Uue aja õpetaja

22. okt. 2021 Peep Leppik vananev koolmeister (PhD) - Kommenteeri artiklit
Laura Baldini „Uue aja õpetaja – Maria Montessori“, Tänapäev, 2021

Just selle nime all ilmus tänavu Laura Baldini (varju)nime all raamat Maria Montessorist (1870–1952). Kuna meie ajakirjanduses on taas ilmunud nn Montessori süsteemist vaimustunud artikleid, siis arutlegem pisut sel teemal.

Raamatut läbib kaheksa-aastase Luigi imelise ümbersünni lugu ühes Rooma psühhiaatriahaiglas. Autor nimetab seda järelsõnas siiski „fantaasia viljaks“. See oleks ka võti kogu Montessori loo mõistmiseks. 

Raamatust ei maksa otsida nn Montessori süsteemi mõtestamist, kuid mõnus lugemismaterjal on see kindlasti. 19. sajandi lõpu Itaalia konservatiivsetes tingimustes on ta ülikoolis ainus naine, kes pääseb arstiks õppima, seda tänu oma isa eeskostele. Läbi raskuste jõuab andekas naine siiski diplomini, millele eelneb praktika psühhiaatriahaiglas. 

Lapsed, kes on keerulisi teid pidi sinna jõudnud, on valve-luku taga – tegevuseta –, neid peetakse lausa arenemisvõimetuteks. Maria Montessori viib lastele mitmesuguseid esemeid ja mänguasju ning äratab neis sedaviisi huvi ümbritseva maailma vastu koos kõige kaasnevaga. Toonases Itaalias oli see uudne ja Mariast saab omamoodi täht, ühtlasi võitleja naiste õiguste eest katoliiklikus Itaalias.

Kogemuste üldistamine

Saadetuna esindama itaalia naisi konverentsile Berliinis, näeb ta seal oma kodumaa mahajäämust Saksamaaga võrreldes. Kõige selle varjus areneb aga isiklik tragöödia, mis lõpeb loobumisega abielust ja lahusolekuga pojast – üks hingeline lugu. Lasteaednikukutsega autor ei ava siiski oluliselt Montessori pedagoogilise süsteemi sisu. Ja nii võib jätkuda ka emotsionaalne müüt ise.

Montessori saavutas tuntuse just nn vaimupuudega laste arendamisel. Selleks uuris ta eriti 19. sajandi alguse prantslaste Jean Itardi ja Édouard Séguini töid sel teemal ja asus koolitama ka sobivaid õpetajaid. Samal ajal huvitas teda Friedrich Fröbeli tegevus lasteaedade arendamisel ja Fröbeli põhimõte „Kasvatus on eeskuju ja armastus, muud mitte midagi“. 

Võime kohe väita, et ei eelnimetatud ega Montessori ise olnud kasvatusteadlased. Nende tegevuse aluseks oli oma kogemuste üldistamine. Mõistetav, sest ka teadusliku psühholoogia uuringud algasid alles 19. sajandi lõpukümnenditel. 

Kool ongi keeruline

Kuna tänapäeval köidavad meid just erandid (eriti välismaiste nimedega), siis nimetame siin-seal oma koole Montessori, Waldorfi jne koolideks, andmata aru, et nii võime vaesestada koolitööd, kaugenedes teadusest endast. Ükski inimene (teadlanegi) ei suuda luua terviklikku süsteemi (millest Eestiski õhinal räägime). Sellise lähenemise eest hoiatasid juba üle 40 aasta eest legendaarne Aleksander Elango ja tänavu Toonelasse lahkunud Inge Unt. Võime üsna sageli leida alternatiivpedagoogikast häid mõtteid, kuid (NB!) mitte terviklikku teadussüsteemi. Selleni on viinud meie enda pealiskaudsus ja kitsas silmaring teaduses.

21. sajandi kooli teaduslik vundament on erakordselt lai: pedagoogika kogu oma ajalooga kui inimkonna tuhandete aastate vanune kogemus tegelemiseks laste-alaealistega; arengupsühholoogia, mis toob välja suured vanuselised erinevused arendamisel, kasvatamisel-õpetamisel; didaktika (õpetamisteooria) ja ühe uuemana kognitiivne psühholoogia, mis selgitab just omandamisprotsessi. Seepärast peamegi õpetajatööd keerulisemaks tavakirurgi või keevitaja omast. Aga märgakem ka, kuis kõik on hakanud õpetajaid lausa „õpetama“. 

Mu akadeemiline ema Inge Unt tundis alusteadusi ja viis oma aspirandi õnneks nende mõistmiseni. Uuest kognitiivsest psühholoogiast (nimi Harvardist 1960) sai ta midagi ka aspirandilt, kes selle valdkonna kirjandust aastaid läbi töötas. Teaduse mõistmiseks õpetajatöös soovitan oma viimase oopuse „Vanadus on suurepärane“ (2021) esimest lugu „Võrdlemisest algab alati mõtlemine“.

Meie legendaarne Lembit Andresen rõhutas vahel, et pedagoogika on ka kunst. Olen ise näinud, kuis kutsekeskkoolis tuli mõni keskeriharidusega tootmisõpetuse meister õpilaste pedagoogilise mõjutamisega paremini toime kui ülikoolis pedagoogikat-psühholoogiat õppinud õpetaja. Aga see ei tähenda, et õpetajad ei peaks tundma pedagoogikat-psühholoogiat. Sest inimese juures toimib ju alati nn normaaljaotuse (Gaussi) kõver! 

Muutumatud seaduspärasused

Elus läks nii, et meil Reedaga olid nii Saksamaal kui Soomes kummaski kaks laia silmaringiga õpetajate-sõprade peret, keda külastasime ja kellega pidasime ka eraseminare pedagoogikast. Nii hakkasime mõistma nende koole. Küsisime, miks saksa kultuurialalt pärit Rudolf Steineri nn Waldorfi pedagoogika pole Saksamaal eriti levinud (toona üks kool ca ühe miljoni elaniku kohta; Eestis üks kool!). Vastus sarnanes sõna-sõnalt Elango omaga: „Kasulikke mõtteid leiab!“ 

Ja ärme ahvime teisi (eriti suuri)! Kunagine õpilane 50 aastat tagasi (nüüd TTÜ õppejõud) märkas Suurbritannias, et USA „ostab ka sealt ajusid“. Raha! Raha! 

Kool on arenenud välja aastasadade ja isegi -tuhandete jooksul inimkonna vaimse töö ja vastuolude ületamise tulemusena. Lisades inimese arengu fülogeneesis, siis on see tee kestnud sadu miljoneid aastaid. Küll aga andis 20. sajand koolis toimuvale teadusliku aluse – lähtumise inimesest (lapsest) kui psüühilisest olendist. Ontogeneesis on inimene muutuv-mõjutatav (kodu ja kooli ülesanne), kuid see toimub teatud seaduspärasuste järgi, mis kahjuks-õnneks ise ei muutu. Me ei saa end pidada targemaks suurest loodusest, mille osa me oleme.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!