Otsa-kooli algusaastatele mõeldes: Uno Loop oli nõudlik, aga heatahtlik õpetaja

Uno Loop on öelnud, et ta tahtis saada meremeheks ja poleks mitte mingil juhul valinud pillimehekutset, kui teda poleks kutsutud Swing Clubi. Samuti polnud tema algsete plaanide seas hakata muusikaõpetajaks. Ometi sai temast Otsa-kooli üks legendaarsemaid õppejõude.

Uno Loobi muusikutee sai alguse kõrtsimuusikuna Pirita bussijaama juures asuvas restoranis. Seal tutvus ta Eesti tollaste tipplevimuusikutega. Uno Naissoo kutsus ta Swing Clubi, mis Uno Loobi sõnul oli nagu muusikalaboratoorium. Seda juhatasid Uno Naissoo ja Ustus Agur, hilisem täppisteadlane ja informaatika instituudi juhataja. Osalesid Ülo Vinter, Kalju Terasmaa, Karl Aavik, Peeter Saul ja Aleksander Rjabov. Uno Loop osales kitarristi ja laululoojana.

Juba Tallinna Muusikakoolis õppides mängis Loop ansamblis Metronoom, mida juhatas konservatooriumi üliõpilane Aleksander Rjabov, kelle klarnetiklass asus Suvorkas (Suvorovi pst 3, praegu Kaarli pst 3) löökpillide klassi kõrval. Seal tehti ka proove.

Metronoomi esimene esinemine toimus 1956. aastal Tallinna džässfestivalil Tombi klubis (praeguses Mustpeade majas). Moskvas toimunud VI ülemaailmselt noorsoo- ja üliõpilasfestivalilt toodi 1957. aastal koju hõbemedal.

Selle kõige kõrvalt lõpetas Uno Loop edukalt muusikakooli teooriaosakonna, kus tema õpetajad olid Uno Naissoo, Harri Otsa, Johannes Jürisson ja Veljo Tormis. Aastaid hiljem lõpetas Loop lisaks orkestrijuhtimise eriala Tallinna Pedagoogilises Instituudis, kus õppis Heino Rannapi ja Johannes Laose juhendamisel.

Paralleelselt õpingutega kirjutatud uurimistöö „Eesti levimuusika areng 1918–1940“ sai aluseks ta hilisematele Otsa-kooli loengutele levimuusika ajaloost. Kõrgelt hinnati Uno Loobi tööd kitarri- ja lauluõpetajana, kusjuures aastatel 1980–1991 juhtis ta ka estraadiosakonda. Ja seda kõike ise lauljana üles astudes ning TV-s ja raadios lindistades.

Uno Naissoo jälgedes

Pärast Uno Naissoo surma palus tollane Otsa-kooli direktor Riho Altrov Uno Loobil Naissoo tööd jätkata ja nii sai Loobist 14 aastaks estraadiosakonna juhataja. Riho Altrovi abikaasa, kontsertmeister Mare Altrov hakkas õpetama täiesti uut õppeainet, mille programmi oli koostanud juba Uno Naissoo.

Uno Loop meenutab Enno Tammeri raamatus „Uno Loop. Läbi elu“: „Selle täiesti uue õppeaine nimi oli klaverisaate faktuuri kujundamine. Tallinnas ei teatudki sellisest õppeainest enne midagi. Naissoo sõitis vastavaid õppeprogramme uurima Gnessinite-nimelise muusikapedagoogilise instituudi estraadiosakonda. Lihtsustatult öeldes on küsimus akordilise tähtsüsteemi tundmises. Tundes seda, pead vastavalt pala karakterile, tempole ja žanrile oskama kujundada klaveril mängitava saate faktuuri.“

Uno Loop jätkab rõhutatult: „Tallinna Muusikakooli estraadiosakonda juhatades õiendasin oma tänuvõla Uno Naissoo ees. Tema mind suunas ja õpetas ja utsitas ning tema ju selle estraadiosakonna lõi. Estraadiosakonna loomine oli Uno Naissoo suur elutöö, niisama lihtsalt ei tohtinud sellele kriipsu peale tõmmata.“

Loop õpetajana

Estraadiosakonna juhataja töö juurde käis ka kitarri- ja laulutundide andmine. Uno Loop meenutab: „Minul olid 1977. aastal alustanud kitarriõpilased Kristjan Kirme, Heini Vaikmaa, Nevil Blumberg ja Indrek Tolk. Kitarri õpetamiseks kirjutasin igaks tunniks uusi harjutusi. Omal ajal, kui ise tahtsin kitarri õppida, polnud ju häid asjalikke õpikuid. /…/ Oma 1964. aastal ilmunud „Kitarriõpikus“ olevaid standardharjutusi ma ei kasutanud. Mulle tundus, et oma õpikust ei sobi õpetada. Ma ei toonud kunagi oma õpikut tunnis väljagi, kui neil endil ei olnud just parasjagu sellest õpikust lähtuvalt tekkinud konkreetseid küsimusi. /…/ Kui andsin laulutunde, oli mul kogu aeg väga hea kontsertmeister Vova, Vladimir Kriger. Väga hea pianist ja väga hea muusikamees, kes mängis hästi kontrabassi ja muidki pille.“ 

Uno Loop on tunnistanud, et pedagoogina võis ta tunduda õpilastele norivana ja liiga kriitilisena, sest ta püüdis nende esitust vaadata publiku hindava pilgu läbi. Samas oli ta üllatavalt leebe juba väljakujunenud artistide puhul. Loop meenutab: „Tarmo Pihlap oli ametlikult minu lauluõpilane, ometi ei ole ma talle andnud mitte ühtegi laulmistundi. Me ainult rääkisime muusikast ja filosofeerisime. Pihlap oli siis juba valmis laulja. Miks peaksin hakkama nii valmis lauljat väänama oma maitse järgi?! Sel ei olnud vähimatki mõtet.“

Uno Loobi pedagoogitöö ei suutnud varjutada tema loomingulist tegevust. Nii on meil temast maha jäänud arvukalt heliplaate Eesti heliloojate levimuusikaga ning TV- ja raadiolindistusi. Tema endagi laululooming elab jõudsalt edasi. Tänu produtsent Mikk Targole on Uno Loobi igihaljas laul „Kamina ees“ jõudnud ingliskeelsena ka rahvusvahelisele muusikaareenile.

Uno Loobi „Kitarriõpik“

Õpik ilmus 1964. aastal tiraažiga 6000. Õpiku retsensent oli Uno Naissoo, kauni kujunduse tegi Olev Subbi. Õpiku vahel on eraldi bukletina kaasas akordide tabelid, kus on visuaalselt näidatud, missugused keeled tuleb kuuekeelelisel kitarril alla vajutada, et kõlaks just soovitud akord (kõikvõimalikes helistikes). Õpiku toimetas helilooja Raimond Lätte, kes tollal töötas kirjastuses Eesti Raamat muusikatoimetajana. Eestikeelse kitarriõpiku ilmumine oli tollases ajas suursündmus.

KOMMENTAAR

Raili Sule, Otsa-kooli teooriaosakonna juhataja aastatel 1977–2013:

„Minu lähedasem kokkupuude Uno Loobiga algas 1983. aastal, kui teooriaosakonna eestvedamisel hakkasime korraldama Uno Naissoo nimelisi loomingukonkursse – neid on kokku toimunud 37 ja aastast 2005 on põhikorraldajaks rütmimuusikud. Uno Loop meenub väga rahuliku, heatahtliku ja abivalmis kolleegina. Ja kui ta enam Otsa-koolis ei töötanud, oli ta ikka konkurssidel kas külalisesineja või tundis huvi noorte tegemiste vastu.

Meenuvad tema soovitused ja nõudlikkus õpilasõhtutel, et interpreedil tuleb pilli valdamise kõrval osata ka laval käituda ja kogu oma olemise ja väljanägemisega suhtuda lugupidavalt kuulajaisse.“