas neid ridu siluda.

Selle vaikselt olemise kohta on mul oma selgitus: olin väga elav laps, raske oli ühe koha peal istuda. Aga olin ka püüdlik. Nihelesin tunnis palju ja kartsin, et sellest tuleb arusaamatusi. Nii ma selle luuletuse tegin.

Mille abil lugema õppisite?

Lemmikajakiri oli muidugi Laste Rõõm, millel oli minu lugemaõppimises suur roll.  

Millal ise jutte ja luuletusi kirjutama hakkasite, kust või kellelt innustust saite?

Rakvere Õpetajate Seminaris oli joonistus- ja kirjatehnika õpetaja Riho Lahi, kes ühtlasi kirjutas lõbusaid lugusid Kihva Värdi nime all, tema innustas mind. Lapsena joonistasin palju, kõik toad olid pilte täis. Riho Lahi tahtis, et läheksin kunsti edasi õppima, leidis, et mul on selleks soont. Aga ma ei julenud kunstiinstituuti astuda, sest ma ei osanud üldse inimest joonistada. Minust oleks saanud maastikumaalija. See plaan aga jäi katki ja kui ma Tallinna Pedagoogilisse Instituuti tulin, kadus joonistamise kirg ja tekkisid teised huvid.

Aga kirjutamisega on nii, et aeg andis otsad kätte. Minu kirjutamine algas sellest, et asusin tööle lasteajakirjandusse. Mul on üle 40 aasta ajakirjanikustaaži. Juhus määras mind ajakirjandusse ja toimetuste õhkkond mõjus nii, et hakkasin ka ise kirjutama. Õppisin eesti keelt ja kirjandust ja sattusin viimasel kursusel lasteajakirja tööle – olin Sädemes, siis Pioneeris ja seejärel lõime Tähekese. Sädemes kirjutasin artikleid, aga ajakirjades oli vapustav õhkkond, need olid head kirjanduslikud ajakirjad, mille veergudel hakkasid kirjutama mitmed hilisemad tuntud kirjanikud: Holger Pukk, Heljo Mänd, Jaan Rannap jt. Mitme nende esimesed raamatud saidki alguse Tähekese jutukestest, hiljem pandi nendest raamatud kokku.

Pioneeris ilmusid esimest korda Nõukogude ajal Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lood Vladimir Beekmani tõlkes.

Nii et minu lastekirjanikuks saamine on seotud lasteajakirjandusega ja lastega suhtlemisega. Muidu oleks mind suunatud eesti keele ja kirjanduse õpetajaks.

Nii et õpetajana ei ole te töötanud?

Õpetajana olen olnud ainult praktikal – Tallinna 7. keskkoolis andsin tunde 11. klassile ja Rägavere algkoolis. See oli põnev kogemus, mind pandi kõvasti proovile, aga sain hakkama. 

Kuidas sündis teie kõige kuulsam luuletus „Üks tähtis kuu“?

Ajakirjades tuli kirjutada ka tähtpäevadest ja muudest olulistest sündmustest. Nii oli ka kooli alguseks luuletust vaja. See sündiski ühe kooliaasta alguseks. Praeguseks on see väga ära leierdatud, hiljaaegu märkasin, et sellega reklaamitakse dressipluusi. 

Milline oli teie vormipluus ja ranits?

Vormipluusi mul polnud. Ma ei mäleta, kas koolis seda nõuti, aga ema laskis mulle õmmelda ilusa sinise koolikitli. Kuna olin liikuv laps, kulus see kooliaasta lõpuks väga viledeks.

Ranits oli papist ja rihmadega. Lõpetasin Mäetaguse kooli 1946. aastal ja siis läksin Rakveresse kooli, kuhu oli 20 kilomeetrit. Astusin selle maa maha jalgsi, seljakott seljas ja piimaplasku käe otsas. Kahe nädala pärast läksin jälle koju toidu järele. Ema õmbles mulle puldanist seljakoti, mida hoidsin hiljem kaua kui reliikviat. Saksa sõduri käest munade ja peki vastu vahetatud tanksaapaid hoidsin ka kaua alles. Kleidid olid mul ilusad – ema õmbles need oma kleitidest minu jaoks –, aga jalanõusid polnud kuskilt saada. Nii ma käisin nende tanksaabastega kaua.

Mida praegu loete?

Jaan Krossi Siberi-kirjade raamatut. Kohtusin Krossiga toimetuses, kui ta Siberist tuli. Aga praegu loen ka Ehini luulet ja Alliksaart uuesti. Olen läinud üldiselt luule peale üle, luulet on hea lugeda, see on emotsionaalne. Viimaste kuudel olen jõudnud üldse vähe lugeda, sest olen ise rohkem tööd teinud.

Mis ideid annab – vaimu värskena hoiab?

Mul on kaks lapselapselast, see on värskendav. Nüüd on kirjutamine mitte enam töö, vaid eneseväljendus, mida teen inspireerituna elust ja loodusest. Kunagi kirjutasin luuletuse: „Töid on ilmas väga palju …“, tegin sellest ka tänapäevase variandi, puändiga, aga ma pole seda veel avaldanud.

Olete puutunud kokku mitme põlvkonna lastega. Kas laste lugemisharjumus on muutunud?

On küll. Tehnika mõjutab lugemist. Raamat annab teadmisi ja kujundab mõttemaailma, aga peale selle annab raamat lapsele rahuliku enesega olemise aja. Ausalt öeldes kardan, et tehnika hajutab tähelepanu, aga palju oleneb kodust. Kui vanaema ikka raamatu kätte torkab, siis tekib harjumus lugeda. Kuidas suunad, nii on. Aga kauaks neid vanaemasid on …

Kooliteele raamat kaasa

Värsketele koolijütsidele kinkimikseks tellib Tallinna Keskraamatukogu igal aastal ühe Eesti lastekirjaniku originaalteose. Selle aasta raamat „Koolijütsi koolimüts“ sisaldab kahe tuntud ja armastatud kirjaniku, Olivia Saare ning Aidi Valliku värskeid luuletusi ja tähistab mõlema autori jaoks olulist verstaposti – 2021. aastal täitus Olivia Saarel 90 ja Aidi Vallikul 50 eluaastat.

Raamatust „Koolijütsi koolimüts“ leiab Olivia Saare uute luuletuste kõrvalt ka ühe tema tuntuima luuletuse „Üks tähtis kuu“. Luuletus, mille lõpus olevad värsiread „kõik, kõik on uus septembrikuus“ on meie igapäeva kõnepruugis tavapäraseks saanud, ilmus esimest korda trükis 55. aastat tagasi ajakirjas Täheke. Olivia Saare uued luuletused seob tervikuks värsirida „müts tutvustab tegijat mütsi sees“ ehk mütsi järgi saame aimu mütsikandjast endast.

Aidi Valliku raamatust „Üks tähtis päev“ leiab luuletusi laste paljudest tähtsatest päevadest ja tegemistest, alates kooliaasta algusest kuni jaanipäevani, alates marti jooksmisest kuni kevadistes veeloikudes möllamiseni välja.

Tallinna Keskraamatukogu eesmärk oli välja anda luuleraamat teemadel, millega esimese klassi õpilased saaks samastuda. Peale kooliteemaliste luuletuste leiab raamatust luuletusi teemadel, mille vastu õpetajad raamatukogus huvi tunnevad, nt emakeelepäev ja riigi sünnipäev.

Esimese klassi lastele kinkeraamatu väljaandmise üritus sai Tallinna Keskraamatukogus alguse 2008. aastal. Selle piduliku ettevõtmise peamine eesmärk on tagada, et kõik Tallinna koolide lapsed oleksid esimeses klassis õppimise ajal külastanud raamatukogu.