Suure algustähega Ajalooteadlane Enn Tarvel
„Kirjutada Eesti ajalugu, lähtumata eesti rahva seisukohast, on päris keeruline, õigupoolest loomuvastane.“ Nii kirjutab Enn Tarvel oma raamatu „Eesti rahva lugu“ eessõnas.
Eesti rahva vaatepunkti esiplaanile seadmine – seda võib ju ometi Enn Tarveli sellest lausest järeldada, nagu ka arvukatest sarnastest väljaütlemistest „Eesti loo“ saadetes – ei tähendanud Enn Tarveli jaoks kapseldumist oma naba külge. Pigem vastupidi. Igas saates, olgu jutt siis muistsest vabadusvõitlusest, Poola, Taani või Rootsi ajast, orduajast või Konstantin Pätsist ning tema ja Eesti valikutest Teise maailmasõja eel – ikka algas jutt laiemalt Euroopast ja maailmastki või kaugemast ajast, kui parajasti tegemisel oleva saate teema oli.
Möödapääsmatu üldfoon
Küsimuse peale, kas Liivimaa oli koloonia, algas Enn Tarveli vastus sõnadega: „Juba antiigiajal …“. Sündmused, toimumised, suundumused, ajaloolised isikud kaugematest maadest ja aegadest, kõrvalepõiked ükskõik missuguse Euroopa riigi ajalukku, mis aitasid selgitada ja mõtestada seda, mis on siinmail juhtunud ja võimaldasid avardada vaatevälja, need olid saadetes tavalised, sest „möödapääsematult peab käsitlema ka üldfooni“, kinnitas ülilaia uurimishaardega Enn Tarvel.
Teisalt jällegi ei tähendanud kaugemalt vaatamine Enn Tarveli jaoks Eesti ja rahvusliku tagaplaanile heitmist. Jälle pigem vastupidi. Tema arvates peaksime vaatama ajaloole ikka enda seisukohast, sest „kes seda siis veel teeb kui mitte meie ise“. Kui ligi kümme aastat tagasi tekitas vaidlusi ja hämmastust koguteose „Eesti ajalugu“ keskaega käsitlev osa, siis arendas Enn Tarvel teose autorite kujundit endale omase elegantse irooniaga edasi. Enn Tarvel: „Kui Euroopa keskaega sisseminemist mitte enam vaadata konna mättalt, nagu EA II autorid on öelnud, vaid kure perspektiivist, kas see siis tähendab, et ei ole vaja enam konna mättal krooksuda ja konna perspektiivi arvesse võtta – ükskõik, mispidi alla neelatakse, pea ees või tagujalad ees!“
Ajaloolase ülesanded
Ajaloolase amet oli Enn Tarveli jaoks ka vastutus. Kõiki kohtumisi meenutades mõtlen sellele, et ajaloost jutustades rõhutas Enn Tarvel alati ajaloolase vastutust tõese ja teaduspõhise käsitluse ees, ükskõik kui valus see võis olla. Mulle tundub, et tema arvates on eesti rahvas selleks valmis, et vaadata ka kõige valulisemaid ja vastuolulisemaid aegu avatud pilguga.
Pilgu ja silmapiiri avardamisel on just ajaloolasel suur roll. Enn Tarvel: „Ajaloolasel on väga mitmesugused ülesanded: ajaloo uurimine, selle uurimise sõnastamine, st ajaloo kirjutamine, siis ajaloo õpetamine, st ajalooteabe levitamine eriti näiteks koolihariduses ja sellega identiteedi kujundamisele kaasa aitamine.“
Kuna inimesed on väga mitmetahulised ja -palgelised, ja ajaloo keerdkäigud on ka väga kummalised ja keerulised, siis tihtipeale ei saa nii üheselt kõiki asju vaadata. Nii mõtiskles Enn Tarvel oma teostes ja saadetes selle üle, kas ja kui palju on inimloomus muutunud, kui on muutunud riigivõimud, elulaad ja tavad. Kuidas 21. sajandil mõista endisaja inimest, meie eelkäijat? Kui muinasaja lõpul ei olnud kasutusel sõna „vabadus“, siis kas see saab tähendada, et vabaduse eest ei saanud ka võidelda?
Sõna oli kümmet keelt vabalt vallanud ajaloolasena Enn Tarvelile erakordselt tähtis. Mängleva kergusega käsitles ta mõisteid, seostades ja eristades keeli ja rahvaid ning nende hoiakuid ja arusaamu. Sõna kujunemise loost selgus ajaloo ning elu ja olu kohta palju: kui palju on aastasadade pikkune orjaaeg mõjutanud meie vaimset ilma? Mis on orjus?
Enn Tarvel jutustas saates sellest, et vanal ajal räägiti täiesti üldiselt jumala orjusest ehk jumala teenimisest, orjus ei ole ka midagi muud kui teenistus, ja see ei ole eestlastel midagi ainulist. Vene keeles on niisugune ilus sõna nagu rabotat, seegi on sõnast rab, see tähendab orja, ehk töötama on siis orjust tegema. Kui töö teeb rõõmu, kas see on siis täielik lõbu, plaisir ja pleasure või on selle sõna sisusse jumala pandud nuhtlus sisse programmeeritud? See oli nüüd vaba ümberjutustus ühest saatest ja hale katse Enn Tarveli elegantset mõttejooksu üles tähendada. Seda peab ise kuulma.
Vimkalikud mõttearendused
Tundes teda nõudlikuna enese ja teiste vastu, saatejuhi vastu siiski alati galantse vana kooli härrasmehena, läksin mina saatesse alati kerge ärevusega hinges. Väljusin saateteolt aga alati haritumana ja lõbustatuna. Just lõbustatuna, sest ikka poetas ta jutu sisse mõne vimkaliku mõttearenduse, olgu siis keelelise, inimhinge sügavusi uuriva või meeleoluka ekskursi ajaloo ootamatutele radadele.
Ajalugu armastava teadlasena andis oma panuse ajalooteabe levitamisse, Enn Tarveli erakordselt laia ampluaad, mõtteerksust, kaasahaaravat jutustamisoskust, täpset ja kujundlikku eesti keelt ja vahedat huumorimeelt rohkem kui kolmekümnest saatest saab nautida Vikerraadio ajaloosaate „Eesti lugu“ varamust: https://vikerraadio.err.ee/1608336170/eesti-lugu-enn-tarvel-in-memoriam; juurde https://vikerraadio.err.ee/788056/eesti-lugu-eesti-ajalugu-ii-enn-tarvel
Sügava kummardusega ja tänuga suure algustähega Ajalooteadlasele Enn Tarvelile!