Peadmurdev ülesanne – leida kutseõpetajaid

Kui üldhariduskoolide õpetajate puudusest on räägitud ja murele lahendusi otsitud, siis kutseõpetajad on justkui tagaplaanile jäänud. Kas kutsekoolide juhtidel õpetajate nappust polegi? Leheloost selgub, et on küll, ning koolidirektorid ja erialade juhid tegutsevad probleemi lahendamise nimel pidevalt.

Eesti kutseõppe edendamise ühingu (EKEÜ) juhatuse esimees ja Viljandi kutseõppekeskuse (VIKK) direktor Tarmo Loodus ütleb, et kutsekoolidel on õpetajate saamine keeruline, kohati isegi „võimatu missioon“. Loodus toob välja kaks põhjust: erialakutseõpetajaid ei koolita otseselt ükski õppeasutus ja kutsekooli palgafond moodustub üldhariduses toimiva mudeli järgi, kuid kutseharidus on sisult 1,5 korda kallim kui üldharidus.

Kutseõpetajaid leida on päris suur väljakutse, tõdeb Tartu KHK direktor Raini Jõks. Tema hinnangul on eriti kriitiliseks muutunud olukord tehnika – nagu keevitus, elekter, mehhatroonika – ja IT valdkonnas.

Tallinna tööstushariduskeskuse (THK) direktor Paul Alekand ütleb, et meil puudub ka kutse õpetamise õppekava. „Ega seda teha saagi,“ lisab Alekand, „ja väga lihtsal põhjusel: kutseõpetaja on eelkõige inimene, kes oskab professionaalselt seda eriala, mida õpetab.“

THK tehnoloogiadirektor Eduard Brindfeldt, kes on cum laude lõpetanud kutsepedagoogika bakalaureuseõppe Tallinna Ülikoolis, täpsustab, et kutseõpetaja peab olema eelkõige erialaspetsialist, kellel on õpetaja isikuomadused. Kui need kaks tingimust on täidetud, saab lisada neile pedagoogilise hariduse.

Kutseõpetaja pädevus hõlmab laiapõhjalist erialaoskuste pagasit, digitehnoloogiate valdamist, keelteoskust ning kutsepedagoogilist ettevalmistust. Selliseid 6. taseme kutsestandardile vastavaid kutseõpetajaid tööd otsimas ei ole, lausub Tallinna Lasnamäe mehaanikakooli arendusjuht Ene Pukk, kes on ka autokutseõppe liidu juhatuse liige. 

Üldine ja toetav õpe

Tartu Ülikool pakub kutseõpetaja õpet neile, kes on omandanud keskhariduse ja mõne eriala. Lõpetaja saab õpetajakutse ning võib seejärel töötada õpetajana kutse-, üldharidus- või huvikoolis, aga ka ettevõttes, kaitseväes vm.

Tallinna Ülikoolgi pakub kutseõpetajaõpet kõrgharidusega spetsialistidele ning kutseõpetajatele ja -koolitajatele. Õppima asumise eeldus on erialane ettevalmistus vähemalt kutsehariduse tasemel. Ainuüksi kutseõpetuse või pedagoogilise haridusega, millele pole lisaks eriala, pole kutsekoolis loomulikult midagi teha.

Selline õppekava, nagu praegu on kutseõpetajal, on Brindfeldti sõnul toetav ja üldine ning annab üldteadmisi üldpedagoogikast ja kasvatusteadusest. Samas ei arva ta, et kõrgkoolides peaks olema mingid konkreetsed kutseõpetaja õppekavad. Võtame kas või tehnikaülikooli IT-kolledži, pakub ta. Isegi kui seal oleks pedagoogiline suund, pole tõenäoline, et õppijad selle valiksid. Kõrgkoolid koolitavad küll insenere jm spetsialiste, kuid õpetajakoolitust neil õppekavas üldjuhul pole ning kõrghariduse omandanute seast kutseõpetajaid koolidesse ei tule.

Tartu KHK direktor Jõks arvab, et kõik õpetajaharidust andvad kõrgkoolid võiksid kutsekoolide vajadustega arvestada. Sellekohase ettepaneku tegi EKEÜ riigikogulegi mullu sügisel, kui rahvaesindajad kultuurikomisjonist uurisid, milliseid lahendusi pedagoogid ise õpetajate napile järelkasvule näevad. EKEÜ ettepanekute seas oli ka näiteks: korraldada kõrgkoolide koostöös kutseõpetajate ettevalmistust kõigil erialadel. Just erialaspetsialistidest õpetajaid napib kutsekoolides pea kõikidel tehnilistel aladel. 

„Tihti on koolijuhid valiku ees, kas lasta õpetama vähekogenud inimene või lükata õpetamine edasi tugeva õpetaja leidmiseni,“ kirjeldab olukorda Tarmo Loodus. Häid õpetajaid otsitakse tema sõnul pidevalt.

Abiks on praktikud

Kui kutsekool vajab erialaõpetajat, siis vaadatakse eelkõige ettevõtete poole, sest üks võimalus õpetajate puudust lahendada on kutsuda kooli õpetama praktikuid, kellele pakutakse mingit osa õppekavast. „Õnneks leidub oma valdkonda armastavaid inimesi, kes on valmis koole aitama,“ ütleb Loodus. Need inimesed töötavad kutsekoolis käsunduslepinguga, nad ei ole koolipere liikmed ja neil pole õpetajakutset, küll aga head erialateadmised. Muudesse koolielu küsimustesse on neid Viljandi koolijuhi sõnul keeruline kaasata, kuid selliste õpetajate osakaal kasvab.

Jõksi teatel on Tartu KHK-l samuti õnnestunud ettevõtetest inimesi kooli tööle saada. „Aga üldjuhul käiakse põhitöö kõrvalt osalise väikse koormusega õpetamas suuresti missioonitundest,“ tõdeb Jõks. Tartlased on seda teed läinud, et osa puuduvate kutseõpetajate tundide andmiseks ostetakse ettevõtetelt teenust. „Oleme õnnelikud, et meil on palju koostööpartnereid, kes panustavad meie õpilaste ettevõttes läbiviidava praktilise töö juhendamisse,“ lausub Jõks.

Tarmo Loodus toob näite, et otsides IT valdkonda erialaõpetajat, konkureerib kool tööjõuturul selle valdkonna kõigi teiste ettevõtetega. IT valdkond on üks kallimaid, kus erialase ettevalmistusega õpetaja palk on üle 2500 euro, aga näiteks ehitusest tuleb inimene kooli õpetama töötasuga 1500+ eurot. Samamoodi on teistegi erialadega.

„Keeruliseks teeb õpetaja saamise see, et üles tuleb leida inimesed, kes on sisemiselt valmis kooli õpetajaks tulema,“ tunnistab Loodus. Väiksema palga peale tavaliselt ei tulda, sest inimesed tahavad säilitada oma harjumuspärast elustandardit.

„Ei kujuta ette, et peaksime saama IT või mehhatroonika alalt õpetaja, kes on n-ö aktiivses eas ja teenib tootmises kolm korda suuremat palka kui meil. Ega vist ei meelita millegagi,“ arvab Brindfeldt. Ka THK-s käivad väikeses mahus erialaloenguid lugemas erialaliitude või ettevõtete esindajad. Neil on ka kaudne huvi, ütleb Alekand, sest tunde andes näevad nad, keda võtta praktikale ja tulevikus tööle. Sel moel kasutab kool spetsialiste pea kõikidel erialadel.

Ene Pukk nimetab samuti kutseõpetajate puuduse leevendamisel head koostööd ettevõtete ja sealsete praktikajuhendajatega. „Töötaja, kelle ülesanne on juhendada, tagasisidestada ja arendada kutseõppuri erialaoskusi, saab päris hea sisendi mõistmaks kutseõpetaja tööd,“ tõdeb Pukk. Edasi võib sündida tihedam koostöö kutseõpetaja ametis kas töövõtuna või kannapöördega täiskohaga kutseõpetajaks. Ettevõttes töötamise asemel kutseõpetajaks siirdumist võib põhjustada tüdimus pingelisest ja sageli üksluisest tööst, kuid ka ebastabiilne majandus, arvab Pukk.

Järelkasv oma koolist

„Loota, et kutsekoolid oleks täis pühendunud verinoori kutseõpetajaid …“ kahtleb Alekand, kuid ütleb, et on 50–60-aastaseid inimesi, kellele pole materiaalne heaolu enam nii oluline kui nooruses. Alekand toob ka teistsuguse, enda sõnul supernäite, kuidas nad said eelmisel sügisel autoerialale inimese, kes oli sealsamas koolis lõpetanud kaks eriala, töötanud kolm aastat autoteeninduses ja selle aja sees lõpetanud tehnikakõrgkooli ning kes tuli kutsekooli õpetajaks tavalise töökuulutuse peale. „Ja ta on sündinud õpetaja!“ ei varja direktor rõõmu seda öeldes. Kuid sellised inimesed on erandid.

Tarmo Loodus nimetab lahendusena võimalust kasvatada erialaõpetajaks keegi oma kooli edukalt lõpetanute seast. Suunata see inimene edasi õppima oma eriala, et ta omandaks vähemalt bakalaureusekraadi ja tuleks tagasi kooli.

„Selleks, et ettevõtlusest tulijast või oma vilistlasest saaks õpetaja, tuleb läbida kutseõpetaja koolitus kõrgkoolis. Ta peab saama vähemalt kutseõpetaja taseme 6. Tavaliselt rahastab seda õpet kool,“ avaldab Loodus.

Ene Pukk arvabki parimaks lahenduseks kasvatada kutseõpetajate järelkasvu õpetamise ajal. „Hoolega tuleb jälgida, millisel kutseõppuril on vajalikud eeldused kujundamaks temast tulevast kutseõpetajat,“ kirjeldab Pukk sellist ettevalmistust. „Vaadelda õpilasi selle pilguga rühmatöödes, nooremate juhendamisel ning tasapisi suunata õpetajageeniga õppurit kutseõpetaja ameti suunas, julgustada edasi õppima kutse- või inseneripedagoogikat.“ Mitmest Lasnamäe mehaanikakooli vilistlasest on sel moel saanud tubli kutseõpetaja.

THK-s on samasuguseid häid näiteid: kutseõpetajate seas on rätsepaõppes kolm lõpetanut, kes on omandanud ka järgmise haridustaseme, on oma vilistlasest juuksuri kutseõpetaja, kes on lõpetanud pedagoogika eriala, autoremondi alal on kaks ja mehhatroonikas lausa neli vilistlast-kutseõpetajat. „Kõigepealt lõpetab kutseõpetaja eriala ja kooli tööle tullea õpib pedagoogikat, aga mitte vastupidi,“ rõhutab Alekand.

Nende noortega, kes oma koolist õpetajaks edenevad, on koolil kokkulepe, et nad jäävad sellesse ametisse aastaks või paariks-kolmeks. „Me arvestame tõsiasjaga, et nad ei jää pikaks ajaks, vaid lähevad vastu järgnevatele väljakutsetele, aga koolis õpetamise aeg tehnoloogia aladel või IT-s annab neile võimaluse samal ajal õppida,“ räägib Brindfeldt. THK-l on väga heal tasemel tehnoloogia ja need noored jäävad ka tänu sellele pärast lõpetamist mõneks ajaks kooli. „Need on sellised inimesed, kel hakkab uut robotit nähes silm särama. Tal on põnev, ta õpib siin juurde,“ räägib Brindfeldt. „Kui ta tööstusettevõttesse läheb, siis seal õpib ta vaid kitsamalt oma töölõiku.“

Alekand ütleb, et kutsekool leiab töötajaid ka avalikest tööportaalide kuulutustest. Sel aastal on nad saanud CV-keskuse kaudu kaks IT-õpetajat. Jõks nimetab samuti värbamist avalike konkursside kaudu, kuid lisab, et sellest ei piisa, kui avalik konkurss CV-keskusesse üles seada, kindlasti tuleb olla proaktiivsem.

Pole võimatud sellisedki juhud, et keegi tuleb ise ennast pakkkuma, toob Alekand näite mehest, kes on tulnud kooli õpetama, leppides varasemast väiksema palgaga, sest on tahtnud elada rahulikumat elu. Mingis vanuses tekib mõnel soov oma teadmisi ja oskusi edasi anda, lausub Brindfeldt.

Ebakindlast ettevõttest turvalisse kooli

Brindfeldt ütleb, et halvad aastad majanduses, mil ettevõtted tõmbuvad koomale, annavad võimaluse saada koolis heaks erialaspetsialistiks. Sellisel põhjusel on inimesi kooli tulnud, nad on pidama jäänud ja õpetavad senimaani.

Kui töötajate töökoormus ja -tasu vähenevad ning kohti koondatakse, siis otsivad inimesed stabiilsemaid töövõimalusi, tunnistab ka Pukk. „Tunneme viimaste aastate pandeemiaga kaasnevat mõju tööturule koolile kasulikul moel – töömaailma spetsialistid vaatavad kooli kui võimalikku tööandjat,“ avaldab ta.

Koolis töötamise eelisteks võrreldes leivateenimisega ettevõttes nimetab Pukk stabiilset tööd ja kindlat sissetulekut ning mitmekesiseid ja rahvusvahelisi enesetäiendusvõimalusi. Alekand lisab, et suvi on vaba ja jõulud stressivabad. 

Kuid kõigi oma aktiivsete tegevuste ja võimaluste juures õpetajate leidmisel on kutsekooli juhtidel mureks ka kutseõpetajate vanus. „Mõne vanema pedagoogiga tuleb igal aastal jutuks, et see on nüüd viimane tööaasta,“ räägib Brindfeldt. Enamasti õnnestub see inimene ümber veenda veel aasta jätkama.

See mure on kõikidel sama, teab Alekand, ja eelkõige ollakse hädas inseneri erialadega. Noori tuleb, nad püsivad aasta-kaks, ja siis lähevad mujale. Hea on, kui tullakse tagasi viie või kümne aasta pärast, ja juhtub sedagi. „Aga et keegi särasilmne 20–30-aastane marsib sisse ja teatab, et ta tahab nüüd õpetaja olla – ei,“ raputab Alekand pead. 

Madal töötasu ja alarahastus

Negatiivseks aspektiks kõige hea juures, mida kool õpetajatele saab pakkuda, on töötasu, mis erineb mitu korda töömaailma sama eriala spetsialisti tasust. „Tehnikavaldkonnas ja metallitööstuses on headest spetsialistidest terav puudus, mistõttu töötajaid hoitakse ja nende igakuised netopalgad küündivad mitme tuhande euroni,“ tõdeb Pukk. Kutseõpetaja põhipalk samale tasemele ei ulatu. Riigivalitsejatel oleks tarvis kõvasti vaeva näha, et kutseõpetaja elukutse ja motivatsioonipakett oleksid väärikad, väärtustatud ja mainekad, arvab ta.

EKEÜ juhina on Tarmo Loodus väga hästi kursis sellega, et tihti jääb kalli ja hea õpetaja või spetsialisti palkamine ära rahapuuduse pärast – seda ei võimalda 1315-eurone miinimumpalk ja selle põhjal moodustuv palgafond. „Põhjus on lihtne: kutsekoolidele eraldatakse õpetajate palgaraha üldhariduskoolidega samadel alustel,“ ütleb Loodus. Kutseharidus on kallim kui üldharidus, selle tõestamiseks toob ta väikse ja mitteammendava loetelu: kutsehariduse teevad kulukaks õppevahendid, tehnoloogiad koolides, nende ülalpidamine, hooldamine jne.

Alekand toob näite oma kooli autoteeninduse õppeklassist, mille hind on 100 000 eurot. Lisaks igasugused kulumaterjalid kõigil erialadel. 17 aastat tagasi sisutatud hüdraulikaklassi sisu on koolis just väljavahetamisel, sest on amortiseerunud. Uue sisu maksumuseks kujunes 150 000 eurot, millele lisandub käibemaks. „See on vaid ühe eriala üks paljudest klassidest, piisake meres,“ lausub Brindfeldt. Ja seda saab endale lubada suur kutsekool, kus õpilaste arv on neljakohaline, nagu TTHK, kus on 2400 õpilast, või ka enam kui 3000 õpilasega Tartu KHK. 

Kuid õpetajate kõrval on kutsekoolides teisedki erialaspetsialistid: osakondade juhid, õppemeistrid, õppepraktika juhendajad. Ka neid inimesi annab otsida, kes oleks valmis nimetatud miinimumpalga eest oma tööd tegema. Kutsekoolidele eraldatakse palgatõusu raha ainult õpetajatele. Kõigi teiste palka peab kool ise suutma tõsta. EKEÜ on korduvalt riigikogu rahanduskomisjonile ning haridus- ja teadusministritele alarahastamise probleemi tõstatanud, kuid seni tulemusteta.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Peadmurdev ülesanne – leida kutseõpetajaid”

1. Peep Leppik ütleb:

   27. okt. 2021, 20:02

   KOLLEEGID kutseharidusest!

   Kutseõpetajate puuduse PÕHJUSED on pea samad, mis üldhariduses (vt 20. aug. Õpet. Leht). Kuid on siiski mõned veel lisaks. Viimastel aastakümnetel on meie lapsukesi hoitud üha enam TÖÖST EEMALE. Aga tõeline kutseharidus on alati seotud TÕSISE, RASKE ja ka RUTIINSE FÜÜSILISE TÖÖGA. Juba paarkümmend aastat tagasi võis kohata Helmes tütarlapsi, kes soovisid vaid keskharidust … Ja kes võis arvata, et auto- ja bussijuhi amet enam eesti poisse EI KÖIDA! Siit algavad mitmed kutseõpetaja kutsega SEOTUD probleemid …

   Rõhutagem Tehnikaülikooli INSENERIPEDAGOOGIKA keskuse osa kutseõpetajate täiendkoolituses. Siin on TEADUSPÕHINE õpetajakoolitus VEEL kõige alus. Sestap trügivad siia tõsiteaduse pärast ka üldhariduskoolide õpetajad. Töö toimub rahvusvahelise nn IGIP-i õppekava alusel, suurte kogemustega Tiia Rüütmanni juhtimisel. NB! – 28. OKTOOBRIL tähistatakse keskuse 20-ndat aastapäeva … ÖNNE meile KÕIGILE!