Tugispetsialistid: Tähtis on, et ka õpetajad julgeksid abi küsida

15. okt. 2021 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Tallinna Südalinna kooli koolipsühholoog Kristin Pent ja sotsiaalpedagoog Kirsti Mägi. Fotod: erakogu

Üha rohkem on hästi toimiva tugisüsteemiga koole ja lasteaedu, kus on ametis kõik vajalikud spetsialistid: HEV-koordinaator, eripedagoog, logopeed, koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, abiõpetajad ning rakendatakse tugimeetmeid. Selliste koolide hulka kuulub ka Tallinna Südalinna kool. Milliste probleemidega tugispetsialisti jutule tullakse ning kas õpilaste kõrval vajavad abi ja tuge ka õpetajad? Räägivad Tallinna Südalinna kooli koolipsühholoog Kristin Pent ja sotsiaalpedagoog Kirsti Mägi.

Kas teie hinnangul on käitumisprobleemidega õpilasi ajaga juurde tulnud?

Kirsti Mägi: Oleneb, millise ajaga võrrelda. Minul on koolis töötamise kogemust ligi 30 aastat, neist kümmekond sotsiaalpedagoogi ametis. Kui ma oma kooliajale tagasi mõtlen, on õpilastel praegu käitumisprobleeme rohkem küll. Arvan, et õpetajatöö on keerulisemaks muutunud.

Kristin Pent: Mina olen koolipsühholoogina töötanud natuke üle kolme aasta. Tootse on koolis igal ajal olnud, aga paljuski on laste seas impulsiivne käitumine ja keskendumisraskused kasvanud just nutimaailma tulekuga.

Milliste muredega õpilased teie juurde tulevad?

Kristin Pent: Õpetajad suunavad õpilasi eelkõige käitumis- ja distsipliiniprobleemide, omavaheliste tülide ning keskendumis- ja õpiraskuste pärast. Õpilased ise pöörduvad kõige rohkem ärevuse ja depressiooni sümptomitega või kui soovivad üldisemalt oma elust ja muredest rääkida. 

Kui suur probleem on koolikiusamine?

Kristin Pent: Ei saa öelda, et igas klassis oleks pidevalt mõni aktiivne kiusamisjuhtum, aga kiusamist eri vormides siiski esineb. Sellistel juhtudel on oluline õpetajate ja tugimeeskonna koostöö, et saaksime võimalikult kiiresti reageerida. 

Kuidas distantsõppe periood õpilastele mõjus?

Kirsti Mägi: Nagu igas koolis, on ka meil õpilasi, kellele distantsõpe sobis. Introvertsed lapsed, kellel on kõrgendatud ärevuse tõttu keeruline suures seltskonnas olla, tundsid end kodus turvaliselt ja neil oli ehk isegi lihtsam õppetööle keskenduda. 

Kristin Pent: Varasemal kujul kaaslastega suhtlemise võimaluse puudumine muutis olukorra paljude jaoks keerulisemaks. Samuti oli raske lastel, kellel oli kodust toetust vähevõitu ning keda igapäevane koolirutiin aitas n-ö rajal hoida. Varasemast olulisemaks muutus õpilaste võimekus ennast juhtida, aega planeerida, keskenduda ja pühenduda vajalikul määral õppimisele. Mõned õpilased pöördusid õppeaasta alguses minu poole just seoses hirmuga koolis käimise suhtes, sest nad olid juba harjunud kodus olema ja õppima. 

Kuidas abivajajad tugispetsialisti juurde jõuavad?

Kirsti Mägi: Esimesena märkab probleemi enamasti klassijuhataja, vahel ka aineõpetajad. Mõnikord on õpilased või vanemad pöördunud juhtkonna poole. Info jõuab meieni eri moel. Koostööks ollakse meie majas valmis, ja see teeb rõõmu.

Kristin Pent: Õpetajate ja tugimeeskonna koostöö ongi seetõttu äärmiselt tähtis, et klassikollektiivis võivad just kõige rohkem abi vajavad lapsed märkamata jääda. Tootsidega on selles suhtes lihtne, nemad annavad oma käitumisega kohe märku, kui midagi on korrast ära. Mõnikord on abivajav laps aga see, kes justkui toimib hästi, kellel on õppimine korras ja suhted head ning kelle puhul keegi ei oska arvatagi, et tal on probleeme.

Õpetajad võiksid tulla nõu küsima pigem varem kui hiljem. On õpetajaid, kes annavadki kohe teada, kui probleem tekib. On ka neid, kes püüavad kõigepealt ise lahendusi leida ja hakkama saada. Mis seal salata, mõni õpetaja tulebki olukordade lahendamisega paremini toime kui teine – kas siis tänu oma heale empaatiavõimele või oskusele ennast kehtestada ja reeglid paika panna. 

Kirsti Mägi: Õpetaja ja õpilase usalduslik suhe on oluline. Palju saabki alguse kontakti loomisest. Samuti on hästi tähtis luua klassiruumis toetav ja turvaline õhkkond, see kergendab tööd märkimisväärselt. Hea märksõna siinkohal võiks olla „sõbralik rangus“.

Kristin Pent: Õpetajal ongi keeruline piire paika panna, kui tal õpilastega kontakti ei ole. Nii võib kergesti juhtuda, et õpilased hakkavad õpetajat provotseerima ja proovile panema ning suur osa tunnist kulubki distsipliiniga tegelemisele.

Kirsti Mägi: Tunnirahu puudumine on väsitav nii õpilastele kui ka õpetajale. Õpilastel halvenevad õpitulemused, samuti langeb motivatsioon ning õpetajal tekib oht läbi põleda.

Kas mõnele õpilasele sobiks väiksem klass?

Kristin Pent: Väikeklasse ehk uue seaduse järgi eriklasse on meie koolis kaks ja sinna suunatakse õpilased Rajaleidja otsusega. Viimastel aastatel oleme algklassides rakendanud põhiainetes, eesti keeles ja matemaatikas väiksemates rühmades õppimist. Paralleelklasside lapsed, kes vajavad rohkem individuaalset tähelepanu, pannakse kokku ja õpetatakse neid vastavalt tasemele. 

Milline tööjaotus teil omavahel on?

Kirsti Mägi: Tööjaotus tuleneb osaliselt sellest, et meie koormused on väga erinevad. Mina töötan osakoormusega ja olen koolis kohapeal kahel päeval nädalas. Tegelen peamiselt põhjuseta puudujatega, aga ka sotsiaalpedagoogilise nõustamisega kas siis kiusamise või mõne muu probleemi korral. Koolist puudumiste ja õpimotivatsiooni langemise taga on lastel ja noortel sageli tõsisemad mured, nendele lahenduste leidmisega ongi vaja tegeleda. Vajadusel kaasan lastekaitsespetsialisti, kutsun kokku ümarlaua, ühesõnaga, korraldan võrgustikutööd parimate võimalike lahenduste leidmiseks.

Kristin Pent: Mina olen koolimajas viis päeva nädalas. Minu kui koolipsühholoogi põhitöö on õpilaste nõustamine, tihedalt teen koostööd kooli sotsiaalpedagoogi, eripedagoogi ja klassijuhatajatega, vajadusel kaasan ja nõustan ka lapsevanemaid. On õpilasi, kes Rajaleidja otsusega käivad minu juures regulaarselt, kuid palju nõustamisi on ka üldtoe raames. 

Mida teete juhul, kui mõni õpilane halvasti käitub?

Kristin Pent: Esimene samm on vestlus selle õpilasega, vajadusel ka tunnivaatlus. Tihti võib käitumisel olla põhjus, mille peale kohe ei tule ja õpilane on tegelikult valmis ennast avama ja oma käitumist selgitama, kui on keegi, kes on valmis ta ära kuulama. Näiteks esines ühel juhul tunnis probleeme õpilasega seetõttu, et tema kõrval istuva abiõpetaja vari langes tema töö peale ja segas tal kirjutamist. Väga palju kasu võib olla sellest, kui õpetaja leiab aega probleemselt käituva õpilasega silmast silma vestelda ja uurib käitumise tagamaid, mitte ei piirdu ainult tunnis distsiplineerimisega.

Kas lapse probleemid saavad alguse kodust?

Kirsti Mägi: Pereprobleemid mõjutavad last mõistagi palju. Me ootame, et õpilane koolis rahulikult ja keskendunult õpiks, aga ta ei suuda seda teha, kui tal on suur mure ja mõtted mujal. Vahel arvatakse, et lapsel on aktiivsus-tähelepanuhäire, kuigi tema käitumise taga võib olla hoopis varjatud trauma. Näiteks selgub, et põhjuseta puudumiste ja keskendumisraskuste taga on vanemate lahutus või mõni teine muutus pere elukorralduses – vahel võib olla nii, et laps elab nädal siin, nädal seal. Püüame ka vanemateni viia teadmise, et nende omavaheline suhete klaarimine mõjutab suuresti lapse toimetulekut koolis.

Omaette oskus on lapsevanematega kontakti loomine. Kui kutsume vanemad ümarlauale ja räägime ainult sellest, mis kõik on halvasti, on mõistetav, et vanemad tõmbuvad kaitsesse, ja sealt ei ole võimalik edasi minna. Muutused saavad toimuda alles siis, kui lapsevanem meid usaldab ja olukorda mõistab. Alles siis saame rääkida koostööst lapse huvides.

Kui palju saab kool last aidata?

Kirsti Mägi: Saame soovitada pereteraapiat või teisi toetavaid teenuseid väljaspool kooli. Koolil endal ei ole selleks ressurssi ja see ei ole ka kooli pädevuses. Esimeses järjekorras soovitame tasuta variante. On hea, kui jõuame selleni, et vanemad abi otsivad. Me ei saa liiga palju sekkuda ega kõike kontrollida, peame endale aru andma, et see on selle pere elu. Keeruline on siis, kui saame aru, millised probleemid peres on, aga oluliselt me midagi mõjutada ei saa. Sellisel juhul on lapse jaoks toetav ja sõbralik keskkond koolis aga veelgi suurema tähtsusega ja see on meie vastutus.

Kristin Pent: Mina tunnen, et koolipsühholoogina on mul väga palju võimalik aidata, olles see inimene, kelle poole laps saab julgelt pöörduda ükskõik millise murega, on see siis kooli ja õppimise või mõne muu valdkonnaga seotud. Mõnikord sellest piisabki. Mõnel teisel juhul saame koos mõelda ja lahendusi otsida.

Kool saab sekkuda eelkõige piirini, mis puudutab õpilase kooliskäimist ja kooliga seotud muresid. Lastekaitsel on hoobasid rohkem. Koostöö lastekaitsespetsialistidega on meil hea, kuid vahel ei ole häid ja kiireid lahendusi.

Kas koolitusi on vanematele piisavalt?

Kirsti Mägi: Minu arvates on. Ka oma koolis oleme pakkunud sel sügisel sümboolse osalemistasu eest vanematele kolme koolitust, mille viib läbi pereterapeut Meelike Saarna. Esimene koolitus oli õppeaasta alguses teemal, kuidas toetada last õppimises. Teine sellest, kuidas seada piire, säilitades samal ajal lapsega head suhted. Kolmanda teemana pakkusime välja, kuidas hoida paarisuhet, kui peres on lapsed, ning mil moel terve ja hea paarisuhe mõjutab lapse õppimist ja toimetulekut koolis. See on oluline teema, millest on ehk liiga vähe räägitud.

Kas teie hinnangul vajavad ka õpetajad abi?

Kristin Pent: On näha, et õpetajate koormus on väga suur. Õpetaja ei õpeta ju ainult oma ainet, vaid tal on lisaks palju muid kohustusi ja ülesandeid: alustades mõnel puhul klassijuhataja tööst ja individuaalsete õppekavade koostamisest ning lõpetades korrapidamise ning mitmesugustes projektides ja üritustel osalemisega, mis kõik nõuavad oskusi, aega ja pühendumist.

Kirsti Mägi: Distantsõppe ajal kasvas õpetajate koormus ilmselgelt liiga suureks. Meenub tabav võrdlus: kui autol saab bensiin otsa, jääb auto seisma. Kui aga inimesel on n-ö paak tühi, tegutseb ta ikka edasi. Et paak oleks täis, peab saama vahepeal aja maha võtta ja puhata. Õpetajal seda võimalust pahatihti ei ole.

Kas õpetajad tulevad tugispetsialisti juurde oma muredest rääkima ja abi küsima?

Kristin Pent: Jällegi oleneb õpetajast. Olen õpetajatele öelnud ja kirjutanud: olen teie jaoks olemas, palun pöörduge! Tihedam koostöö on nendega, kes on valmis abi küsima. On õpetajaid, kes proovivad pigem iseseisvalt toime tulla.

Kirsti Mägi: On väga eestlaslik ja õpetajalik püüda ise hakkama saada. Vastasel juhul oleks see justkui oma nõrkuse tunnistamine. Aga nii see ju ei ole! Ikka on hea, kui on võimalus koos mõelda, kuidas saaks veel paremini. Küllap on erinevaid põhjusi, miks ei tulda abi küsima. Üks võimalik põhjus on, et kui klassis on halvasti käituvaid õpilasi, hakkab õpetaja end süüdistama ja juurdlema, mida on ta tegemata jätnud, et hakkama ei saa. Mõnikord ei olegi õpetajal üksi võimalik hakkama saada, sest lapse käitumise põhjused on sügavamal ning on vaja pöörduda psühhiaatri poole või kaasata lastekaitsetöötaja.

Kas võib juhtuda, et õpetaja lahkub koolist mitte väikese palga, vaid suure töökoormuse tõttu?

Kirsti Mägi: Mõnel juhul ikka! Tihti on õpetajaametist loobumise põhjus töökoormuse ja palga omavaheline suhe – töö on väljakutsuv ja pingeline ning selle eest saadav palk ei pruugi olla motiveeriv.

Kristin Pent: Hea näide on klassijuhatamine. Klassijuhataja töö maht ning sellega kaasnev vastutus ja emotsionaalne pinge on suur. Klassijuhatamise eest makstav tasu on kooliti mõnevõrra erinev, ka meie koolis makstakse klassijuhatajale 130 euro suurusest alammäärast veidi rohkem, kuid loodetavasti väärtustatakse riigi tasandil seda tööd tulevikus enam.

Kirsti Mägi: Me ju ootame ja eeldame, et õpetaja loob kõigi oma klassi laste ja nende peredega kontakti, korraldab ja vastutab – sellele tööle kuluv aeg ja energia on väga suur. Mul endal on eelmises koolis töötamisest kogemus, milline tohutu erinevus on olla või mitte olla klassijuhataja rollis.

Mida soovitate õpetajatele, et nad läbi ei põleks?

Kirsti Mägi: Õpetajate läbipõlemine ei ole seotud ainult haridussüsteemiga, vaid sõltub ka sellest, mis toimub ühiskonnas laiemalt. Mõtleme kasvõi pikalt kestnud koroonaajale, mis meid kõiki mõjutab. Et oma tass täis hoida, tuleb leida aega ja võimalusi hobidega tegelemiseks, kultuurielamusteks ja meelelahutuseks ning lihtsalt puhata. Mõnikord on mõistlik ka suhtumist ja vaatenurka muuta. Leppida ehk teadmisega, et kõike ei saagi n-ö korda teha, et eksimine on inimlik jne. Teisisõnu, olla enda vastu leebem.

Kristin Pent: Õpetaja peab oskama teha vahet asjadel, mida ta saab muuta ja mida mitte, ning hoolitsema oma vaimse tervise eest. Praegusel äreval ajal, mil asjad tunduvad kontrolli alt väljuvat, ei pea õpetaja arvama, et peab kõigega ise hakkama saama. Oluline on luua koolis õhkkond, et õpetaja julgeks minna tugispetsialisti või miks mitte ka direktori juurde ja öelda, et tal hakkavad asjad üle pea kasvama. Kõige tähtsam ongi, et õpetajad julgeksid abi küsida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!