Parim piirkondlik praktikaettevõte on Saaremaal

Eesti tööandjate keskliidul (ETKL) on tavaks tunnustada ettevõtteid, kes teevad sihikindlat tööd, pakkudes kutse- ja kõrgkoolidele häid praktikavõimalusi. Tunnustust jagatakse mitmes kategoorias, üks neist on parima regionaalse praktikakoha auhind. Tänavu pälvis selle Kuressaares asuv Eesti elektroonikatööstuse ettevõte Incap Electronics Estonia OÜ.

ETKL-i tegevjuhi Arto Aasa sõnul tegeldakse selles ettevõttes juba mitu aastat praktikaga süsteemselt. Tunnustuse üleandmisel osalenud siseminister Kalle Laaneti hinnangul sõltub elu väljaspool Tallinna väga palju ettevõtete huvist olla eestvedaja töökohtade loomisel. Praktika võimalused Incapis on ministri sõnutsi hea näide sellisest järjepidevusest. 

Kaks tiitlit korraga

Ettevõtte administratsiooni ja finantsjuht Ene Tampuu ütles auhinda vastu võttes, et selle konkursi tunnustus on erilisem kui enamiku konkursside puhul, kus võrreldakse importi, eksporti, käibekasvu ja tehakse otsused nende põhjal. „Selle auhinna taga on tähelepanu keskpunktis inimesed – ja see on üks väheseid selliseid auhindu, mida oleme pälvinud,“ rõõmustas Tampuu.

Tunnustusüritusel oli kohal ka Saaremaa valla haridusjuht Urmas Treiel, kes teatas, et vald on välja valinud tänavuse aasta täiskasvanuhariduse laureaadid ning aasta õppijasõbraliku tööandja tiitli saab Electronics Estonia osaühing. „Ettevõttes on koostatud koolitusplaan, mille eesmärk on aasta jooksul koolitada oma töötajaid tulenevalt vajadusest ja võimalustest. Ettevõte teeb koostööd mitmete ülikoolide ja Saaremaa vallaga, toetades tulevasi insenere stipendiumiga,“ loetles Treiel tunnustamise põhjuseid.

Praktikante mitmelt erialalt

Alates 2020. aastast on Incapis olnud kümme praktikanti mitte ainult elektroonika, vaid muudeltki erialadelt mitmest koolist, nagu TalTech, Eesti maaülikool, Tallinna tehnikakõrgkool ja Kuressaare ametikool. Neist kümnest praktikandist on ettevõttesse tööle tulnud viis, kelle tegevusvaldkond ulatub raamatupidamisest ja planeerimisest tootmiseni.

„Kui praktikant tuleb meie ettevõttesse, tahab saada kogemust ja kindlustunnet oma valdkonnas, siis ta kindlasti saab selle,“ rääkis Tampuu. „Meie õpime ka, koostöö on alati vastastikune. Me saame kogemusi ja see ongi jätkusuutliku ettevõtte eesmärk.“

„Maaülikoolist oli hiljuti praktikant, kes õppis tehnotroonikat, kohalikud gümnaasiumidki on saanud ettevõttega tutvust teha, päris palju on vaatluspraktikaid,“ nimetas tehnoloogiajuht Taavi Haandi. Kui noor on huvitatud ettevõttest, tehakse temaga tööintervjuu, ja kui selgub, et inimesel on huvi ja temast on ettevõttelgi kasu, siis saab ta praktikale, rääkis Haandi.

Mitmekesised praktikaprogrammid

Kuigi praktikandi peale kulub oma töötajal aega, saab pikemaajalise, näiteks neljakuulise praktika puhul hakata pärast sissejuhatust uustulnukale lihtsamaid töövõtteid tutvustama. „Praktika lõpus on tal asi nii selge, et teeb ise tööoperatsioone ja pakub välja oma variante. Niimoodi annad praktikandile tunde, et tema tegevusest oleneb midagi ja ta teeb n-ö reaalset tööd,“ rääkis Haandi.

Ettevõte on loonud mitmeid praktikaprogramme, nende seas selliseid, kus praktikandid viivad end igapäevaste tööülesannetega aja jooksul kurssi ja pakuvad välja parendusi ning peavad oma ideed ka ära kaitsma. Viimati parendati sel moel tootmisliini arendussüsteeme, programmeerimistöid ja tootmisplaneerimist.

Kuna Saaremaal pole palju tehniliste erialade inimesi, siis oodatakse neid ka mandrilt. „Asjalikke me ära ei lase,“ lausus äriarendusjuht Tiit Priske, „neid püüame Saaremaaga siduda.“ Noore jaoks, kes elab Saaremaal, pole kodusaarel kuigi palju tootmisettevõtteid, kus saab ägedalt karjääri teha. Suured ettevõtted nagu Incap on Priske sõnul karjääri alustamiseks hea võimalus.

Ettevõte on katsetanud koostööd ka Ida-Virumaa kutsehariduskeskusega ja võtnud vastu isegi Soome ametikooli õppureid.

Incap oma sadakonna töötajaga pole selle arvuga saare suurimate ettevõtete seas, kuid käibe poolest on maakonna ettevõtete eesotsas. Firma toodang valmib elektroonika ja elektromehaanika tööstuse allhangetena. „Kui tuleb klient, kel on toode ja prototüüp, mis võib-olla ka väikeseeriana tehtud, ja ta soovib seda toota suuremal hulgal, siis me teeme seda. Hangime materjalid, mõtlema välja tootmisoperatsioonid, et asi oleks toodetav ega läheks kliendile väga kalliks maksma. Päris käsitööd me igasse tootesse väga palju ei pane, kuigi meie tooted eeldavad ka seda,“ selgitas tehnoloogiajuht Haandi lihtsustatult tootmist. Ringkäik hästi valgustatud puhastes ja avarates tööruumides lõi mulje mõnusast tubasest tööst. 

„Õpi elektroonikat“ on mõjus kampaania

Millises seisus on praegu Eestis elektroonika valdkond?

Eesti elektroonikatööstuse liidu tegevjuht Arno Kolk: Elektroonika valdkond on väga heas seisus, sest elektroonikat on maailmas järjest rohkem vaja. Ilma selleta ei saa toimuda digi- ega rohepööre. Nõudlus elektroonikatoodete järele on väga suur, praegu ei jõua komponentide tarnijad nõudlusele järele – see on suurem probleem. Ja teiseks on inimesi juurde vaja. Tootmismahud tõusevad, automatiseerimisest on abi, aga masinate juurde on inimesi ka vaja.

Kuidas inimesi juurde saate?

Oleme paar aastat järjest teinud oma liiduga kampaaniat „Õpi elektroonikat“ ja sel on mõju. Näiteks tehnikaülikoolis kasvas eelmisel aastal elektroonika erialale vastuvõtt kolm korda. Samamoodi on kutsekoolidesse tulnud rohkem õpilasi. Kui noortele anda hea pilt sellest, mis elektroonika on ja kui põnev see on ning kuidas sel erialal saab maailma parandada, tulevad nad seda õppima.

Kuidas te kampaaniat teete?

Tegime eraldi veebilehe „Õpi elektroonikat“, kus on noorte elektroonikute edulood – igaüks esineb oma nime ja näoga ning räägib, miks tema elektroonika valis, millega tegeleb ja kui põnev see on. Sel veebilehel on hästi palju vaatajaid.

Meil on plakatid suuremates linnades, kasutame videoseinu. Kui see info jõuab noorte ja lapsevanemateni, siis inimesed tõesti tulevad kooli seda eriala vähemalt vaatama ja paljud valivadki selle.

Meie erialal leiab tööd, kui sul on kutseharidus, rakenduskõrgharidus, kõrgharidus – kuni doktorikraadini kaasa arvatud. Enamik tehaseid õpetab ka ise välja n-ö tänavalt tulnuid. Lihtsamate töödega saab ka niimoodi pihta hakata.

Kutsekoolides on mitmeid kursusi, kuhu saadetakse inimesi mingit konkreetset oskust omandama. Parem on muidugi omandada baasharidus sellel erialal kas kutse- või ülikoolis, aga tõesti saab ka otse tehases alustada. Ja pealegi ei tööta meil ainult elektroonikud, kõik ettevõtted vajavad ka muud personali – raamatupidajaid, laotöölisi, ostjaid-müüjaid, ühesõnaga väga erinevaid töid on.

Kes on liidu suurimad ja väikseimad ettevõtted?

Kõige suurem on Ericsson, mis on Eesti suurim elektroonikaettevõte. Kõige väiksem on ühe mehe inseneribüroo. Teised mahuvad sinna vahele, liidu liikmeid on kokku 74.

Praktikakohti leida on keeruline

ETKL-i esindajad külastasid Saaremaal ka Kuressaare ametikooli, kus Arto Aas tutvustas noortele kuulajatele tööandjate liidu tegevust ning kõneles majandusest ja selle suundumustest. Järgnenud küsimustest-vastustest selgus kooli üks muredest: õppuritele praktikakohtade leidmine. Just äsja olid tulevased nooremad tarkvaarendajad saatnud ettevõtetesse kirju praktikasooviga. Kõige kurioossem oli näide noormehest, kes oli läkitanud 30 kirja. Pooltele ta vastust ei saanudki, pooled olid äraütlemised.

„Meie saame koolis õpetada sellist kirja korralikult sõnastama,“ rääkis IT ja ettevõtluse õppesuuna juhtõpetaja Jane Mägi, kelle sõnul vaadatakse koolis üheskoos läbi sooviavalduse kirjutamise põhitõed. „Aga asja teine pool – tööandjate huvi – on meile üsna suur mure, sest kutsehariduses moodustab veerand õppetööst praktika,“ lausus Mägi.

ETKL-i parimate praktikakohtade konkursi üks mõte ongi propageerida tööandjate seas praktikantide võtmist, selgitas Aas. Liidu tegevjuht ütles, et mõistab asutusi, kes pelgavad praktikante, sest juhendajal tuleb läbi mõelda kogu algaja tööprotsess, kuid selle nimel tuleb pingutada ning seda pingutust toetab ja tunnustab liit.

Aas rääkis, et mõned tööandjad võtsid kunagi isegi vastu otsuse mitte võtta koolist inimesi, sest elu näitas, et kui koolipingist tulnu hakkab saama head palka ja töö on huvitav, jääb koolitee sageli pooleli. „Lühiajaliselt on see tööandjale mugav, aga kui vaadata pikka plaani, siis isegi bakalaureuse- või mõnest muust diplomist ei piisa. Niikuinii tuleb minna juurde või ümber õppima,“ rääkis Aas. Eestis on täiendõpe arenenud kiiresti. Väga palju on täiendõppes täiskasvanuid, kuid nad võiksid ka ise oma õppimise eest tasuda, arutles Aas. Siis saaks maksumaksjate raha kasutada millekski muuks, näiteks õpetajate palgatõusuks.