Surm on elu loomulik ja vältimatu osa ning kunagi tuleb meil kõigil sellega kokku puutuda. Ehkki elu lõppemine on tuttav mõiste, on võimatu lähedase inimese jäävast kaotusest aru saada enne, kui ei sa pole seda isiklikult läbi elanud. 

Keegi meist ei oska ennustada, kuidas me surmale reageerime, olgu tegemist siis lähedase või võõra inimesega. Meie reaktsioon sõltub meie suhete olemusest ja surma põhjustest. Surm on kummaline, mõistetamatu ja salapärane. Tänapäeva maailmas on temast rääkimine isegi piinlik. Nagu ka vanadusest – ikka rõhutatakse inimeste nooruslikkust. 

Ühelt poolt on teaduse areng vabastanud inimesed ebausust, kuid samas on see jätnud nad ilma millestki, mille kaudu surma omaks ja loomulikuks mõtestada. Mitmed autorid on väljendanud seisukohta, et läänelikul tehnoloogilisel, noortele orienteeritud ühiskonnal on veider komme surma eitada ja vältida, olles samal ajal hõivatud mõtetega surmast. 

Matustele kaasa

Varasematel ajalooperioodidel oli surm perekondlik sündmus. Tavaliselt surdi kodus, perekonnaliikmete juuresolekul. Pereliikmed hoolitsesid surija eest tema viimastel elupäevadel. Surm, keha matusteks ettevalmistamine ja kirstu panemise rituaal olid perekondlikud ja kogukondlikud sündmused.

Mäletan lapsepõlvest, et kui vähegi võimalik ja ilm lubas, siis võeti lapsed matustele kaasa. Suurt midagi ei räägitud, aga kogu matustega seotud sündmustik rääkis iseenese eest ja pole see laps nii rumal ühtigi. Ja see tava jätkus kalmistu külastamisega lahkunu olulistel tähtpäevadel. Muidugi ei tasu matustele kaasa võtta alla viieaastast last, sest tema ei saa veel aru elamisest enesest, sünnist ega surmast. Kuid tänapäeva lapsed arenevad suhteliselt kiiresti ja eks see ole iga vanema enda otsustada, millal, kuidas ja mida … Maailmas on levinud sadu usundeid, millest enamik rõhutab, et surm ei ole lõpp.

Seega alustaksin minagi juba lasteaiaeast teadvustamaks fakti, et meie bioloogiline prognoositav eluiga on 130–140 eluaastat – niikaua pidavat vastu meie närvirakkude lüsosoomide kestad. Tegelikult sureme ju pea poolel eluteel. Kaevavat ju inimene endale suuga maast madalast kahekordset hauda – me ei oska korralikult toituda ega valitse sõnu, mida mõtlematult suust välja paiskame. Seega saastame ennast seestpoolt halva toiduga ja väljastpoolt sotsiaalse toimetulematusega. Miks me ikkagi ei oska väärtustada meile looduse poolt heldelt jagatud eluaastaid? Kui lisada siia veel faktid, et üks magamata öö lühendab sinu eluiga pea nädala võrra, vihastamine kolm nädalat ja suitsetamine 20 aastat …

Surmahirm ja -arm

Arvata on, et surmast ja surma olemusest on maalapsele, kes elab looduse keskel, kergem rääkida kui linnalapsele, keda ümbritseb elutu kiviriik keset pealiskaudseid inimsuhteid. Laps on konkreetse mõtlemisega. Surm tundub esmapilgul olevat samuti konkreetne mõiste: lõpp, seisak, tuhastamine, kadumine, kõdunemine … Kahjuks ei oska ka tänapäeva teadus anda surmale kõiki rahuldavat definitsiooni. Suuremat rõhku asetatakse meie füüsilise keha kaduvusele ja astraalkeha jäetakse manipulatsioonide, religioonide, uskumuste ning maagia võimuvalda. 

Teisalt jaatab tänapäeva teadus väljade olemasolu kõige elutu ja elava ümber. Teaduse suurimaks saavutuseks tuleb lugeda fakti vee mälu olemusest ja selle jätkuvast uurimisest. Tore mõelda, et oleme mõtlev vesi mingi ürgse mälupagasiga. Kes teab, kes teab … 

Olgu selle tänapäeva teadusega, nagu on. See, mida peame täna tõeseks, tuleb juba mõne aasta pärast pooltõeks ja veidi hiljem valeks tunnistada. Seega ei tohiks lapsele surmast rääkimine panna teda surma kartma, vaid tekitama austust temale antud elu ja kogu loodu vastu. Küll elus kogetu kujundab surmast ja suremusest oma nägemuse.

Kui tõsiusklik laps teab, et surnud ema elab taevas ja kannab tema eest ka sealt hoolt, siis kellel on õigus lapsele öelda, et see on jama? Oli ju ka Pipi ema taevas ingel, saates teda samas kõikjal. Õigus see fakt kahtluse alla seada on ehk ainult inimesel, kellel on voli ja tahtmist lapsele seesinases maailmas ema asendada. Aga kas selle fakti kahtluse alla seadmine aitab tal kasuema rolli sisse elada? Kahtlen.

Surmast rääkimine ei tohiks seega tekitada lapses surmahirmu ja teisalt surmaarmu. Kahjuks on tänapäeva noortes juurdunud nn ühepäevaliblika sündroom – elada üks päev korraga ja mitte midagi enamat. Veelgi hullem, kui seda saadab hirm vananemise ees ja teadmine, et noorelt on ilus surra. Järelikult on jäänud meil vanemate ja õpetajatena midagi olulist tegemata.

Aga kui inimeses ongi kivistunud teadmine, et surm on lõpp – kõige ja kõigi lõpp? Kas ei vii see uue ja hullema tõekspidamiseni: pärast mind tulgu või veeuputus?