Veerand sajandit tagasi ilmus hariduspoliitikasse mõiste „elukestev õpe“
Euroopa parlamendi ja nõukogu otsusena (23.10.1995) kuulutati 1996. aasta Euroopa elukestva õppe aastaks. Elukestva õppe kui Euroopa Liidu täiskasvanute hariduspoliitika katusmõiste tegelik sisu kujundati liikmesriikide tegevuspoliitikate võimekusega. Järgnev lühiülevaade elukestva õppe mõiste arenguloost ning eesti elukestva õppe poliitika tulemustest ja probleemidest toetub autori doktoritööle „Elukestev õpe ühiskonna pöördeaegadel“ (2019).
Saksa haridusteadlase Vera Centeno sõnul on elukestev õpe poliitiline kontseptsioon, millel on pikk minevik, kuid lühike ajalugu. 20. sajandi alguse esmastes täiskasvanutele suunatud haridus- ja pedagoogikavisioonides oli esikohal sotsiaalne ja õppijakeskne dimensioon. Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel 1946–1970/80-ndatel loodi kaasaegse elukestva õppe teoreetiline baas, kus hakkasid välja joonistuma kahesuunalise kontseptsiooni piirjooned: üldine inimarengu idee ja majandusressursi arendamine. Selle kahe idee kandjad on kaks eri suunitlusega rahvusvahelist organisatsiooni UNESCO ja OECD.
Kahesuunalisest arengust kõikehõlmava hariduspoliitikani
UNESCO hariduse fundamentaalsuse ja universaalsuse printsiip seob kiiresti muutuva maailma väljakutsed isiksuse mitmekülgse arenguga läbi elukestva õppe, mis on terviklik, kogu inimea elutsükleid haarav ja arvestav. Eestis arendasid UNESCO holistlikku haridusmudelit Haridusfoorumi teadlased, pakkudes riigile mitmesuguseid haridusstrateegiaid (nt „Õppiv Eesti“ jt), mille tollane poliitiline eliit radikaalsete poliitiliste ja majandusreformide käigus kahjuks lihtsalt kõrvale heitis.
OECD elukestva õppe suunda mõjutas tugevalt 1960-ndate populaarne inimkapitali teooria, mis nägi just hariduses uut majandusarengu tõusu. Haridust käsitleti siin kitsamalt, pigem tööga toimetulemise seisukohalt. Täiskasvanute mitteformaalset haridust tähistati 1960. aastate lõpul „pidevhariduse“ (éducation permanente) mõistega.
1972. aasta Faure’i aruande kontseptuaalne telg muutis täiskasvanute hariduse õppijakesksemaks, kuid endiselt jäi kasutusele pidevhariduse mõiste, millele 1980-ndatel ja 1990-ndate algul sekundeerisid mõiste „elukestev haridus“ (lifelong education) ning „kogu elu õppimise“ (learning throughout life) kontseptuaalne raam.
1990. aastate keskpaigaks oli jõutud arusaamani, et tuleb kasutada mõistet „elukestev õpe“ (lifelong learning). Peamine erinevus selle ja „elukestva hariduse“ mõiste vahel on kontseptuaalne: elukestev haridus peegeldab haridust kui ettekirjutust ja normatiivset protsessi. Elukestva õppe mõiste rõhutab õppijakesksust ja õppija individuaalseid valikuid.
Elukestva õppe mõiste kriitikud nägid muudatustes eeskätt õppimise individualiseerimise tegureid, mis olid ajendatud pigem neoliberaalsest majanduspoliitikast eesmärgiga vähendada riikide kulutusi haridusele ja jätta suurem koorem õppija kanda.
Uue sajandi künnisel hakkasid UNESCO ja OECD eri suunitlusega elukestva õppe kontseptsioonid infotehnoloogia arengu kiiruse tõttu kaotama oma diskursiivset mõju ja selgust. Elukestva õppe ideede praktilisse teostusse sekkus ka globaliseeruv ja individualiseeruv tarbimisühiskond, mis delegitimeeris elukestva õppe klassikalist humaanset ja majanduse diskursust. Elukestev õpe liikus tarbijale kohandatud mugavusfunktsioonidega digitaalsele väljale, mis on killustunud digitaalsele keskkonnale omaselt pluralismiks. Praeguseks on elukestva õppe idee muutunud kõikehõlmavaks ja üldlevinud hariduspoliitikaks.
Eduka reformiriigi kiired kihistumisprotsessid
Taasiseseisvunud Eesti elukestva õppe poliitika ülesanne oli ülemineku muutustega toimetulek ja uuendusi käivitav funktsioon, mis eeldas nii õppijate kui ka riigi panust. 1990-ndatel kasutati Eestis veel „pidveõppe“ mõistet, alles Lissaboni 2000 strateegia ilmumise järel hakati ametlikes dokumentides kasutama „elukestva õppe“ mõistet.
Juba 1990-ndate algul loodi täiskasvanute koolitajatele seadusandlik raamistik ja asutati katusorganisatsioone. Esimesel kümnendil (1990-ndad) oli Eesti hariduspoliitika keskmes siiski formaalhariduse uuendamine; täiskasvanuhariduse aruteludeni jõuti alles kümnendi lõpul. Rahvusvahelisel elukestva õppimise aastal 1996 kirjutab Eesti Päevaleht: „Eestis astub täiskasvanute haridus aga alles esimesi samme. Linnades on võimalik õppida vaid üksikuid erialasid, põhiliselt erafirmade kallitel keelte- ja arvutikursustel.“
Mõnetisest riigi toest hoolimata jäi terveks kümnendiks elukestva õppe diskursuse arenguprotsess sõltuma esmalt üleminekuaja turutingimustest, mille raames tekkis tulevase kihistumise eeldusena ebaühtlaste võimalustega koolitusturg. Muutunud ühiskonna toimetuleku oskusi õpiti n-ö käigu pealt, muutustele reageeris kiiresti töömaailm, uuendusmeelsed ettevõtjad olid operatiivsemad uutesse oskustesse panustajad.
Eesti kiire ja otsustav üleminek liberaalsele turumajandusele ei soosinud aga ühiskonna sotsiaalse valdkonna arenguid, tekkinud kiired kihistumisprotsessid kajastusid ka elukestva õppe arengus ning õppes mitteosalejate ja passiivsete arvukas kihis.
EL-iga liitumise järgses etapis liiguti õppijakesksema, õppija võimeid ja võimalusi arvestavama elukestva õppe korralduse poole. Murrang Eesti elukestvas õppes osalemises toimus 2008. aastal, mil osalemise näitaja ületas esimest korda EL-i keskmist taset. Osalemise näitajate kasv on jätkunud praeguseni, kuid tegemist on ressursside jagamise formaalse tulemuslikkuse mõõtmisega, mis ei kajastu samaväärselt täiskasvanute oskustes. Osalemine näitab pigem hoiakuid ja elukestva õppe kultuuri leviulatust, kuid eri oskused peegeldavad oskuste kasutamise võimalusi ja võimekust.
Kuna Eesti täiskasvanuhariduses domineeris neoliberaalne majandusliku progressi aspekt (OECD suund), pöörati EL-i tõukefondi raha jagamisel peatähelepanu majanduskasvu toetavatele meetmetele, vähem IKT- ja sotsiaalsetele oskustele. Digiajastu kontekstis võime tagantjärele nentida, et majanduse struktuursete ümberkorralduste tuhinas ei suudetud veel tajuda infotehnoloogiliste oskuste tulevikuvõimalusi.
Elukestva õppe nõrk side töömaailmaga
Nullindate esimesel kümnendil alanud digiajastu elukestva õppe juurdepääsuvõimaluste olulisteks mõjuteguriteks kujunesid erineva tehnoloogilise tasemega töökeskkonnad ja õppes osalemise toetused. Riigi suunatud elukestva õppe ressursil (toetused saabusid alles 2007. aastal) oli avatud töökeskkondade õppijatele toetav, mahajäänud töökeskkonnas õppijaile aga järeleaitav mõju. Elukestvas õppes osalemise barjäärideks kujunesid regionaalne kihistumine, minimaalsete muutustega töökeskkonnad ja õppijate tagasihoidlikud elementaarsed võtmepädevused.
Pärast EL-iga liitumist koostati Eesti elukestva õppe arenguks mitmeid strateegiaid (2005–2008, 2009–2013, 2014–2020), kuid ühtki strateegia eesmärki ei suudetud täita õigeks ajaks, strateegiates oli küll muutuste retoorikat ja lõpuks ka mahukamaid ressursse, kuid lahendusele suunatud tegevus jäi hiljaks. Muutuste juhtimise protsessid toimisid liiga eraldi ja sidustamata, mille tulemusena ei olnud tegevuspoliitikad õigeaegsed.
Ajamahuka asjaajamisega projektipõhise elukestva õppe poliitika raames ei suudetud enam sammu pidada töömaailma tehnoloogiliste muutustega ega prognoosida majanduse tsüklilisust ja sellega kaasneva tööturu tegelikke vajadusi. E-riik saavutas teatud küpsusastme vahemikus 2000–2010, kuid töömaailma digioskuste väljaselgitamine algas alles 2017. aastal (OSKA raportid), mis tähendas elukestva õppe ressursside suunamisel taas ajanihet ning sellega kaasnevaid uusi barjääre ja probleeme.
„Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035“ üks strateegiline eesmärk on „tulevikku vaatav ja õppijakeskne õpe“, kuid piirangute tingimustes pakub valitsus tulevikuvõimaluste suurendamise üheks lahenduseks vaid koroonapassi. Majanduseksperdid soovitavad hakata töötajatel omandama uusi oskusi, kuid milliseid oskusi? Määramatu tulevikuga kriisis! Elukestva õppe poliitikutel on ees tõelised väljakutsed: milliste ressursside ja strateegiatega lahendada kardinaalselt muutunud olukorda.
KOLLEEGID!
Mõistetega on võimalik alati “mängida” …
50 aastat tagasi oli õpetajate harimises mõiste ENESETÄIENDAMINE, mis haaras tegelikult kaht olulist osa –
1.Jooksev enesetäiendamine koolis mingi teema või oma aines mõne metoodilise võtte kallal, millega esineti ka kooli metoodilisel konverentsil või tutvustati seda nö lahtises tunnis. Meie koolis lisandus ka tundide vastastikune külastamine (hm! – nüüd olevat selgi uus nimi).
2. Õpetajate kursused täiendusinstituudi juures iga VIIE tööaasta järel (metoodika, psühholoogia ja erialane). Selle taastamist pean lausa hädavajalikuks! Aga küsimus – KES neid suudaks tänapäeval läbi viia?
See ARUKAS süsteem lammutati pärast minister EISENI kaadri kõrvaldamist HTM-st 1990-ndate algul. Asemele tulid pseudoteadused ja kommerts (koos tagajärgedega) …